Toomas Jürgenstein: usuinimeste Ukraina

Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein Autor/allikas: erakogu

Ehkki Venemaal on kirik olnud läbi aegade riigivõimuga tihedates suhetes, usun, et õigeusu kiriku juhtidel oleks võimalik öelda päris kaalukas sõna sõja peatamiseks. Praegusel patriarhil Kirillil oleks selline võimalus, kuid ta ei ole seda kasutanud, kirjutab Toomas Jürgenstein.

2. märtsi õhtul helistati üle Eesti kirikukelli ja toimus palvus sõja lõpetamise eest. Usun, et selle palvega võivad omal viisil ühineda kõikide uskude esindajad, kuid ka agnostikud ja ateistid. See sündmus inspireeris kirjutama Ukraina teemadel usulise mõtiskluse, milles mitmed väited ei ole ratsionaalselt kinnitatavad.

Alustan usulise tõdemusega, et Jumal on inimkonda hakanud täiskasvanuks pidama. Kunagi fikseeris ainult Jumala kõikenägev silm sõja koledused, inimeste kannatused, meeleheite, vägivaldsed surmad, nüüd toovad igal inimesel taskus olevad kaamerad sõja julmuse kõikide inimesteni. Samal ajal tähendab täiskasvanuks pidamine ka vastutust toimuva eest ja kohustust kannatanuid aidata.

Nähtud kaadrid sõjast on tõenäoliselt suunanud meie kõikide mõtted. Nii näiteks usun, et sarnaselt minuga on paljudel sama patt hingel: läinud pühapäeval kirikus mõttes vandumine. Ukraina eest palvet lugedes tuli mitmel puhul meelde Ussisaare kaitsjate vastus vene sõjalaeva nõudmisele alistuda.

EELK Jaani kiriku vaimulik Jaan Tammsalu on kirjutanud eestpalve Ukraina sõja lõppemise pärast ja sellest võib lugeda: "Me palume Sind Vene õigeusu kiriku pärast! Aita selle kiriku juhtidel olla need, kes ei lähe valitsejate kurjusega kaasa, ega unusta iial, kes on kuningate kuningas, isandate Isand ja kelle ees meil kõigil tuleb kord seista ja anda aru oma tegudest ja tegematajätmistest!"

Olen minagi mõelnud, et vaikselt on Venemaalt olnud kuulda hääli, kes sõjale Ukrainas "ei" ütlevad. On olnud miitinguid suuremates linnades, sõja vastu on protestinud arstid, kultuuriinimesed, mõned sportlased, teadlased, isegi üksikud oligarhid. Samal ajal pole ma märganud ka autoriteetsete usuinimeste proteste.

Ehkki Venemaal on kirik olnud läbi aegade riigivõimuga tihedates suhetes, ma usun, et õigeusu kiriku juhtidel oleks võimalik öelda päris kaalukas sõna sõja peatamiseks. Ajaloolised eeskujud on olemas, näiteks patriarh Tihhon (1865 - 1925), kes astus välja bolševike vastu. Jah, ta vangistati, sunniti kahetsuskirja kirjutama, suri segastel asjaoludel, kuid ta vähemalt püüdis hullust pidurdada.

Praegusel patriarhil Kirillil oleks sarnane võimalus, kuid ta ei ole seda kasutanud. Ta on rääkinud küll rahust, kuid ka Ukraina kurjadest jõududest ja tunneb muret, et seal valitseks ikka õige kirik.

Siinkohal tahan meenutada üht ligi kümne aasta tagust sündmust, ansambli Pussy Riot punkpalvust Moskva Lunastaja kirikus, kus bändi liikmed palusid Jumalaemal Putin minema kihutada ja manitsesid patriarhi teenima enam Jumalat kui maiseid võime. Selle ülesastumise tulemusena mõisteti bänditüdrukud vangi. Nüüd tundub, et Pussy Rioti tüdrukutel oli siiski õigus.

Meenub veel, et bändi liige Maria Aljohhina esines leebelt, kuid kindlalt ka ETV "Kahekõne" saates (27.03.2014). Ta kinnitas, et on kristlane, kuid vastandas normidega kristlusele armastust ja vabadust rõhutava kristluse, kus on oluline inimestega rääkida ning tingimata rääkida ka ebamugavatest teemadest. Selline usk on praegu ülimalt oluline.

Olen rohkem kui kord sõjast kirjutades otsinud optimismi inglise kirjaniku ja mõtleja Clive S. Lewise mõtetest, kes osales Esimeses maailmasõjas ja kirjutas oma raamatus "Lihtsalt kristlus" muu hulgas ka leppimisest teispoolsuses:

"Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud."

Nüüd on tõsiasi, et suudan ette kujutada Lewise kirjeldatud suhet Ukrainas langenud mõlema poole sõdurite vahel pärast surma. Küll aga ma ei suuda ette kujutada, et samuti tunneksid rünnakukäsu andnud diktaator ning pommirünnakutes lapsed kaotanud emad.

Mulle näib, et Jumala poolt täiskasvanuks tunnistatud maailm peab tema ette asetatud sõjale lahenduse leidma siinpoolsuses, selleks saame kõik kaasa aidata. Sõja puhkemisest alates oleme kõik ukrainlased! 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: