Sein on ees: igameheõigust randa pääseda pärsib omavalitsuste leigus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Meremõisa: mere äärde ei saa.
Meremõisa: mere äärde ei saa. Autor/allikas: Riigikontroll

Riigikontroll leiab, et kohalikud omavalitsused peaksid innukamalt seisma igaühe õiguse eest pääseda mere, järvede või jõgede kallastele ning kandma hoolt, et looduses olevad viidad juhataksid liikumisvõimalused kätte ka kohalikke olusid mittetundvatele inimestele. Takistuseks ei ole mitte niivõrd asja korraldamise keerukus, kuivõrd omavalitsuste soovimatus mõjukate kohaliku kogukonna liikmetega vastuollu astuda.

Igameheõigus liikuda avalike veekogude ääres põrkub tihti erahuviga, mille tulemusel ei pääse inimesed teed mööda veekogu juurde või ei saa kaldal liikuda, sest see on omavoliliselt suletud või on sinna paigutatud tõkkeid. Appi peaks tulema kohalik omavalitsus, kelle ülesanne oleks leida teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb, ning tegema järelevalvet, et maaomanik ei piiraks seal liikumist.

Riigikontroll auditeeris veekogude juurde pääsemist ja nende kaldal liikumise võimalusi 15 omavalitsuses. Auditist selgub, et valdaval osal kohalikest omavalitsustest puudub tahe teha oma territooriumil nõutud ulatuses järelevalvet ja viia rikkujate suhtes menetlusi läbi selliselt, nagu seaduses on ette nähtud. Kaks kolmandikku auditeeritutest ei olnud vaadeldud piirkondades liikumist piiravate maaomanike suhtes midagi ette võtnud, kuigi selleks oleks riigikontrolli veendumusel olnud piisavalt põhjust. Takistuseks ei ole mitte niivõrd olukorra lahendamise keerukus, kuivõrd omavalitsuste soovimatus mõjukate kohaliku kogukonna liikmetega vastuollu astuda.

Alati ei pruugi kalda läheduses elutseva väiksema kogukonna huvid ühtida laiema avaliku huviga ning siin eelistavad kohalikud omavalitsused pigem lähtuda kaldaäärse kogukonna huvist. Lisaks tunnistasid omavalitsused, et neil on menetluste läbiviimiseks liiga vähe oskusi või loodavad nad sarnase järelevalvepädevusega keskkonnainspektsiooni peale.

"Ranna- ja kaldaäärsetel teedel põrkuvad avalikud ja erahuvid. Siinkohal peaks appi tulema kohalik omavalitsus, kes kogukonnaga peetud arutelude tulemusel määrab ära teed ja rajad, mida mööda külastaja veekogu äärde pääseb ning millel liikumist ei tohi maaomanik piirata," selgitas riigikontrolör Alar Karis.

"Kaugemalt tulnud külastajale oleks seejuures abiks, kui need teed ja rajad tähistataks näiteks infotahvlite või viitadega ning oleks selge ka see, kas veekogu äärde pääseb jalgsi või sõidukiga ja kus on võimalus sõidukit teisi häirimata parkida. Loomulikult ei asenda sildid ja plakatid kõigi osapoolte head kodust kasvatust, mis muuhulgas tähendab, et liikumine eramaal ei tähenda tingimata tungimist kellegi hoovi," rõhutas riigikontrolör.

Keskkonnainspektsiooni sekkumine ei lõpeta rikkumisi

Auditist selgus aga, et kohtades, kus keskkonnainspektsioon oligi järelevalvet teinud, ei olnud paljudel juhtudel rikkumine lõpetatud. Üheks põhjuseks on see, et keskkonnainspektsioon ei tegele piisavalt järelkontrolliga. Ka ei toimi keskkonnainspektsiooni ja kohalike omavalitsuste koostöö: kallasradadel toime pandud õigusrikkumiste menetlustest ja nende seisust teineteist ei teavitata.

Riigikontroll leidis ka, et enamikus vaadeldud piirkondades polnud ühtegi sellist veekogu äärde suunduvat teed, mis kuuluks tervenisti omavalitsusele. Eraomanikele kuuluva tee avalik kasutamine eeldab omavalitsuse ja omanike kokkulepet. Põhjused, et tee ei kuulu omavalitsusele, vaid mitmetele eraomanikele, ulatuvad paljuski tagasi aega, mil alustati Eesti Vabariigi taastamiseks vajalike maasuhete ümberkorraldamist. 1990. aastatel juhendas maareformi suunanud Maa-amet kohalikke omavalitsusi maa tagastamise või erastamise käigus mõõtma väiksemaid teid eraomandisse minevate kinnistute koosseisu. Maareformi valikutest tulenevalt on Eesti rannikualadel tekkinud olukord, kus enamik teid, mis praegu veekogude äärde viib, kuulub eraomandisse ja kaugeltki mitte kõik omanikud ei soovi tee avalikku kasutamist, kuna eelistavad privaatsust.

Riigikontroll soovitas kohalikel omavalitsustel pöörata senisest suuremat tähelepanu kallasradade ligipääsetavusele ja kasutada rohkem viitasid, et tähistada avalikke juurdepääse rannale ja kaldale ning parkimisvõimalusi. Samuti tuleks sõlmida piirkonna maaomanikega nõuetekohased teede kasutamise kokkulepped. Keskkonnainspektsioonil soovitas riigikontroll teha senisest enam koostööd kohalike omavalitsustega ja järelkontrolle rikkumiste lõpetamise üle.

Kuigi Noarootsi vald on üldjuhul juurdepääsud planeeringutega hästi ette näinud, esines ka tegematajätmisi. Paslepa lahe ääres puudub juurdepääs kallasrajale ja ajaloolisele sadamakohale, kust kohalikud elanikud saavad paatidega merele minna. Traditsiooniliselt on juurdepääs kulgenud läbi presidendi suveresidentsina kasutatud kinnistu, kust presidendi kantselei võimaldas kohalikele elanikele läbipääsu. Noarootsi vald eeldas sarnase praktika jätkumist ka kinnistu eraomandisse minekul, kinnistu uus omanik aga pole sarnase lepingu sõlmimisega nõus, hoiab läbipääsu suletuna ega ole korraldanud ka kinnistust ümberpääsu. Vald otsib võimalust tagada kallasrajale juurdepääs naaberkinnistute kaudu, olles huvitatud nende omanikega vastavate lepingute sõlmimisest.

 

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: