20. sajandi tuntud prantsuse poeedi muusa oli eestlanna ({{commentsTotal}})

Joha Heiman.
Joha Heiman. Autor/allikas: ERR
Eestis küll suhteliselt vähetuntud, kuid Prantsusmaal legendaarse 20. sajandi laulja ja muusiku George Brassensi armastatu ning muusa oli eestlanna.
Eesti frankofiilide ja Prantsuse estofiilide elevust võib mõista, sest Brassens on kodumaal üle-elusuurune nimi, vahendas ETV saade "Pealtnägija".

"Georges Brassens on võrreldamatu kunstnik, suur poeet - võimalik, et 20. sajandi suurim, ent ka samavõrd oivaline muusik," kirjeldas Georges Brassensi keskuse juhataja Régine Monpays.

Eesti suursaadiku Prantsusmaal, Sven Jürgensoni sõnul peavad paljud Brassensi kogu prantsuse poeesia, šansooni lauljate ja laululoojate suurimaks esindajaks. "Brassensi luule on Prantsuse kooliprogrammides, Brassensi poeesiast, tema lauludest on kirjutatud hulgaliselt, üle 50 doktori väitekirja, Prantsusmaal on hulgaliselt Brassensi klubisid, Brassensi armastajad kogunevad igal sügisel temanimelisse parki Pariisis, kus on kahepäevane suur festival," loetles Jürgenson Brassensiga seotut.

Praegu elab Prantsusmaal Joha Heimani poeg ja Georges Brassensi kasupoeg Ivan Ruskoné. "Georges’i seltsis tekkis tunne, et kõik läheb lõpuks hästi, et peagi valitseb maailmas üleüldine sallivus ja meid ümbritseb väike paradiis, kus pole mingeid muresid," meenutas Ruskoné.

Ühes Edela-Prantsusmaa külakeses elav 77-aastane Ivan Ruskoné hoiab madalat profiili ega ole näiteks isegi oma naabritele maininud seost Brassensiga. Ta ütleb otse, et kui me oleks Prantsuse televisioonist, siis ta intervjuud ei annaks, sest see tõmbaks ligi liiga palju uudishimulikke.

Ivani ema, Joha Heiman sündis 1911. aastal Tallinnas juudi juurtega peres, kus kodus kasutati eesti keelt. Juba 19-aastaselt läks neiu Prantsusmaale, kus elasid tema tädi ja onu. "Alguses elas ema pansionaadis - ta oli ju alles 19-aastane - ning õppis rätsepakunsti. Ta oli sellega üsna rahul. Kuid mõistliku kojunaasmise asemel otsustas ta jääda Pariisi, seda hoolimata perekonna vastuseisust ja otsesest keelust. Ta oli kange naine," rääkis Ruskoné.

1934. aastal abiellus noor õmblejanna Šveitsi-Itaalia päritolu Jean-Paul Ruskoné’ga ning aasta hiljem sündis perre poiss, keda hakati kutsuma Ivaniks. Ehkki võib öelda, et poeg on 50% Eesti verd, siis ema oma sünnimaast palju ei rääkinud. "Asi võis olla selles, et tema isa oli pillaja ning paras seelikukütt. Küllap see jättis emale oma jälje. Tema ema oli sünnitusel surnud ja isa oli pärast seda abiellunud oma naise õega," märkis Ruskoné.

Ka eestlanna enda abielu tüüris karidele. Tema mees sattus sõja ajal vangilaagrisse ja naasis muutunud inimesena. "Ta ei tahtnud meist enam midagi teada ja oli meie mõlemaga väga karm. Ta ütles, et olen liiga väike ega lubanud mul ennast kallistada. Mul oli tunne, nagu oleks ta täiesti võõras inimene. See oli väga raske. Ajapikku selgus, et isa petab ema. Võimalik, et isa ammutas sellest mingit isepäist vabadust, aga ema, isegi teades, et teda petetakse, ei tahtnud astuda esimest sammu ja ootas, kuni isa ise lahutust küsib," rääkis Ruskoné.

Samas oli Joha tänaval märganud samas Pariisi linnajaos elavat tumedasilmset meest, kes teda pilguga saatis. "Ja siis ühel ilusal päeval 1947. aastal sünnib ime, nende pilgud ristuvad. Püpchenil on väga ilusad silmad ja Georges’il sügav pilk. Ma ütlen ikka, et Vahemeri kohtus toona Läänemerega," kirjeldas Régine Monpays.

Kui nad oma ühiseid jalutuskäike Pariisi tänavatel alustasid, ei aimanud veel keegi, et mehest saab ühel päeval miljonite lemmik.

Läbimurre tuli 1952. aastal juba küpses eas. Brassens tegi aastaid katsetusi kirjaniku ja laulutekstide autorina ning oleks püssi peaaegu põõsasse visanud, kui poleks olnud naist.

Brassens oli legendaarne selle poolest, et pani kõigile hüüdnimesid. Tema elu armastusel oli neid isegi mitu. "Esimene nimi oli Läänemere nümf. Teine aga sootuks Kaktus, sest kui ema oli vihane, polnud ta isegi Georges’iga kuigi meeldiv. Sellest sündis ka laul "Je m’suis fait tout petit". See on muidugi luule, fiktsioon, kuid annab pisut edasi ema iseloomu, kes aeg-ajalt meenutas pisikest nukukest," rääkis Ivan Ruskoné.

Joha Heimani tuntaksegi Püpchenina, mis tähendab saksa keeles nukukest. Kusjuures Brassens kirjutas seda teadlikult grammatiliselt valesti. "Saksa keeles "nukuke". Tegelikult kirjutatakse Püppchen kahe p-ga, aga Brassens arvas ilmselt, et ühega on kuidagi elegantsem. Tal oli selleks õigus. Ja nii saigi ema hüüdnimeks Püpchen. Asi läks niikaugele, et 60. aastail kutsusin juba minagi oma ema nii," meenutas Ruskoné.

Püpchen polnud mitte ainult elukaaslane vaid ka muusa paljudele paladele, mida teab peast mitu põlvkonda prantslasi.

On tähelepanuväärne, et nad armastasid teineteist, aga ei elanud kunagi ühe katuse all. "Brassens pidas seda armastuse püsimajäämise pandiks. Nii pidi armastus jääma alati nooreks ja sundimatuks. Laul "La non-demande en mariage" just sellest räägibki," märkis Ruskoné.

"Me ei mõelnud kunagi abiellumisele. Meie eluviis sobis täielikult meile mõlemale. Ometi rääkis ta paljudele sõpradele, et kui surm kunagi ligineb, tahaks ta Püpcheniga abielluda. Polnud mingit sundi, ta oleks võinud mind lihtsalt maha jätta. Ja küllap just seetõttu oli meie side palju tugevam ja kindlam," rääkis Heiman kunagises intervjuus.

Paljude meelest on Brassens kirjutanud ilusaimad armastuslaulud prantsuse keeles, aga naine, kes neid inspireeris püsis masside ees saladuses, kuni kõmupress ta 1970. aastatel avastas. "Kui Joha avastati, siis austati nende privaatsust, sest Georges Brassens oli inimene, kellest peeti sügavalt lugu. Tal oli prestiiži ja omapära. Tal polnud mingit huvi oma elu meedia ees laiali laotada. Seega räägiti Püpchenist võrdlemisi vähe ja on neidki, kes tema olemasolust alles Brassensi matustel teada said," selgitas Régine Monpays.

Georges Brassens suri vähki 1981. aastal ning maeti oma sünnilinna, Sete’i Vahemere kaldal. 18 aastat hiljem sängitati tema kõrvale ka eestlanna hüüdnimega Püpchen. "Isegi kui nad ei elanud rangelt võttes päriselt koos, oli neil väga tugev side, võib-olla isegi tugevam kui abieluinimestel, sest neil, kes pole abielus, pole paika pandud reegleid. Mõni päev enne surma oli Georges Püpchenile öelnud: "Kas tead, me olime koos õnnelikud." Minu arust on see kõige ilusam asi, mida mees naisele öelda saab," rääkis Monpays.

Joha Heiman käis pärast sõda Eestis ainult korra, 1953. aastal sugulastel külas. Ta ise on öelnud, et ei elanud suurmehe varjus, vaid suurmehe valguses.

Toimetaja: Merili Nael



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: