Teil ei ole varasemat meedia ega filmitausta, miks otsustasite BFM-i direktoriks kandideerida? 

Küll aga on juhtimise tausta ja kogemust looverialade kooliga (Lille on olnud G. Otsa nimelise muusikakooli direktor - toim.). See on üks põhjustest ja teine on tegelikult ikkagi suur austus nende valdkondade vastu ja soov omalt poolt neid toetada nii palju kui vähegi võimalik.

Mis on teie peamine visioon ja kuhu tahate viie aasta pärast BFM-i välja viia?

Kõige olulisem on alustada inimestest, inimesed kokku viia. Ambitsioon laiemalt on, et BFM saaks olla mitte ainult Baltimaades, vaid ka Põhjamaades üks kompetentsikeskus, milles on ühendatud erinevate loomevaldkondade tegevused. 

Ma näen hästi palju potentsiaali selles, et need valdkonnad ühes majas toimetavad, sealjuures kogu didaktiline pool, mis toetab üldisemalt ja laiemalt kultuurivaldkonda ja kultuuriharidust. Need on põhilised asjad. Ma arvan, et siin on kindlasti ka BFM-i maineküsimus, mis on juba väga hea, aga et jõuaks laiemale, saaksime häid üliõpilasi ja tugevaid lõpetajaid, et meil oleks tugev teaduse pool.

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal asub õppima iga aasta umbes 40 ja BFM-is umbes 25 üliõpilast. Kas Eesti meediaturu suurust arvestades on realistlik, et kõik ajakirjanduse lõpetajad leiavad erialase töö?

Võib-olla laiendan seda. Nii nagu ma visiooni kohta ütlesin, ei lõppe maailm ainult Eestiga. Ma kujutan ette, et BFM-i ja ka Tartu Ülikooli lõpetajate tulevik on kindlasti ka rahvusvaheliselt väga lahti. 

Tegelikult ma olen näinud, et otsitakse väga palju kommunikatsiooni ja ajakirjanduse taustaga inimesi. Mis see erialane töö täpselt on, kas see tähendab tööd ajakirjanikuna meediamajas või laiemalt? Mina näen seda laiemalt. 

Kõiki üliõpilasi, kes üle läve astuvad ja selles valdkonnas tahavad pikemas plaanis karjääri teha, on ülikooli ülesanne neid toetada õppekavade kaudu, et nad jääksid valdkonda. Mis tähendab seda, et nad ei pea ilmselgelt tegema ainult ajakirjaniku traditsioonilist ja klassikalist tööd, vaid saavad oma tausta ja teadmistega panustada ühiskonda laiemalt.

Kuidas Tartu Ülikooli ja BFM-i ajakirjanduse õpe üksteist sisulise lähenemise ja oskuste mõttes täiendavad? 

Mul on olnud mõne ajakirjandustaustaga inimesega sellest juttu. See on hea, kui erinevate õppekavade ja erialade puhul on olemas erinevaid koole, erinevaid mõttemaailmu ja õppejõudusid, sest tegelikult erinev lähenemine ja erinev õpetamise stiil ja suund toetab Eesti ajakirjandust laiema tervikuna. 

Nad täiendavad üksteist juba sellega, et mõtlevad, arutlevad ja õpetavad natuke erinevalt ja seeläbi täiendavad üksteist. Mina arvan, et mõlemad on vajalikud, absoluutselt.

Millised on BFM-i ja Tartu Ülikooli peamised erinevused ajakirjanduse õppekavas? 

Olen kuulnud, kui öeldakse, et üks ülikool on praktilisem ja teine on teoreetilisem. Mulle tegelikult meenub, et ka Tartu poolelt on öeldud, et Tartu Ülikooli õppekava on väga praktiline. 

Ajakirjandusõppe üks olulisi alustalasid on ikkagi see, et üliõpilased saaksid praktilised oskused, millega tulevikutöös hakkama saada. Aga laiemalt ütleksin, et oskus mõelda ja analüüsida on endiselt oluline mõlemale poolele. 

Ma ei ütleks, et ühes koolis õpetatakse ainult praktilist poolt ja teisel ainult teoreetilist poolt. Ma usun, et on ka näiteks BFM-il  potentsiaali mõelda just eelkõige järelkasvu peale. Ääretult oluline on mõelda, et kes võiks olla ka tuleviku õppejõud, mitte ainult töötajad. 

Kuna ma alustan 1. septembrist, ei ole ma jõudnud rida-realt läbi käia ei Tallinna BFM-i ega ka Tartu Ülikooli õppekava. Aga usun, et peaksime ilmselgelt aru saama sellest, kuidas me üksteisest mitte ainult erineme, aga kuidas me ka üksteise õppekavasid toetada saaksime. 

Nii nagu on ühe organisatsiooniga, nii on ka õppekavadega – see ei ole kunagi suletud ring või see ei ole kunagi valmis, vaid ta peab ühiskondlike muutustega kaasas käima.

Õppekavadega tegeledes tuleb läbi mõtestada, kuidas ülikooli seest kasvatada valdkonna mõtlejaid ja tulevasi õppejõudusid. 

Kas teie hinnangul peaks Tartu Ülikooli ja BFM-i ajakirjanduse õpet rohkem eristama?

Me võiksime ise teada, mis on lisaväärtus, mida BFM-is saaksime pakkuda. Mulle tundub, et üks nendest asjaoludest on see, et on kõik looverialad koos. Nii ajakirjandus, film kui ka meedia algab ikkagi loovusest. Lisaks sinna juurde kunstid ja didaktika, mis on kindlasti üks erinevus ajakirjandusõppes ja annab lisandväärtust sellele erialale BFMi-s.

Kui konkurentsitihe on Eesti meediamaastik teie hinnangul, kuidas hindate koostööd meediamajade vahel?

Konkurents on igas mõttes oluline, eriti kui räägime, et meil on erameediat ja meil on riiklikku meediat (Eestis riiklikku meediat pole, ERR on avalik-õiguslik - toim.), ja nende rollist ühiskonnas.

Ajakirjanduses on meediamajad natuke sellise oma niši leidnud. Aga võib-olla kõige olulisem on see, et BFM-il on tegelikult koostöö kõigi meediamajadega olemas. See on hästi oluline, et üliõpilased saaksid osa just nendest erinevatest suundadest, käekirjadest, ja leiaksid selle, kus on nende tugevus.

Konkurents on lõppkokkuvõttes ikkagi väga hea ja BFM hoiab sellel kätt pulsil.

Olete öelnud, et soovite juhtida BFM-i nii, et inimesed tunneksid end kaasatuna, kuulatuna ja väärtustatuna. Kuidas sellist õhkkonda kooli luua?

See, millele tähelepanu antakse, see ka õitsele puhkeb. Lisaks protsessidele on päris palju vaja pühendada aega ja tähelepanu inimestele, kuna me teeme seda kooli ikkagi eelkõige üliõpilaste ja nende tuleviku pärast. Ühelt poolt, et nende õpiteekonnad oleks läbi mõeldud, et nad oleks toetatud ja nende hääl oleks kosta. Teiselt poolt, et meil oleks õppejõududel hea koostöine keskkond, kus oleks loodud head ja avatud suhted, kus teatakse, et neid kuulatakse ja kuuldut nii palju, kui võimalik, rakendatakse. See on väga oluline. 

Nüüd inimestega BFM-is vesteldes ütleksin, et ma ei ole kohanud ühtegi inimest, kes ei ole uhke, et ta BFM-is töötab ja kes ei tahaks koolile kõige paremat.  Oluline on see, et meil oleks ühine Põhjanael või eesmärk, kuhu suunas liigume. Ja anda piisavalt vabadust inimestele selle eesmärgi leidmisel, pakkuda initsiatiivi ja seda toetada.

BFM-is on praegu motiveeritud ja BFM-i üle uhked inimesed, aga koostööd nende vahel saab parandada. 

Kuidas mõjutab tehisintellekt ajakirjanduse ja meediaõppe sisu BFM-is lähiaastatel? Kas õppekavas on plaanis struktuurseid muutusi? 

Õppekava peab olema kogu aeg arengus ja arenemises. See ei saa kunagi valmis ja ka AI-d silmas pidades peaks kõik õppekavad läbi vaatama. Tegelikult tasuks isegi teha üks eraldi grupp inimesi, kellega kooli ja erinevate erialade üleselt arutada. Nähes, kuidas see ka mujal maailmas ja teistes ülikoolidesse õppekavadesse integreeritakse, sellest ei ole pääsu. 

Kindlasti on seal omad ohud. Need ohud on ka ilusti teadvustatud ja välja toodud. Aga selge on see, et me ei saa luua olukorda, kus me tänu nendele ohtudele ignoreerime AI tulekut. 

Pigem on küsimus, kuidas me suudame AI-d rakendada, et endiselt säiliks loovuse ja kriitilise mõtlemise osa. Nii et lühidalt kokkuvõttes jah, õppekavasid tuleb selle pilguga lähiajal üle vaadata. Kas seda nüüd reformiks nimetada, ma ei oska öelda. See tuleb integreerida õppesse ja tuua sinna juurde inimesi, kes sellest rohkem teavad. Ma arvan see on väärt mõte.

Milliseid oskusi ootavad Eesti meediamajad tänastelt lõpetajatelt, mis võib-olla viis kuni kümme aastat tagasi veel nii olulised ei olnud? 

Mis on olnud läbi aja olulised ja mis ilmselt ka ei muutu, on tehnilised kirjutamise oskused, leida uudisväärtuslikke lugusid, suhteid luua. See on endiselt kõik väga oluline. 

Aga mille roll suureneb, eriti AI tuleku ja erinevate uudiste tulekuga, on kindlasti kriitiline mõtlemine. Seda oskust ilmselt peab kasvatama. 

Tegelikult muutustega kohanemist ja paindlikkust üldiselt, sest praegu maailm muutub läbi tehnoloogia ja erinevate võimaluste ikkagi nii palju. Ja kuna me ei tea täpselt, kuhu ta muutub, siis keskmes on ikkagi muutustega kohanemine, paindlikkus, kriitiline mõtlemine ja tehnoloogia tundmine mingis osas on kindlasti hädavajalikud.

Filminduses on tootmistingimused muutunud kriitiliseks. Kuidas tagada BFM-i filminduse lõpetajatele tulevikus erialane töö, et nad ei peaks valdkonnast lahkuma?

BFM ise tööd tagada ei saa, kooli võimuses on hoida kõrgetasemelist õpetamise taset ning tänapäevastele vajadustele vastavaid õppekavasid. Saame hoida ja luua üliõpilastele häid suhteid Eesti filmitootjate ja rahvusvaheliste partneritega, et tugevad praktikavõimalused ja esimesed projektid oleksid lõpetajatele kättesaadavad juba õpingute ajal.

Kas tehisintellekt on oht traditsioonilisele filmiametile?

Tehisintellekt muudab filmindust, see on selge. Ajalooliselt on iga uus tehnoloogia, olgu see siis helisalvestus, digitaalkaamera või visuaalefektid, tekitanud hirmu, et see hävitab traditsioonilise käsitöö. Tegelikult on need tööriistad alati loonud juurde uusi võimalusi ja ameteid. Meie ülesanne BFM-is on tagada, et tulevased filmitegijad valdavad neid tööriistu, mitte ei kardaks neid. Inimese loominguline otsus, lugude valik ja emotsionaalne intelligentsus jäävad millekski, mida tehnoloogia ei asenda.