Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

TÄISMAHUS Maria Aljohhina: Venemaa võimudele mõjuvad ainult karmid majandussanktsioonid

Marija Aljohhina
Marija Aljohhina Autor/allikas: Madis Laur

Läinud aasta lõpus vanglast vabanenud Maria Aljohhina, punkgrupi Pussy Riot liige ja inimõiguste eest võitleja, ütles ETV saates "Kahekõne", et Venemaal elades pole inimestel muud valikut kui vaikides oma koju sulguda või ühiskonna muutmise nimel tegutseda. Oma sõnul võitleb ta euroopalike väärtuste eest, Venemaa juhtkonnale mõjuvad aga ainult piisavalt karmid majandussanktsioonid.

Kuidas nimetada seda, mis te teete? On see muusika, kunst, poliitika või mäss?

Millega me ka ei tegeleks, on see alati poliitika. Ma ei pea seda mitte meie, vaid Vene riigi teeneks. Riik muudab mis tahes aktiivsuse, olgu tegemist loometöö või inimõiguste kaitsmisega, poliitikaks.

Mida ma silmas pean? Pruugib teil kodanikuna võtta aktiivne seisukoht, asuda tegutsema, ja saate omal nahal tunda Vene riigi masina kogu väge. Teid hakatakse peksma, pannakse vangi, valatakse teles sopaga üle, tembeldatakse rahvavaenlaseks.

Loomulikult on see poliitika.

Praegu tegutseme inimõiguste vallas. Meil on oma organisatsioon – Zona Prava. Tegeleme Venemaa paranduskolooniates viibivate vangide, peamiselt naiste õiguste kaitsmisega. Ja kuhu me ka ei saabuks – kolooniasse või regiooni –, tellivad Vene riigi esindajad meile kallaletungi.

Kui palju võib teiesuguseid naisi Venemaal olla?

Selliseid naisi on palju, kuid vähesed teavad neist. Kui te peate silmas naisi, kes on asunud aktiivsele kodanikupositsioonile, siis selliseid naisi on palju.

Teid on rünnatud, pekstud, vangis hoitud, kuid te ei jäta ikka järele. Mis teid kannustab?

Nähtavasti on see janu vabaduse, tõe, õigluse järele, kõigi nende väärtuste, mis on lääne ühiskonna jaoks loomulikud.

Me oleme seisukohal, et Venemaa peab liikuma euroopalikku arenguteed mööda. Meie riik peab olema vaba. Samal ajal tuleb teadvustada, et vabadus ei kuku niisama sülle. Inimesed võitlevad aastaid vabaduse eest. Sajandeid on inimesed vabaduse eest elu ohverdanud.

Seepärast me niimoodi elamegi. Me usume, et Venemaal peab leiduma inimesi, kes elavad vabaduse nimel ja asuvad tema eest võitlema.

Kui te räägite Euroopast, kas venelased ei järelda sellest, et te olete muutunud lääneriikide tööriistaks?

Sedasi räägib meie televisioon. Meie televisioon võib inimesi näidata rahvavaenlastena pelgalt selle eest, et nad teise riiki sõitsid.

Me kutsume inimesi avaramalt mõtlema, analüüsima ja kuulama, mida on teisel öelda.

Mis on õigupoolest euroopalik tee? See on teiste inimeste ja arvamuste austamine, oskus kuulata ja kuulda teie vastas istuvat inimest. Minu meelest ei ole see sugugi selline asi, mida võiks kellelegi ette heita. See on voorus. Me seisame selliste vooruste arendamise eest.

Kuidas te saate endas võitu inimesele nii omasest enesekaitseinstinktist?

Venemaal elades pole valikut. Te kas istute kodus, keerate ukse lukku ega käi väljas, või otsustate tegutseda. Ja siis te satute olukorda, kus lihtsalt pole mahti alalhoiu peale mõelda.

See, millega me tegeleme, on päris mahukas töö. Tundub, et meie ideaalid on tugevamad kui see, mida te nimetate alalhoiuks.

Millal teil viimati käis peast läbi mõte, kõik, aitab küll, lihtsam on alla anda ja hakata elama nagu „normaalne inimene“?

Mida tähendab „normaalne inimene”? Minu arvates on normaalne mitte kaotada inimlikkust. Normaalne inimene teab, miks ta elab, kus ta elab, ja tahab mõjutada tema ümber toimuvaid sündmusi.

Me tahame lihtsalt elada vabas riigis. Lõppude lõpuks, miks me peaksime sellest loobuma? Miks me peaksime käega lööma ja midagi kartma? Demokraatia on ju iseenesest lihtne asi. Me ei nõua midagi üleloomulikku.

Muidugi... eriti siis, kui me kinni istusime, kui me ümber oli vangla administratsioon, mis nõudis süü omaksvõtmist, lakkamatut kuuletumist, siis oli küll hetki, kui ma tundsin väsimust. Tekib tunne, et sa võitled tuuleveskitega, et see krigisev, iidvana süsteem ei muutu iial.

Kuid kõik see kaob, kui tuleb kasvõi üks võit. Piisab sellest, kui kordki öelda, et sa tunned seadust, et sa saad seadust kasutada, et seadus on sinu poolel, ja kogu see väsimus kaob.

Kas teid tuntakse Venemaal tänaval sageli ära? Kuidas inimesed teisse suhtuvad?

Tahavad selfie't teha. Paluvad luba pildistada.

Kas teie jaoks on Moskvas ringi jalutada ohtlik?

Ei, me käime Moskvas vabalt ringi, me elame seal. Sellega on kõik korras.

Paljud venemaalased teavad teid ennekõike šokeerivate esinemiste järgi, milles on viiteid nii seksuaalsusele kui ka religioonile. Te justkui näpiks inimhinge tundlikumaid keeli. Miks on see nii?

Kui me hakkame millestki rääkima, asume midagi tegema, siis teeme seda seoses millegagi, mida peame oluliseks.

Kui me läksime esinema Lunastaja Kristuse kirikusse, siis tegime seda sel lihtsal põhjusel, et patriarhi sõnavõtud ajasid meil hinge täis. Meil ei meeldi kohe üldse, kui kirikupea esineb konservatiivse poliitiku rollis. Minu meelest on tähtis rääkida ebamugavatest asjadest, neist asjadest, mida inimesed eelistavad oma elust tõrjuda.

Kas teil on oma jumal?

Arvatavasti on see... Me peame ennast kristlasteks, kuid sellisteks, kelle usk on neis enestes,
mitte kirikus kui institutsioonis.

Kristlus tähendab teatud norme. Kas teil on mingid normid?

Kristlus ei tähenda mitte norme, vaid armastust ja vabadust.

Osa Eesti inimesi armastab teid, teine ei salli silmaotsastki. Kuidas neid lepitada?

Võib-olla tasuks neil lihtsalt üksteisega rääkida, üksteist ära kuulata. Tavaliselt saavad seda laadi küsimused niimoodi lahendatud.

Kui me kinni istusime, juhtus sageli, et meid kohates reageerisid inimesed negatiivselt. Vene propagandat vaataval inimesel on reaalsusest moondunud ettekujutus. Mõneminutise jutuajamise järel küsisid needsamad inimesed: „Kuidas me saaks teid aidata? Mida saaks teie heaks teha?”

See näitab selgesti, et Vene propagandamasin, mitmemiljoniline struktuur – televisioon, meedia – kõik see põrmustub elava inimsõna ees.

Mis on teie arvates see põhjus, miks Venemaa liigub praegu suurema autoritaarsuse ja väiksema vabaduse poole?

Sellepärast, et inimesel, kes meie riigis mõtleb ja tegutseb võimust erinevalt, kes on opositsioonis, puudub avalik sõna.

Inimesed on ilma jäetud informatsioonist, võimalusest kuulda teist, opositsioonilist arvamust. Seega on nad ilma jäetud võimalusest sündmusi objektiivselt ja täisväärtuslikult analüüsida.

Ilmselt sellepärast.

Sel juhul võib vist öelda, et Venemaal on käimas informatsiooniline kodusõda, infosõda?

Pool aastat tagasi ehk oleks saanud nii öelda, kuid praegu pole see enam päris sõda. See on pealetung, mida šokis opositsioon vaikides kõrvalt jälgib.

Meil suletakse meediakanaleid. Võib öelda, et kogu opositsiooniline meedia on Venemaal kinni pandud. Alles hiljuti pandi peaprokuratuuri määruse alusel kinni mitu võrguväljaannet, mis avaldasid opositsionääre.

Pannakse kinni ka ainus sõltumatu telekanal Dožd. Ruumid võetakse neil käest, edastuskanalitest on nad juba ilma jäetud.

See pole enam mitte sõda, vaid seesama okupatsioon, mis on välispoliitika tasandil toimunud Krimmis. Meil pole enam sõltumatut sõna, lõplikult.

Läänes kuuleb alatasa arvamust, et võitlus Putiniga on nii lootusetu, et polegi mõtet võidelda.

On ikka mõtet võidelda, kui te ei soovi, et teie või mõnesse teise riiki ilmuvad järsku omakaitsesalgad, nagu nad ilmusid Krimmi. Putiniga on mõtet võidelda, sest see mees ei anna endale toimuvast aru, ta on pidevas ebaadekvaatses eufoorias oma edust, mida ta oma peas ette kujutab.

Pole mingit tagatist, et järgmine kord ei heida ta pilku teie riigi peale.

Samuti arvatakse läänes, et Venemaa vajab teatud „tsaari kätt“, teistmoodi ta ei saa.

See on fakt. Meie rahvale on tõesti iseloomulik, et otsitakse liidrit, mitte niivõrd tsaari kuivõrd inimest, kellele delegeerida võimuvolitusi.

Just selle vastu me häält tõstamegi. Meie leiame, et meil on vaja parlamentaarset vabariiki ja meil on aeg lasta lahti sellisest süsteemist, kus võim on enamal jaolt koondunud ühe inimese kätte, sest Venemaal viib see väga halbade tagajärgedeni.

Inimene kaotab võimust pea, see on korduvalt kinnitust saanud. Me peame sellest eemalduma.

Paljud inimesed arvavad, et ilma vastutuse ja vabaduseta on lihtsam elada.

Küllap see nii ongi. Vabadus tähendab vastutust ja vabadus on tõesti kaunis.

Millisena te kujutate ette Venemaa tulevikku?

Me ei taha tulevikku mitte ette kujutada, vaid kujundada. Me näeme seda ennekõike demokraatias, võimaluses valida võimu, võimaluses rääkida, olla kuulda võetud.

Me näeme tulevikku vabaduses. Me tahaksime, et Venemaa oleks selline riik, kuhu on koondunud ajud, kuhu tahavad tulla inimesed, keda tahetakse kuulata, ja üldse mitte selline riik, keda kardetakse.

Meie võimu suur viga seisneb selles, et see on üles ehitatud hirmule. Ei saa inimesi juhtida hirmuga manipuleerimise kaudu! Kui seda teha, kui hoida inimesi pidevalt hirmuvalitsuse all, siis selline valitsemine lõppeb ootamatult, väga ootamatult.

Me nägime vanglas piisavalt näiteid sellest, kuidas inimesi on aastaid hirmutatud, šantažeeritud. Inimestega on tehtud täiesti lubamatuid asju. Mingil hetkel otsustab see inimene (ma pean praegu silmas vangistatud inimest), et ta lakkab kuuletumast ja hakkab tegutsema oma südametunnistuse järgi.

See käib väga kiiresti, nagu nipsti.

Kui see juhtub meie rahvaga, kui see on massiline... Aga see juhtub ilmtingimata. Arvan, et see hetk pole üldse kaugel.

Ukrainas said inimesed surma. Kas venemaalased on valmis vabaduse ja demokraatia eest surma minema?

Meie ülesanne on teha nii, et inimesed ei hukkuks, kuigi ma tunnen inimesi, kelle jaoks ideaalid on kõrvutatavad eluga.

Meie jaoks on ideaalid kõrvutatavad eluga.

Te olete nüüd Euroopas ning teil seisab ees sõnavõtt ja vestlusring Euroopa parlamendis. Millised on teie ootused?

Me valmistume sõnavõtuks, räägime olukorrast Venemaal, olukorrast Ukrainas. Loodame, et Venemaa suhtes rakendatud sanktsioone laiendatakse ja karmistatakse.

Tuleb aru saada, et meie võim väärtustab ainult üht asja – oma raha. Kui majandussanktsioonid on piisavalt karmid, paneb see neid mõtlema.

Pussy Riot teatas 6. veebruaril oma blogis anonüümselt, et Maša [Maria Aljohhina] ja Nadja [Nadežda Tolokonnikova] ei kuulu enam bändi koosseisu. Mis juhtus? Kas lahkuminek on lõplik?

Meilt küsitakse seda alailma. Me ei tea, kes selle kirjutas. Me võime vaid aimata.

Samamoodi ei tea me, millest üldse jutt. Pussy Riot on täiesti avatud grupp, sinna võib tulla, kuid sealt ei saa kedagi välja arvata. See on võimatu. Algne kontseptsioon ei näe seda mingit moodi ette.

Kui me esineme, oleme Pussy Riot. Kui teie esinete, olete teie ka Pussy Riot.

Kui me midagi teeme, oleme Pussy Riot.

Toimetaja: Rain Kooli Tõlkis Veronika Einberg

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: