Kätlin Konstabel: meestest, tundeliselt ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Kui mõni aeg tagasi tutvustati avalikkusele Tartu ülikooli meesteuuringut, oli märkimisväärselt huvitav jälgida, kuidas see uuring muutus meedias omalaadseks projektiivtestiks. Teate küll, valgel paberil on tindiplekilärakas ja siis igaüks näeb seal erinevaid asju.

Meedias oli ühes kohas lugeda, et mehed väärtustavat üle kõige armastust (on see tõesti „inimene hammustab koera“ laadis uudis?), teisal raporteeriti, et meestel on enda jutu järgi seksiga kõik korras (ilmselt oodati vastupidist?). Kolmas kanal nimetas mehi tundelisteks, neljas nentis, et tervisega oldavat rahul.

Igaüks leidis oma vaatenurga, aga kõigi jaoks tundus uudis olevat see, et meestega on midagi hästi.

See võiks olla lihtsalt lõbus, kui ei annaks aimu tõsiasjast, et ilmselt ei olnud keegi võtnud kätte uuringuraportit ennast, et küsida natuke keerulisemaid küsimusi. Alates sellest, et kas ja kuidas võis tulemusi mõjutada valim: osales alla 50 protsendi kutsutud meestest; kõige vähem soovisid osaleda tegusamas eas linnamehed. Või kuidas näiteks sobivad kokku armastuse väärtustamine ja tulemus, et viiendikul paarisuhtes olevatest meestest on kõrvalsuhteid ja et üle kümne protsendi meestest peab lubatavaks naise löömist truudusetuse korral.

Oletame, et ajakirjanikud ei suuda süveneda ja tahavad olukorra kõlava pealkirjaga kiirelt ära fikseerida, aga kas meil on põhjust loota, et riigi tasemel tegevusplaane tehes on valmidus taoliste uuringute andmeid põhjalikumalt vaadata suurem? Tahaks väga loota, aga kindlust pole.

See, et mehed siinkandis joovad rohkem kui tervisele hea, on depressiivsed, kipuvad end keskmisest eurooplasest sagedamini ära tapma, sõidavad liiga kiiresti autoga, hangivad endale keskea tähistamiseks tihti südame-veresoonkonna haigusi ja et perevägivald on nii tõsine teema, et on võetud riiklikul tasemel prioriteetide nimekirja, pole mingi uudis. Seda on räägitud-raporteeritud aastaid. Kui mitte teadlaste uuringute abil, siis teame seda eestlaste perelugudestki. Teame tegelikult ka seda, et kõigi nende probleemkäitumiste taga on üsna lihtsad psühholoogilised faktorid – enesekontroll ja oskus oma emotsioonidega toime tulla.

Oot-oot, tunded? Ega ometi riik pea siin sekkuma, kas see pole mitte perede ülesanne, võib keegi nüüd küsida. Peres tuleb ju lapsi õpetada oma emotsioonidega toime tulema.

Õige jutt, aga millised on eesti pered olnud? Läbi põlvkondade on manitsetud tüdrukuid olema kenad ja viisakad – mitte pahased! mitte vihased! – ja poisse, et kurbus ja abitus pole õige mehe tunded, neid ei tohi olla, kurb olemine on pehmodele.

Mõistusega võidakse aru saada, et vägivald suhteid ei paranda – rääkida tuleb – või et saun, sport ja seks on paremad stressimaandajad kui järjekordne õllekuuik. Ent kui taustal on kummitamas mitu põlvkonda teistsugust käitumismustrit ja hirm, et kui naised mehe masendusest, kahtlustest ja abitusest aimu saavad, pööravad nad selja... siis on tõeline kangelastegu rabeleda välja omaseks saanud viisist pingetega toime tulla või neile käega lüüa.

Mõistusega võidakse ju teada sedagi, et internet ja raamatupoed on täis tohutus koguses asjalikku infot selle kohta, kuidas enda elu paremini seada, aga ometi jäetakse see kasulik lugemata – sest see on ikka nagu naiste värk, õige mees peaks ise endaga toime tulema. Nii on õpitud, teistmoodi ei osata, on imelik.

Seega, teades meie meeste tausta ja läbi aegade domineerinud hoiakuid, siis kas ei tasuks mõelda sellele, kuidas probleemkäitumisi ennetades minna natuke rohkem süvitsi mitte lihtsalt uusi voldikuid trükkida?

Kuidas oleks näiteks sellega, et viia juba lasteaedadesse ja algkoolidesse sisse midagi tundekasvatuse laadset? Midagi, mille eesmärk oleks panna lapsed arutlema emotsioonide üle. Selle üle, kui erinevaid tundeid ühe- või teistsugused elusündmused võivad tekitada; et tunded – ka negatiivsed – on normaalsed ja et lihtsalt tuleb õppida neid väljendama ja adekvaatsel viisil mõnusamate emotsioonide vastu välja vahetama. Selgitada, et kohati on õige „tüdrukute moodi“ tunnetest rääkida ning kohati see, kui „poiste moodi“ osatakse suurema jututa tundeid kõrvale panna, et mingi kiire ülesanne ära lahendada.

Mis oleks kurja selles, et juba lapsed õpiksid märkama ja peatama seda klassikalist tülimustrit, kus üks pool – Eestis tavaliselt naine – üritab enda soovidest ja muredest vahel näägutamiseks klassifitseeruval moel märku anda ja teine läheb eemale, et vaid rahu saada – käitumine, mis kontakti otsiva poole jaoks tundub olevat hoolimatus, külmus, vaenulikkus, ent mille all on peidus abituse ja lootusetuse tunne.

Ja miks ei võiks juba lasteaias õpetada, et kõige kasulikum on alati proovida häirivaid olukordi lahendada ja alles siis, kui see ei õnnestu, tuleb mõelda sellele, kuidas tekkinud pahameele või nõutusega toime tulla.

Toimetulekuoskuste, paindlikkuse, eneseanalüüsivõime õpetamine tundub liiga pehmo? Keeruline? Ei tea, kas ikka on mõtet? Pole kohe ühtegi välismaist programmi võtta, mida selleks kasutada?

Kes nii kahtleb, arvutagu kokku, mida kõik need eespool nimetatud probleemkäitumised riigile maksma lähevad – alustades näiteks depressiooni, sõltuvushäirete ja südame-veresoonkonna haiguste tõttu kuluvatest töövõimetusrahadest ning lõpetades sellega, palju maksab riigile ühe perevägivaldse vangi ülalpidamine.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: