"Kanalit kui sellist praegu veel ei eksisteeri, kuid järgmine statistika näitab, et inimesed on sellesse protsessi juba kaasatud: meil oli 130 osavõtjat kanali infoseminarist, 360 inimest osales kanali nimekonkursil, Facebookis fännab uut kanalit 596 inimest, oleme andnud 60 intervjuud, tööle on kandideerinud 140 inimest ning saatekonkursile laekus tavainimestelt 200 ideed.

Üks nimekonkursist osavõtja mõtestas ETV+-i olemuse enda jaoks lahti nii: populaarne, armas, oma.

Kuidas me suudame panna inimesi mõtlema nii, et see kanal vastaks nendele kriteeriumitele: populaarne, armas, oma?

Kohe alguses loobusime klassikalise meedia mängureeglitest, otsustades, et ei hakka rääkima, mis on õige, mis vale. Me ei sildista, ei paljasta. Aga mida me siis teeme? Me lihtsalt tuleme kaasa inimesete soovidega, mis on hästi lihtsad: inimesed on väsinud sellest, et kogu aeg räägitakse. Nad ootavad mitte sõnu, vaid tegusid. Mida see jutt selle sihtgrupi puhul tähendab? Kui tulla korraks tagasi ETV+-i loomise ajendi juurde, siis selleks oli geopoliitiline kriis. Loogiline samm oli luua midagi, mis räägiks, kuidas asjad on, kuid see kehtib ainult klassikalise meedia puhul. Mul on hea meel, et inimesed pole juba ammu mutrikesed, kes lähevad hommikul tehasesse tööle ja tulevad õhtul koju ning usuvad kõike, mida onu või tädi televiisoris räägib. Inimesed on tehnoloogia abil juba ammu võrgustunud ja usuvad rohkem seda, mida kirjutab nende sõber sotsiaalmeedias või räägib naabrinaine. Sellega peab arvestama.

Olen seda usku, et inimeste seisukohti ei saa sõnadega muuta. Seda, et „targad pead“ televiisoris midagi räägivad, ei muuda vaataja seisukohti. Tuleb minna inimeste juurde, aidata neil muuta oma seisukohti isikliku kogemuse kaudu. Ainult kognitiivse kogemuse kaudu suudab inimene oma tõekspidamisi ümber hinnata.

Selle lühikese aja jooksul, mil ma olen täitnud ETV+-i peatoimetaja rolli, olen ma näinud, et tavainimese jaoks tähendab uus kanal palju enamat kui lihtsalt järjekordset telekanalit. Selle kanali loomine tähendab meie kõigi jaoks seda, et vanaviisi enam edasi minna ei saa. Põhimõtted, mille alusel see ühiskond viimased 20 aastat on toiminud, ei saa meid enam edasi viia. Olukorras, kus kolmandik elanikkonnast ei saa oma emakeeles infot selle kohta, mis siin riigis toimub, mistõttu nad ei ole ka kaasatud, peab muutuma. Ma arvan, et needsamad geopoliitilised kriisid on aidanud meil mõista, et suurem Eesti on palju parem ja selleks saab meedia kaasa aidata ning need inimesed pildile tuua, ja mitte ainult – pannes nad ka olukorda, kus nad on kaasamõtlejad-kaasalööjad ning ka kõige siintoimuva eest vastutajad. Minu ülesanne on lihtne: teha keelest mitte kaitsemehhanism, vaid kommunikatsioonivahend, mis aitab meil liikuda edasi, saavutada majanduslikult toimiv heaoluühiskond, kus igaühel on hea elada. Ma tahaksin teha televisiooni, mis mõtleb inimestega kaasa, on mentor, aitab inimestel oma eluga edasi minna, areneda, ennast teostada ja tunda ennast hästi. Elada ise ja lasta ka teistel elada. Minu missioon on tuua kolmandik meie elanikkonnast pildile, näidata ja anda kõigile lõplikult märku, et me oleme siin, osana sellest ühiskonnast – meiega peab arvestama, meie peale tasub loota ning meile tasub tegevusvabadust anda, sest vaatamata sellele, et me ei tantsi kaerajaani, me siiski hoolime ja vastutame Eesti eest, kuna see on meie maa.

Teisalt on minu ülesanne näidata inimestele, et nad ei ole lihtsalt objektid, mida on lihtne ühest kohast teise liigutada, vaid subjektid, kellel on küll õigusi, aga ka vastutus nii oma elu ees kui ka kogu ühiskonna ees. Kuidas seda saavutada?

Missioon on ilus sõna, aga kuidas seda reaalselt eesmärgistada ning nende eesmärkide poole liikuda? Selleks peab eekõige püstitama eesmärgi, et keskendume Eestis elavatele inimestele. Jah, enamik neist ei valda eesti keelt, kuid see ei saa olla põhjenduseks, miks neid ei saa Eesti meediamaastikule tuua. Et mitte kohata neid üksnes krimirubriigis, vaid et neid näidataks inimestena, kes samuti panustavad siia ühiskonda. Selleks on tehnilised lahendused olemas. Küsimus on, miks me kasutame kogu aeg vabandusi, et meil pole raha või tehnilisi lahendusi, et need inimesed oleksid pildis. Sageli jookseb ajakirjandus sündmustel sabas. ETV+-i eesmärk on võtta endale sündmuste kujundaja roll, olla ühiskonna eestvedaja. Kui me näeme probleemi, siis ei vingu selle üle, vaid võtame esimesena initsiatiivi seda lahendada. Nii meie saadetes kui ka väljaspool seda. Näide: kui on teemaks, et Narvas puuduvad jalgrattateed, siis ETV+-i eesmärk on mitte üksnes kajastada seda probleemi, osundades sellele tähelepanu, vaid võtta südameasjaks selle lahendamine, olles selle küsimuse eestvedaja, korraldades sündmusi väljaspool eetrit, kaasates inimesi ja võimendades seda eetritegevuse kaudu, otsides lahendusi, et Narvas oleksid jalgrattateed olemas.

ETV+-i tiimis ei tohiks olla selliseid inimesi, kes suhtuvad teistesse oma kaasmaalastesse arrogantselt. Küll on aga meie meeskonda oodatud inimesed, kes on valmis astuma oma mugavustsoonist välja, tehes pisut enam, kui neilt oodatakse, sest ajakirjanik ei ole mitte elukutse, vaid elustiil. Teades ajakirjanike suhtumist, tahaks vältida seda, et ETV+-i tiimi satub inimesi, kes ei ole valmis kandma arusaama, et meie kõigi ülesanne on inimeste elu paremaks muutmine. Ma siiralt loodan, et minu meeskonnaliikmed naudivad seda, et tänu nende tegevusele muutub tädi Galja elu Narvas paremaks.

Kuidas seda tagada? Oluline on, et saatejuhid ja -külalised oleksid Eestis elavad inimesed. Samuti, et ETV+ oleks kohal, mitte üksnes pisteliselt reporteritena, vaid Tallinnas ja Narvas tegutsevates stuudiotes alaliselt kohal. Et neil stuudiotel poleks üksnes tehniline roll, vaid neist kujuneksid tõmbekeskused nendele inimestele, keda me soovime kaasata ja kellele kaasa aidata. Kuid eesmärgiks võetud sotsiaalsete probleemide lahendamine ei saa olla üksnes ETV+-i vedada, seda saab teha vaid koostöös vabakonnaga.

Meie jaoks on igaüks oluline ning soovime, et kõik tunneksid end meie juures mugavalt – nii peaminister, kes võib-olla ei valda vene keelt, kui ka see inimene, kes tingimata ei valda eesti keelt. Nad mõlemad oleksid eetris teretulnud ja selleks, et nad saaksid kaasa rääkida, peab kaasama vastavaid tehnilisi lahendusi. Kõik arvamused on olulised. Ei ole mõtet tekitada nimekirju neist, keda ei tohi eetrisse lasta. Oluline on näha, millised arvamused ühiskonnas tegelikult eksisteerivad ning esitada vastuargumendid ühele või teisele arvamusele.

Kõiki neid põhimõtteid järgitakse uut kanalit käivitades juba praegu. ETV+-i infoseminaril räägiti sellest, millised ideed eetrisse jõuavad, kuidas neid paremini teostada ja kuidas inimesi selleks kaasata. Kõiki neid põhimõtteid on näha kõigis ETV+-i tegevustes. Alustades kanali nimekonkursist, kuhu laekus 360 nimevarianti ja kus inimesed ise olid mitte selle kanali sihtgrupp, vaid selle omanikud, sest nemad panustavad selle loomisesse. Hetkel on käimas kanali logovalik, kus jällegi saavad tavainimesed kaasa rääkida sellele, kuidas nemad seda tunnetavad, millisena nad tahavad kanali sisu logol väljendatuna näha.

Inimestel on võimalik kaasa rääkida ka sisuloomisprotsessis, nimelt toimuvad septembris ristmeediatalgud. Talgute eesmärk on tagada, et igal hooajal jõuab eetrisse vähemalt üks uus saade, mille autoriteks on inimesed ise. Tulles tagasi koostöö juurde, on meie jaoks oluline, et kõik see huvitav, mis meie ühiskonnas toimub, jõuaks inimesteni ka vene keeles. Mingil määral võtame enda peale selle funktsiooni, et kõigest, mis on oluline ja huvitav ning mille üleme uhked, muutuks venekeelse elanikkonna igapäevaseks osaks, ja ka vastupidi.

Meedia võib ja peab olema paljastav, võib lahutada meelt, võib ja peab otsima tõde ja õiglust, kuid tore oleks, kui see paljastamine ning tõe ja õigluse otsimine aitaks inimestel saada vabadeks ja õnnelikeks inimesteks, kellel on kindlus homse päeva ees, sisemine jõudu edasi liikuda, areneda, olla parem inimene, katsetada ja eksida – elada, ja lasta ka teistel elada. Igaüks on oluline ja koos oleme plussis!"