Varsti ligi kolm aasta tagasi toimunud karm liiklusõnnetus ei lase Maret-Mari Peetsil tänaseni korralikult magada. Esiteks 29-aastase tütre pärast, kes ränkade traumade tõttu pidi uuesti käima õppima. Teiseks põhjuseks, nagu ta ise ütleb, on karjuv ebaõiglus, sest viimase aasta aega on ema pidanud kurnavat võitlust prokuratuuriga.

29. novembril 2009 sõitis Mari Tartusse tööle. Naise kõrval istus poolõde Gerda ja taga sättisid end magama Mari kolleegid puhastusfirmast, Kristi ja Janika. Ilm oli ideaalne, tee oli kuiv ning ehkki õues oli juba pime, oli nähtavus hea. Traagiline õnnetus juhtus kell 16.15, ajal, kui Mari oli oma Volkswagen kaubikuga kohe-kohe jõudmas Kose-Ristiltile. Laupkokkupõrke põhjustas Tartu poolt tulnud Kia, mille roolis istus 29-aastane Teet. Kaine ja kolonnis lubatud kiirusega kulgenud juht kaotas ühel hetkel sirgel teel auto üle juhitavuse.

Põhja ringkonnaprokurör Rainer Amur meenutas, et Teedu taga liikunud sõiduki juhi sõnul aeglustas Teet ootamatult kiirust, hakkas oma sõidurea piires paremale-vaskule kalduma ning ühel hetkel kaldus vastassuunavööndisse.

Kokkupõrge oli ränk. Kui Teet pääses Kiast ruttu välja, siis teadvusetu Mari oli kaubiku rooli taha kinni kiilunud ning päästjad suutsid naise autost välja lõigata alles mõnikümmend minutit hiljem. Kõige hullemini läks aga Mari taga sõitnud Kristil. 23-aastase neiu vigastused olid nii rängad, et ta suri samal õhtul haiglas. Õhus oli reaalne oht, et arstid ei suuda päästa ka Mari.

Mari vigastused olid karmid. Kaks esimest kuud oli ta koomas. Haiglast pääses neiu koju alles järgmise aasta aprillis, ratastoolis. Ränkade luumurdude tõttu pidi ta õppima taas püsti seisma, ema toel jalg-jala ette käime ning vasaku käega toimetama ja kirjutama. Mari parem käsi pole tänaseni lõplikult taastunud. Kuigi iseseisvalt hakkas neiu kõndima alles aasta hiljem, teeb see endiselt valu, jooksmisest rääkimata. Mari on tunnistatud 100 protsenti invaliid.

Eriti traagiline on veel see, et õnnetuse tagajärjel kaotas toona 4-aastase poja ema mälu.  "Ta ei teadnud ju, kes me olemegi. Ta ju õppis tundma. Ta ei teadnud, kus ta elab või kes on kes /.../ Ta ei teadnud alguses, et tal lapski on," rääkis Maret-Mari Peets.

Hukkunud Kristi ja invaliidiks jäänud Mari vanemad olid veendunud, et õnnetuse süüasjaga ei saa tekkida mingeid tõrkeid, sest juba sündmuskohal näis, et tragöögia põhjus on selge. Maret, kes pärast ärevaid kõnesid ise tol novembripäeval Kosele kihutas, mäletab selgelt, kuidas Teet talle seal vastu tuli ja autoga vastassuunavööndisse kaldumist põhjendas. "Ta ütles mulle nii, et väga kahju, ma vabandan, aga ma jäin roolis magama," meenutas ta.

Juba siin lahvatab esimene vastuolu. Kui juttu magamajäämisest kuulis lisaks emale vähemalt üks Mari autos sõitnud tüdruk, siis teine neiu ja Teedu taga sõitnud mees kuulsid muud juttu.

Ringkonnaprokurör Amur ütles, et Teedu taga sõitnud tunnistaja sõnul, kes õnnetuse põhjustajat ei tundnud, ütles Teet sündmuspaigal, et tal läks nö pilt eest ära. Seda ütles Teet hiljem ka politseile.

Kui otsustavaks kujunes õnnetuspaigal räägitu, sai selgeks alles poolteist aastat hiljem. 2011.a märtsis, kui prokuratuurist saabus ootamatu teade, et kriminaalasi lõpeati ja Teet pääseb kohtu alt, sest ühe neiu surnuks ja teise vigaseks sõitnud mehel diagnoositi vahepeal epilepsia. Invaliitistunud naise emale oli see täielik šokk.

Uurimise kõige otsustavama kaardi käis Teet uurijale välja alles 2010. aasta maikuus ehk pool aastat pärast õnnetust, kui mees üldse esimest ja viimast korda üle kuulati. Selgus, et Teet käis omal initsiatiivil kaks kuud pärast õnnetust neuroloogi jutule, et selgitada, mis põhjusel tal pilt õnnetuse eel eest ära võis minna.

Ringkonnaprokurör Amur selgitas, et prokuratuuri ülesanne oli Teedu versiooni kontrollida ja esimese asjana tehti järelepärimie Põhja Regionaalhaiglasse, et kinnitust saada, kas üldse see Teedu jutt vastab tõele. "Põhja regionaalhaigla andis meile vastuse, mille kohaselt Teet on käinud vastuvõtul /.../ on olnud uuringud, mille tulemusel on tal tuvastatud epilepsia," ütles Amur.

Teedu ravidokumentidest selgub tõepoolest, et kui esimesel visiidil pani arst talle küsimärgiga diagnoosi, siis 2010. aasta märtsis tehtud elektroentsefalograafia uuringuga fikseeriti lõplikult, et ta põeb epilepsiat, millega võib kaasneda lühiajalist, ka ainult sekundeid vältavat, ootamatut teadvusekadu.

Õnnetuses kannatanud naise ema ütleb, et tema seda versiooni ei usu, kuna Teet tegeles aktiivselt spordiga. "Ta tegeleb langevarjuhüpetega, ta on sõjaväes käinud ja kusagilt pole seda välja tulnud. Ta tegeleb rattaspordiga," rõhutas ta ning lisas, et epilepsia nähud oleksid pidanud mingil hetkel välja lööma. 

Tõesti, ühes projekteerimisfirmas IT alal tegutsev Teedu raviajaloos pole märkigi, et too oleks 30 aasta jooksul kordki kaevanud teadvuse kaotust, rääkimata epilepsiast. Arstlik komisjon on lubanud ta armeesse ja andnud talle juhiloa. Ja isegi siis, kui tal diagnoositi juba epilepsia, käis Teet muretult langevarjuga hüppamas ja vigastas maandudes põlve. Kõik see ei sobi lähedaste hinnangul kuidagi ühte pilti. Samal seisukohal on ka advokaat Raul Ainla, kelle Mari ema appi palkas.

Ainla pööras tähelepanu sellele, et Teedu epilepsiahoog oli tema elus esmakordne. "Et miks ma julgen selles kahelda, on just see, et kui ma lugesin toimikut, siis pärast seda konkreetset kokkupõrget väidetavalt Teet kaotas epilepsiahoo tagajärjel teadvuse, kuid hakkas kohe jõuliselt autost välja murdma, püüdes jalaga ust avada." Ainla on veendunud, et selline käitumine ei ole epilepsiahaigele omane.

Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi direktor Üllar Lanno aga kinnitab, et see ei pruugi olla nii. "Kõik haigusjuhud ei ole kohe generaliseerunud ehk sellise maksimaalvormina, vaid nad ikkagi arenevad teatud aja jooksul ja võivad kumuleeruda või eskaleeruda, et muutuda võimsamaks ja lõppetapp võib olla see, nagu te kirjeldasite," ütles Lanno "Pealtnägijale".

Rainer Amur selgitas, et ringkonnaprokuratuur määras Teedule ekspertiisi ning kogus andmeid juurde. "Kohtueksperdid, kasutades oma metoodikat,/.../ andsid vastuse - jah, Teet põeb epilepsiat," lisas ta.

Kogu raviajaloo läbitöötanud kohtuarst möönis, et ükski meditsiinitöötaja pole kunagi Teedu epilepsiahoogu fikseerinud, ent tuginedes Põhja-Eesti regionaalhaigla neuroloogi arvamusele ja aju diagnostika tulemusele kinnitas ta, et Teedul on langetõbi.

"Prokurörina ma ei saa lähtuda sõna otseses mõttes kahtlustatava usaldusest, aga prokurör usaldab arsti ja eksperti, kes ju andis arvamuse selle kohta, et ta põeb epilepsiat," lisas Amur.

Advokaat Ainlal on etteheited eelkõige kohtueksperdile, kes oleks võinud tema arvates probleemi rohkem süveneda. "Ekspert ei vaevunud kutsuma uuritavat ülevaatusele kasvõi selleks, et esitada küsimusi. Piltlikult öeldes, kasvõi selleks, et panna talle juhtmeid külge."

Siin peitubki selle loo suurim mõistatus kannatanute jaoks. Kuidas sai ekspert anda hinnangu, et tragöödia põhjustaja põeb epilepsiat, kui ta Teeduga kordagi ei kohtunud. Ja nii kaks korda järjest. Sest, kui advokaat kriminaalasja lõpetamise vaidlustas, käskis kohus teha Teedule uue ekspertiisi. Selle tegi taas seesama kohtuarst, kes jällegi meest kohtamata ning ainult pabereid analüüsides, lõi lauale vastuse - Teet on epilektik.   

Üllar Lanno kinnitusel aga ei ole mingit alust kahelda, et neuroloog, kes on Teetu haiglas uurinud, ei ole kasutanud kõiki võimalusi, mis oli tema käsutuses.

Kohtuarstid viitavad haiglas Teedule tehtud elektroentsefalograafia uuringule, mida ei saa ära petta ja mille tulemuses ei saa kahelda. Täiendav ajudiagnostika olnuks aga mõttetu, sest Teet sai juba epilepsia ravi.

Ent advokaat Raul Ainla ei usu sellesse. Ta rõhub riiklikule epilepsia ravijuhendile, mis ütleb must-valgelt, et konkreetse haige hindamisprotsessis ei tohi elektroentsefalograafia ehk ajukoore bioelektrilise aktiivsuse uuringut ülehinnata, kuna tegu saab olla vaid diagnoosi toetava uuringuga. Lisaks umbes 10% tervetest inimestest võib uuringus olla abnormaalseid ebaspetsiifilisi muutusi, mis suurendab ka väärtõlgendamise tõenäosust! Nendest vastuväidetest polnud aga mingit kasu.

Rainer Amur märkis, et inimesena saab ta aru, et tegemist on väga kurva ja kahetsusväärse juhtumiga, kuid prokurörina peab ta lähtuma seadusest, konkreetselt tuvastatud tõenditest, mis on kriminaaltoimikus. "See kahtlus, et tal võis olla epilepsiahoog, on selline kahtlus, mida ei olnud võimalik mitte millegagi kõrvaldada ja selline kahtlus tuli Teedu kasuks arvestada, mis päädis selle kriminaalmenetluse lõpetamisega," ütles ta.

Vandeadvokaat Ainla leiab aga, et Amur oleks võinud olemasolevate asitõenditega kohtusse minna. "Mina leian küll, et prokurör oleks võinud selle riski võtta, arvestades seda et liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus üks inimene ja üks on elu lõpuni invaliid."

Tänavu jaanuaris sai võitlus prokuratuuriga lõplikult läbi, enam pole kriminaalasja lõpetamist kuhugi edasi kaevata. Üle on jäänud ainult üks samm. Hukkunud ja invaliidistunud tüdrukute lähedased plaanivad Teedu vastu kohtusse sisse anda moraalse kahju nõude. 

Maret-Mari Peets leiab, et Eesti seadustes on selles osas lünk. "Ütleme, et olen kellegi surma sõitnud, siis ma võin ennast peita selle taha, et olen epileptik ja ma pääsen kõigest."

"Pealtnägija" pakkus Teedule võimalust esitada oma seisukohti, kuid paraku ei võtnud mees saate tegijatega ühendust.