Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Teadlane: majanduskriis kaotas energiapoliitikast tabuteemad
Majanduskriisi mõjul on võimalik Eesti energiapoliitikast ja energeetikast rääkides võtta kõne alla ka teemad, mis varem olid tabud, leiab Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia professor Raivo Vilu.
Kas majanduskriis on juba mõjutanud Eesti energiapoliitikat ja energeetikat?
Päris otse sellele küsimusele on muidugi raske vastata, aga ma usun, et tegelikult ikkagi hakkab mõjutama, sest viimase aja plaanid, millest on avalikult räägitud, on muutunud juba üsna mõistlikuks.
Kui vanasti oli Eesti energeetikast rääkides terve rida tabuteemasid, millest ei tohtinud rääkida, nagu näiteks välisühendused või taastuvate energiaallikate täielik kasutamine, siis praegu viimases elektrimajanduse arengukavas ja energeetika arengukavas on kõik need teemad mitte küll päris lõpuni läbi analüüsitud, aga nad on vähemalt seal selgelt ära mainitud kui lahendamist vajavad probleemid.
Mis on kõige suuremad probleemid?
Kui vaadata sisuliselt kõige suuremaid probleeme, siis selle üle muidugi spetsialistid omavahel vaidlevad, aga ma arvan, et kõige suuremateks probleemideks on esiteks see, et me peaksime oma energiasüsteemi saama ühendatud Põhjamaade ja Euroopa energiasüsteemidega, ehk see oleks täiesti möödapääsmatu eeldus elektrituru tekkimise jaoks. Ja teine - me peaksime oma energiaressursse ilma igasuguste eelarvamusteta objektiivselt hindama ja töötama siis välja meile sobiva strateegia.
Me peame arvestama sellega, et meil endal on arvestatavaid energiaressursse tegelikult ainult kaks või kaks ja pool. Esiteks muidugi põlevkivi, millel on teadagi palju keskkonnahädasid, ja teine tuul, tuuleenergia, millel on samuti teatud hädad. Ja kolmas, see n-ö poolikult meid rahuldav ressurss oleks biomass.
Ja kui need on ära tehtud - kui meil on välisühendused, kui meil on ära hinnatud oma energeetika võimalused -, siis, ma usun, võiksime hakata kaaluma ka igasuguseid teisi alternatiive. Ja nende hulgast tuleks tõepoolest siis ka valida või analüüsida kõiki võimalikke variante.
Kas Eesti suudab ennast ka edaspidi ise elektrienergiaga varustada?
See küsimus on küsimus majandusliku olukorra kohta, selles mõttes majandusmeestele. See sõltub väga palju sellest, kuidas Euroopa majandus areneb. Ressursside poolest meil jätkub põlevkivi ja tegelikult ka tuult täielikult oma vajaduste rahuldamiseks. Nii et kui me ei arvesta majanduslikke tingimusi, siis me saaksime oma ressurssidega hakkama.
Aga kui majandusküsimused sisse tulevad - põlevkivi puhul on selleks kahtlemata kõige tähtsamaks asjaks, millega tuleb arvestada, CO2 kaubandus, CO2 kvootide hinnad. Keskkonnaprobleemid Ida-Virumaal oleme ammu juba ära unustanud, maha matnud - neid me tõsiseks ei pea ja seetõttu nendest pole mõtet eriti ka praegu rääkida. Aga CO2 kvootide hinnad on asjad, mis meist otseselt ei sõltu ja need võivad oluliselt määrata seda, kuidas me põlevkivi saame kasutada.
Ja tuule kasutamisel on terve rida probleeme, millega praegu pole veel tegelema asutudki. Esimeseks sammuks on alles sadamate seaduse vastuvõtmine, mis toimub lähiajal riigikogus ja mis teeb võimalikuks üldse tuuleenergia kasutamisest tõsisemalt rääkimise.
Kuidas sadamate seadus mõjutab tuuleenergia kasutamist?
Vesiehituste kaudu - kuhu saab elektrituulikute maste üles panna, missugustes tingimustes see on lubatav või aktsepteeritav - see tuleb sealtkaudu sisse.
Kui suure osa Eesti elektrienergia vajadusest võiks tuuleenergia katta?
See on tegelikult niisugune küsimus, millele minu teada keegi päris objektiivselt tänasel päeval vastata ei oska. Ma olen näinud numbreid alates 9 gigavatist allapoole. 9 gigavatti on 9000 megavatti ja kui arvestada, et meie praegune n-ö installeeritud võimsus on suurtes piirides 2000-3000 megavati vahel, siis formaalselt ületab tuule potentsiaal kaugelt Eesti vajaduse. Nii et tuule arvelt võiks täiesti tõsiselt mõelda ka elektrienergia ekspordi peale.
Aga need numbrid kõik on n-ö väga teoreetilised ja nende numbrite väljaütlemise juures ei ole arvestatud kõiki piiranguid, mis tulenevad näiteks juba nimetatud vesiehituse seadusest või elupaikade kaitsmise vajadusest ja igasugustest muudest piirangutest, millega tuleb kindlasti arvestada, kui me hakkame tuulikuid tõsisemalt ja suuremas mastaabis ehitama.
Kui arvestada seda, et tuul ikkagi kogu aeg ei puhu, mis siis seda kompenseeriks?
See on kahtlemata tõsine probleem. Aga samas peab ütlema, et kõikide energiaallikate kasutamise juures on oma hädad. Ega nendest kompensatsioonijaamadest ja -skeemidest ei pääse mööda ei põlevkivi puhul ega tuumaenergeetika arendamise puhul ja samuti on need probleemid üleval ka tuule korral.
Aga on olemas lahendused selle jaoks, et seda kompenseerida. Esiteks paranevad kogu aeg elektri salvestamise meetodid, akumulaatorid jne. On teada ja seda on ka avalikult arutatud, et kasutada tuuleenergia kõikumiste kompenseerimiseks kas hüdroelektrijaamasid või pumpelektrijaamasid, ja need on, ma usun, päris praktilised võimalused ja lahendused.
Ja selle juures on samuti äärmiselt tähtis ka välisühenduste loomine, Praegugi kasutame Venemaa elektrijaamade kompensatsioonivõimsusi või -võimalusi, aga kui meil on korralikud välisühendused, siis me võime kasutada soomlaste või Kesk-Euroopa elektrivõrkude kompensatsioonivõimalusi samuti oma tuulejaamade või -generaatorite kompenseerimiseks.
Mis saab Eesti tuumajaamast? Tundub, et selle ehitamiseks on peaaegu juba kokkulepe olemas.
Ma siiski ütleks, et kokkulepet tuumajaama ehitamiseks ei ole, aga on kokkulepe selles osas, et uurida tuumajaama ehitamise võimalusi. Ma arvan, et see on igati mõistlik, seda tuleb ikka uurida. Samas muidugi, kui viimaste uudiste valgusel seda tuumajaama vaadata, siis mulle tundub ta natuke ebarealistliku projektina.
Sellepärast, et kui soomlased ehitavad oma tuumajaama välja ja meil on soomlastega mõlemad Estlingid ehk korralikud ühendused, ja veel kui venelased ehitavad Kaliningradi võimsa tuumajaama, siis eestlaste - kas siis 600-megavatine, nii nagu elektrimajanduse arengukavas on ette nähtud, või 1000-megavatine, nii nagu akadeemik Anto Raukas on intervjuudes maininud - tuumajaam tundub olema niisugune... pioneeride palee või taskutuumajaam, mis siis eestlastele on vajalik lihtsalt sellepärast, et kui kõigil on, siis meil on ka tuumajaam.
Ma usun, et niisuguse väikese tuumajaama elekter lihtsalt läheb võrreldes nende suurte tuumajaamadega kallimaks ja ei ole konkurentsivõimeline, kui ei kasutata mingeid turu kaitsmise seadusi, mis jälle ei ole kooskõlas avatud elektrituru põhimõtetega.
Nii et kõikide energiaallikate kasutamisega on probleeme. Neid tuleks analüüsida ja leida kõige optimaalsem.
Kas elektrienergia läheb edaspidi kallimaks või odavamaks?
Kallimaks. Kallimaks läheb ta igal juhul, sellepärast et elektrienergia odavamaks meie tingimustes ei lähe. Ainuke lootus, et kui vaadata seda summat, mis me energia eest peame välja panema, siis võib-olla see summa nii hirmsalt ei kasva. Ma usun, et me hakkame elektrit palju hoolikamalt kokku hoidma, kui me praegu seda teeme. Ma usun, et see kokkuhoiuvõimaluste ärakasutamine on tegelikult päris tähtis aspekt.
Teadagi meil Eestis üheks selliseks kokkuhoidmise kohaks on hoonete ja majade soojapidavus, sellepärast et meie majad on võrreldes näiteks Skandinaaviamaades ehitatavate majadega kolmandiku võrra - kui mitte rohkem - vähem soojapidavad ja seetõttu me kulutame sama palju energiat rohkem oma toa soojas hoidmisele kui näiteks meie naabrid.
Nii et see on üks suur võimalus. Ja ma usun, et ka transpordi osas autod ja muud mehhanismid muutuvad oluliselt energiasäästlikumaks, ja sealt me saame samuti natuke kokku hoida. Aga üldiselt ma küll kardan, et me peame energia eest rohkem maksma.
Põldudele jääb palju põhku, metsa palju oksi. Kas need on arvestatavad energiaallikad?
Jah, need on täitsa arvestatavad energiaallikad - eriti näiteks kui praegu me ei kasuta ära isegi metsa ülestöötamise jäätmeid. Me toome metsast ära ainult ühe protsendi nendest jäätmetest. Kui me need kõik ära kasutaksime, siis me saaksime juba päris arvestatava koguse energiat toota.
Aga meil on ka teised biomassiressursid, mida me praegu ei kasuta. Kõigepealt kõik puud, mis metsas kasvavad, ei ole mööbli- ega ehituspuud, isegi mitte paberipuud, vaid nende hulgas on küllaltki palju madalakvaliteetset kaupa, mida me võiksime samuti kasutada hakkepuiduna elektri- ja koostootmisjaamades energiatootmise jaoks.
Samuti on küllaltki arvestatav ressurss mittepuistes taimedes.- võiksime kasutada pilliroogu ja teisi rohttaimi. Arvestused näitavad, et biomassi arvelt võiksime saada ehk umbes kolmandiku, võib-olla veidi rohkem, kogu energiatarbest, mis meil praegu on. Kui me kõik puidu ära kasutaksime, saaksime vist peaaegu kogu oma energiatarbe katta. Aga seda on natuke raske endale ette kujutada, sest puust saab ju väga ilusaid ja muid kasulikke asju peale selle, et temast energiat saab.
Nagu ma ütlesin, on meil kaks ja pool ressurssi, ja biomass on see pool ressurssi täiesti raudselt.
Päris otse sellele küsimusele on muidugi raske vastata, aga ma usun, et tegelikult ikkagi hakkab mõjutama, sest viimase aja plaanid, millest on avalikult räägitud, on muutunud juba üsna mõistlikuks.
Kui vanasti oli Eesti energeetikast rääkides terve rida tabuteemasid, millest ei tohtinud rääkida, nagu näiteks välisühendused või taastuvate energiaallikate täielik kasutamine, siis praegu viimases elektrimajanduse arengukavas ja energeetika arengukavas on kõik need teemad mitte küll päris lõpuni läbi analüüsitud, aga nad on vähemalt seal selgelt ära mainitud kui lahendamist vajavad probleemid.
Mis on kõige suuremad probleemid?
Kui vaadata sisuliselt kõige suuremaid probleeme, siis selle üle muidugi spetsialistid omavahel vaidlevad, aga ma arvan, et kõige suuremateks probleemideks on esiteks see, et me peaksime oma energiasüsteemi saama ühendatud Põhjamaade ja Euroopa energiasüsteemidega, ehk see oleks täiesti möödapääsmatu eeldus elektrituru tekkimise jaoks. Ja teine - me peaksime oma energiaressursse ilma igasuguste eelarvamusteta objektiivselt hindama ja töötama siis välja meile sobiva strateegia.
Me peame arvestama sellega, et meil endal on arvestatavaid energiaressursse tegelikult ainult kaks või kaks ja pool. Esiteks muidugi põlevkivi, millel on teadagi palju keskkonnahädasid, ja teine tuul, tuuleenergia, millel on samuti teatud hädad. Ja kolmas, see n-ö poolikult meid rahuldav ressurss oleks biomass.
Ja kui need on ära tehtud - kui meil on välisühendused, kui meil on ära hinnatud oma energeetika võimalused -, siis, ma usun, võiksime hakata kaaluma ka igasuguseid teisi alternatiive. Ja nende hulgast tuleks tõepoolest siis ka valida või analüüsida kõiki võimalikke variante.
Kas Eesti suudab ennast ka edaspidi ise elektrienergiaga varustada?
See küsimus on küsimus majandusliku olukorra kohta, selles mõttes majandusmeestele. See sõltub väga palju sellest, kuidas Euroopa majandus areneb. Ressursside poolest meil jätkub põlevkivi ja tegelikult ka tuult täielikult oma vajaduste rahuldamiseks. Nii et kui me ei arvesta majanduslikke tingimusi, siis me saaksime oma ressurssidega hakkama.
Aga kui majandusküsimused sisse tulevad - põlevkivi puhul on selleks kahtlemata kõige tähtsamaks asjaks, millega tuleb arvestada, CO2 kaubandus, CO2 kvootide hinnad. Keskkonnaprobleemid Ida-Virumaal oleme ammu juba ära unustanud, maha matnud - neid me tõsiseks ei pea ja seetõttu nendest pole mõtet eriti ka praegu rääkida. Aga CO2 kvootide hinnad on asjad, mis meist otseselt ei sõltu ja need võivad oluliselt määrata seda, kuidas me põlevkivi saame kasutada.
Ja tuule kasutamisel on terve rida probleeme, millega praegu pole veel tegelema asutudki. Esimeseks sammuks on alles sadamate seaduse vastuvõtmine, mis toimub lähiajal riigikogus ja mis teeb võimalikuks üldse tuuleenergia kasutamisest tõsisemalt rääkimise.
Kuidas sadamate seadus mõjutab tuuleenergia kasutamist?
Vesiehituste kaudu - kuhu saab elektrituulikute maste üles panna, missugustes tingimustes see on lubatav või aktsepteeritav - see tuleb sealtkaudu sisse.
Kui suure osa Eesti elektrienergia vajadusest võiks tuuleenergia katta?
See on tegelikult niisugune küsimus, millele minu teada keegi päris objektiivselt tänasel päeval vastata ei oska. Ma olen näinud numbreid alates 9 gigavatist allapoole. 9 gigavatti on 9000 megavatti ja kui arvestada, et meie praegune n-ö installeeritud võimsus on suurtes piirides 2000-3000 megavati vahel, siis formaalselt ületab tuule potentsiaal kaugelt Eesti vajaduse. Nii et tuule arvelt võiks täiesti tõsiselt mõelda ka elektrienergia ekspordi peale.
Aga need numbrid kõik on n-ö väga teoreetilised ja nende numbrite väljaütlemise juures ei ole arvestatud kõiki piiranguid, mis tulenevad näiteks juba nimetatud vesiehituse seadusest või elupaikade kaitsmise vajadusest ja igasugustest muudest piirangutest, millega tuleb kindlasti arvestada, kui me hakkame tuulikuid tõsisemalt ja suuremas mastaabis ehitama.
Kui arvestada seda, et tuul ikkagi kogu aeg ei puhu, mis siis seda kompenseeriks?
See on kahtlemata tõsine probleem. Aga samas peab ütlema, et kõikide energiaallikate kasutamise juures on oma hädad. Ega nendest kompensatsioonijaamadest ja -skeemidest ei pääse mööda ei põlevkivi puhul ega tuumaenergeetika arendamise puhul ja samuti on need probleemid üleval ka tuule korral.
Aga on olemas lahendused selle jaoks, et seda kompenseerida. Esiteks paranevad kogu aeg elektri salvestamise meetodid, akumulaatorid jne. On teada ja seda on ka avalikult arutatud, et kasutada tuuleenergia kõikumiste kompenseerimiseks kas hüdroelektrijaamasid või pumpelektrijaamasid, ja need on, ma usun, päris praktilised võimalused ja lahendused.
Ja selle juures on samuti äärmiselt tähtis ka välisühenduste loomine, Praegugi kasutame Venemaa elektrijaamade kompensatsioonivõimsusi või -võimalusi, aga kui meil on korralikud välisühendused, siis me võime kasutada soomlaste või Kesk-Euroopa elektrivõrkude kompensatsioonivõimalusi samuti oma tuulejaamade või -generaatorite kompenseerimiseks.
Mis saab Eesti tuumajaamast? Tundub, et selle ehitamiseks on peaaegu juba kokkulepe olemas.
Ma siiski ütleks, et kokkulepet tuumajaama ehitamiseks ei ole, aga on kokkulepe selles osas, et uurida tuumajaama ehitamise võimalusi. Ma arvan, et see on igati mõistlik, seda tuleb ikka uurida. Samas muidugi, kui viimaste uudiste valgusel seda tuumajaama vaadata, siis mulle tundub ta natuke ebarealistliku projektina.
Sellepärast, et kui soomlased ehitavad oma tuumajaama välja ja meil on soomlastega mõlemad Estlingid ehk korralikud ühendused, ja veel kui venelased ehitavad Kaliningradi võimsa tuumajaama, siis eestlaste - kas siis 600-megavatine, nii nagu elektrimajanduse arengukavas on ette nähtud, või 1000-megavatine, nii nagu akadeemik Anto Raukas on intervjuudes maininud - tuumajaam tundub olema niisugune... pioneeride palee või taskutuumajaam, mis siis eestlastele on vajalik lihtsalt sellepärast, et kui kõigil on, siis meil on ka tuumajaam.
Ma usun, et niisuguse väikese tuumajaama elekter lihtsalt läheb võrreldes nende suurte tuumajaamadega kallimaks ja ei ole konkurentsivõimeline, kui ei kasutata mingeid turu kaitsmise seadusi, mis jälle ei ole kooskõlas avatud elektrituru põhimõtetega.
Nii et kõikide energiaallikate kasutamisega on probleeme. Neid tuleks analüüsida ja leida kõige optimaalsem.
Kas elektrienergia läheb edaspidi kallimaks või odavamaks?
Kallimaks. Kallimaks läheb ta igal juhul, sellepärast et elektrienergia odavamaks meie tingimustes ei lähe. Ainuke lootus, et kui vaadata seda summat, mis me energia eest peame välja panema, siis võib-olla see summa nii hirmsalt ei kasva. Ma usun, et me hakkame elektrit palju hoolikamalt kokku hoidma, kui me praegu seda teeme. Ma usun, et see kokkuhoiuvõimaluste ärakasutamine on tegelikult päris tähtis aspekt.
Teadagi meil Eestis üheks selliseks kokkuhoidmise kohaks on hoonete ja majade soojapidavus, sellepärast et meie majad on võrreldes näiteks Skandinaaviamaades ehitatavate majadega kolmandiku võrra - kui mitte rohkem - vähem soojapidavad ja seetõttu me kulutame sama palju energiat rohkem oma toa soojas hoidmisele kui näiteks meie naabrid.
Nii et see on üks suur võimalus. Ja ma usun, et ka transpordi osas autod ja muud mehhanismid muutuvad oluliselt energiasäästlikumaks, ja sealt me saame samuti natuke kokku hoida. Aga üldiselt ma küll kardan, et me peame energia eest rohkem maksma.
Põldudele jääb palju põhku, metsa palju oksi. Kas need on arvestatavad energiaallikad?
Jah, need on täitsa arvestatavad energiaallikad - eriti näiteks kui praegu me ei kasuta ära isegi metsa ülestöötamise jäätmeid. Me toome metsast ära ainult ühe protsendi nendest jäätmetest. Kui me need kõik ära kasutaksime, siis me saaksime juba päris arvestatava koguse energiat toota.
Aga meil on ka teised biomassiressursid, mida me praegu ei kasuta. Kõigepealt kõik puud, mis metsas kasvavad, ei ole mööbli- ega ehituspuud, isegi mitte paberipuud, vaid nende hulgas on küllaltki palju madalakvaliteetset kaupa, mida me võiksime samuti kasutada hakkepuiduna elektri- ja koostootmisjaamades energiatootmise jaoks.
Samuti on küllaltki arvestatav ressurss mittepuistes taimedes.- võiksime kasutada pilliroogu ja teisi rohttaimi. Arvestused näitavad, et biomassi arvelt võiksime saada ehk umbes kolmandiku, võib-olla veidi rohkem, kogu energiatarbest, mis meil praegu on. Kui me kõik puidu ära kasutaksime, saaksime vist peaaegu kogu oma energiatarbe katta. Aga seda on natuke raske endale ette kujutada, sest puust saab ju väga ilusaid ja muid kasulikke asju peale selle, et temast energiat saab.
Nagu ma ütlesin, on meil kaks ja pool ressurssi, ja biomass on see pool ressurssi täiesti raudselt.
Toimetaja: Intervjueeris Heikki Aasaru