Eutanaasia ja abistatud enesetapu üle tuleb ühiskonnas arutada, kuid nii mitmekihilist eetilist, meditsiinilist ja õiguslikku küsimust ei saa lahendada lihtsa jah- või ei-vastusega. Eesti 200 esitas 29. oktoobril riigikogule eelnõu, millega soovitakse korraldada koos järgmiste riigikogu valimistega rahvahääletus järgmises küsimuses: "Kas Eestis tuleks seadustada täisealise ja teovõimelise inimese õigus raske ja ravimatu haiguse korral meditsiinilise abiga väärikalt elust lahkuda?"

Eutanaasia või abistatud enesetapu soov võib tekkida, kui inimene seisab parandamatu ja progresseeruva haiguse tõttu silmitsi talumatute kannatuste või hirmuga kaotada kontroll oma keha, otsustusvõime ja väärikuse üle. Sellise võimaluse soovijate seas on sageli inimesi, kes ei soovi niivõrd surma ennast, kuivõrd pääsu valu, õhupuuduse, sõltuvuse, abitusseisundi, üksilduse või teistele koormaks olemise tundega seotud kannatustest. Seetõttu on oluline eristada surmasoovi ja kannatuse lõpetamise soovi.

Enne otsustamist, kas ja millistel tingimustel võiks inimene saada meditsiinilist abi elust lahkumiseks, peame tagama, et keegi ei sooviks surra seetõttu, et tal puudub ligipääs valuravile, hospiitsile, hooldusele või inimlikule toele.

Kõigepealt tuleb selgeks teha, millest me räägime

Avalikus arutelus kasutatakse sageli läbisegi mõisteid eutanaasia, abistatud enesetapp, ravi piiramine ja väärikas suremine. Eetilises ja juriidilises mõttes tähistavad need aga erinevaid praktikaid.

Eutanaasia puhul lõpetab arst või tema vastutusel tegutsev tervishoiutöötaja tahtlikult patsiendi elu tema teadliku ja vabatahtliku taotluse alusel, eesmärgiga lõpetada leevendamatud ja talumatud kannatused.

Abistatud enesetapu puhul võimaldab või hõlbustab tervishoiutöötaja või muu isik leevendamatute vaevustega inimese teadlikku ja vabatahtlikku enesetappu, andes selleks vahendid, juhised või muud abi, kuid surmava teo viib ellu inimene ise.

Ravi piiramine tähendab seevastu otsust mitte alustada või lõpetada selline ravi, mis ei teeni patsiendi huve, kahjustab patsienti, ei paranda tema terviseseisundit või on vastuolus tema tahtega. Selle eesmärk ei ole surma põhjustamine, vaid ebaproportsionaalse või koormava ravi vältimine.¹

Eesti 200 rahvahääletuse küsimus neid eristusi ei tee. Mida tähendab "meditsiinilise abiga väärikalt elust lahkuda"? Kas räägime eutanaasiast või abistatud enesetapust? Ka väljend "raske ja ravimatu haigus" on liiga üldine. Kas raske ja ravimatu haigus tähendab üksnes elu lõpustaadiumis olevat haigust või ka aastakümneid kestvat kroonilist haigust? Kas eelduseks on talumatud ja leevendamatud kannatused?

Nende mõistete eristamisest sõltub, millest ühiskond tegelikult räägib, mida õiguses lubatakse või keelatakse ning milliseid eetilisi hinnanguid eri tegevustele antakse. Need ei ole tehnilised üksikasjad, mille võib jätta pärast rahvahääletust lahendamiseks, tegemist on põhimõtteliste eetiliste valikutega.

Eutanaasia ja abistatud enesetapu puhul põrkuvad patsiendi autonoomia ja haavatavus. Inimesel on õigus otsustada oma ravi ja elu lõpu üle, kuid raske haiguse korral võivad tema tahet mõjutada valu, hirm, üksildus, depressioon või tunne, et ta on teistele koormaks.

Seetõttu tuleb selgeks teha, kas soov surra on tõepoolest vaba ja läbimõeldud või väljendab hoopis appikutset: "Ma ei taha niimoodi kannatada." Patsiendi autonoomia austamine eeldab, et tal on tegelikult olemas võimalused oma kannatusi leevendada. Samal ajal tuleb eristada õigust keelduda soovimatust ravist ja õigust saada teiselt inimeselt abi oma elu lõpetamiseks.

Viimane puudutab ka arsti kutse-eetilist autonoomiat, mittekahjustamise põhimõtet ning patsiendi ja arsti vahelist usaldust. Seega ei tähenda patsiendi enesemääramisõiguse tunnustamine automaatselt arsti kohustust aidata tal surra.

Me alles õpime patsiendi tahet austama

Eestis jõustub 1. jaanuaril 2027 patsiendi elulõpu tahteavalduse regulatsioon, mille ettevalmistamine kestis ligi viis aastat. Olin koos dr Katrin Elmetiga töörühma üks vedajaid ning tean, kui keeruline oli kokkuleppele jõuda. Elulõpu tahteavaldus võimaldab inimesel ette määrata, millisest ravist ta soovib loobuda, kui ta ei ole enam otsustusvõimeline. Tegemist ei ole eutanaasiaga, vaid patsiendi autonoomia ja väärika kohtlemise tagamisega.

Nüüd on Eesti haiglatele tehtud kättesaadavaks ka Eesti anestesioloogide ravipiirangute töörühma "Ravi piiramise Eesti juhend" (2026), mis aitab arstidel otsustada, millal ravi jätkamine ei ole enam patsiendi huvides.

Tänapäeva meditsiin võimaldab elu pikendada, kuid mõnikord pikendatakse sellega üksnes suremisprotsessi ja kannatusi. Ravi piiramine tähendab keskendumist vaevuste leevendamisele ja parima võimaliku elukvaliteedi tagamisele.

Ka nende põhimõtete rakendamine nõuab muutust arstide mõtteviisis: arusaamist, et austus inimelu vastu ei tähenda kohustust elu iga hinna eest alal hoida ning et raviotsustes tuleb arvestada nii meditsiinilisi võimalusi kui ka patsiendi väärtusi ja eelistusi.

PERH-i eetikanõukogus olen kogenud, et ravipiirangute otsused võivad tekitada erimeelsusi arstide ja patsiendi lähedaste vahel. Ka 30. oktoobril ERR-is ilmunud kommentaaris juhivad õigusteadlased Keijo Lindeberg ja Helis Lisette Kähari tähelepanu vajadusele täpsustada elupikendava ravi lõpetamise õiguslikke aluseid. Seega vajavad Eestis lahendamist veel mitmed elulõpuga seotud teemad, mis ei puuduta eutanaasiat ega abistatud enesetappu.

Mida arvavad Eesti arstid?

Arstide hoiakud on palju mitmekesisemad, kui avaliku arutelu põhjal võiks arvata. Aime Keisi ja kolleegide 2025. aastal ajakirjas BMJ Open avaldatud uuringus² küsitleti 2022. aastal 526 Eesti arsti. Vastanutest toetas 73 protsenti eutanaasia ja 71 protsenti abistatud enesetapu seadustamist. Ise oleks eutanaasiat valmis läbi viima 37 protsenti ning abistatud enesetapule kaasa aitama 46 protsenti vastanutest.

Kuna uuring põhines mittetõenäosuslikul valimil ja vastamismäär oli ligikaudu 19 protsenti, ei saa tulemusi üldistada kõigile Eesti arstidele. Küll aga osutab uuring olulisele erinevusele, et põhimõtteline toetus seadustamisele ei tähenda tingimata isiklikku valmisolekut elu lõpetamise protseduuris osaleda.

Arsti rolliga seotud küsimus on üks eutanaasia keskseid eetilisi pingevälju. Ühelt poolt on kaastunne ja soov lõpetada patsiendi kannatused. Teiselt poolt kuuluvad mittekahjustamine ja elu kaitse arsti kutse-eetika tuuma. Seetõttu ei saa võimalikku seadustamist arutada arstkonda kaasamata. Samuti tuleb tagada, et ükski arst ei oleks kohustatud tegema midagi, mis läheb vastuollu tema südametunnistuse ja kutse-eetiliste veendumustega.

Konkreetse inimese soov lõpetada talumatuks muutunud elu võib olla mõistetav ja äratada sügavat kaastunnet, kuid seadus ei mõjuta kunagi ainult üksikjuhtumit, vaid ka haavatavaid gruppe, üksildasi, vaeseid, puudega inimesi ning neid, kellel puudub ligipääs kvaliteetsele ravile ja hooldusele.

Eriti murelikuks teeb mind võimalus, et piiratud ravi- ja hooldusressursside tingimustes võib elu lõpetamise abi tunduda mõnele inimesele lahendusena, kuigi tema tegelik vajadus on parem ravi või hooldus. Surve ei pea olema otsene ega pahatahtlik, piisab tundest, et ollakse lähedastele või ühiskonnale koormaks. Me ei tohi luua olukorda, et inimene tunneb, et peaks oma elu lõpetama säästmaks teiste aega, raha või vaeva.

Mida õpetab Ühendkuningriigi parlamendi kogemus?

Ühendkuningriigi kogemus näitab, kui keeruline võib olla abistatud enesetapu seadustamine isegi siis, kui parlament asub küsimust põhjalikult arutama.

2024. aasta oktoobris algatas leiboristist parlamendiliige Kim Leadbeater Alamkojas isikliku saadikualgatusena eelnõu Terminally Ill Adults (End of Life) Bill (Parandamatult haigete täiskasvanute elulõpu seaduseelnõu)³. Valitsus jäi abistatud enesetapu põhimõttelises küsimuses neutraalseks ning parlamendiliikmed said hääletada oma südametunnistuse järgi.

Eelnõu oli üsna täpselt piiritletud. See oleks võimaldanud Inglismaa ja Kõmrimaa otsustusvõimelistel täisealistel inimestel, kellel arstide hinnangul on jäänud elada kõige rohkem kuus kuud, saada rangetel tingimustel abi oma elu lõpetamiseks.

Alamkoda kiitis eelnõu 2025. aasta juunis heaks, aga lordide kojas esitati sellele üle tuhande muudatusettepaneku. Vaieldi muu hulgas selle üle, kuidas hinnata otsustusvõimet, välistada survet, kaitsta haavatavaid inimesi ja tagada õiguslike kaitsemehhanismide toimimine.

Eelnõu ei jõudnud enne parlamendi istungjärgu lõppu 2026. aasta aprillis kõiki menetlusetappe läbida ning langes menetlusest välja. 2026. aasta juunis algatas teine leiboristist parlamendiliige Lauren Edwards sisult peaaegu samasuguse eelnõu. Septembris lükkas alamkoda selle tagasi: vastu hääletas 286 ja poolt 270 saadikut.⁴

Ühendkuningriigi näide osutab, et isegi põhimõtteline toetus abistatud enesetapule ei tähenda veel üksmeelt selles, kuidas seda seadusega reguleerida.

Kui nii täpselt piiritletud eelnõu tekitab sedavõrd palju keerulisi küsimusi, siis mida annaks meile üldsõnaline rahvahääletus?

Rahvahääletuse asemel vajame põhjalikku analüüsi

Eutanaasia küsimuses tekkivad väärtuspõhised lahkarvamused on sügavad ja tõenäoliselt osalt lahendamatud. See ei tähenda, et arutelust tuleks hoiduda, aga rahvahääletus ei anna vastust sellele, millistel tingimustel võiks abistatud enesetapp või eutanaasia olla lubatud, kuidas kaitsta haavatavaid inimesi ning millised oleksid tagajärjed patsientidele, arstidele ja ühiskonnale.

Sel kevadel arutasime riigikogus valitsuserakondade esindajatest moodustatud töörühmas, kas meil on valmisolek seadustada abistatud enesetappu. Arutelus ilmnes, kui keeruliste eetiliste, meditsiiniliste ja õiguslike küsimustega on tegemist ning miks ei tohiks otsustega kiirustada.

Tegin tookord ettepaneku, et sotsiaalkomisjon võiks koostada või tellida arenguseire keskuselt põhjaliku raporti eutanaasia ja abistatud enesetapu eetiliste, meditsiiniliste, õiguslike ja sotsiaalsete aspektide kohta. Selle koostamisse tuleks kaasata arstid, patsiendid, palliatiivravi spetsialistid, õigusteadlased ja eetikud. Uurida tuleks, miks inimesed soovivad abi elust lahkumiseks, millised alternatiivid on neile kättesaadavad ning mida õpetavad teiste riikide kogemused.

Analüüsida tuleb ka niinimetatud suitsiidikontori kaasuse järel tekkinud õiguslikku olukorda. Nagu õigusteadlane Ants Nõmper⁵ artiklis "Eutanaasia ehk abi suremiseks, mitte suremisel" on kirjutanud, ei ole enesetapule kaasaaitamine väljaspool tervishoiusüsteemi iseenesest õigusvastane, kuid meditsiiniliselt abistatud enesetapuks puudub lubav regulatsioon. Raport peaks käsitlema võimalikke õiguslikke lahendusi ning esitama konkreetsed ettepanekud palliatiiv- ja hospiitsravi, valuravi ning koduse elulõpuravi kättesaadavuse parandamiseks.

Sellist raportit pole seni koostama asutud. Selle asemel on nüüd esitatud ettepanek korraldada rahvahääletus, ehkki küsimuse eetilised, meditsiinilised ja õiguslikud eeldused on endiselt põhjalikult analüüsimata.

Rahvahääletus võib näidata inimeste üldisi hoiakuid, kuid sama jah-vastuse taga võivad olla väga erinevad arusaamad: üks inimene peab silmas abistatud enesetappu, teine eutanaasiat, kolmas aga ei pruugi neid eristada ravist loobumisest. Nende praktikate eetilised ja õiguslikud tagajärjed on erinevad. Enne, kui küsime ühiskonnalt vastust, peame täpselt teadma, mille kohta me seda küsime.

Meie esimene kohustus on inimesi aidata

Ühiskondlik arutelu ei tohi asendada praktilist vastutust inimeste kannatuste leevendamisel.

Ükskõik millised on meie isiklikud väärtused, on meil ühiskonnana vähemalt kolm kohustust: mitte jätta inimest üksi tema kannatusega, mitte lasta tekkida olukorral, kus ressursside puudus soosib elu lõpetamist, ning mitte kujundada elu lõpus tunnet, et inimene on koormaks ja peaks seetõttu tegema pöördumatuid otsuseid.

Kõigepealt tuleb luua tingimused, milles ükski inimene ei taotle surma seetõttu, et tal puudub ligipääs valuravile, hospiitsile, hooldusele või inimlikule toele. Alles siis, kui need tingimused on tagatud, saame vastutustundlikult otsustada, kas ja millistel tingimustel võiks kõne alla tulla abistatud enesetapu või eutanaasia seadustamine.