TÄISMAHUS: Hans Rosling: pagulus rikastab riiki
Maailma rahvaarv tõuseb selle sajandi jooksul 11 miljardini ja jääb siis selle juures pidama. Kuid kuigi mure ootamatute muudatuste pärast on normaalne nähtus, ei pea pagulaste saabumise pärast muretsema, leiab "Aktuaalsele kaamerale" antud intervjuus Karolinska instituudi professor Hans Rosling.
Te olete väga palju õpetanud tervise, heaolu, rahvastiku ja statistiga seonduvat. Kuidas maailma rahvaarv lähimatel kümnenditel muutub?
Alustame minevikust. See väga lihtne graafik näitab maailma rahvaarvu aastatel 1800-2000. Alguses oli see üks miljard ja on nüüdseks kasvanud 7 miljardile.
Las ma näitan teile, miks see kasvanud on. Minevikus nägi perekond välja selline, tavaline perekond, ka Eestis ja Rootsis: kahel vanemal oli kuus last, aga traagiline oli see, et tavaliselt neli neist surid enne, kui nad ise lapsevanemateks said. Rahvaarv tegelikult ei kasvanud – kahel vanemal oli kaks last.
Siis tuli tööstusrevolutsioon. Inimesed said tööstuslikult toodetud seepi, vesi tuli kraanist, toit oli parem ja rohkem lapsi jäi ellu. Rootslased ja eestlased ei kolinud Ühendriikidesse mitte sellepärast, et elu oleks halvemaks läinud, vaid see läks paremaks. Rohkem inimesi jäi ellu, kuid nendele ei olnud ruumi. Nii kasvas ka maailma rahvaarv.
Inimesed arvavad, et rahvaarv jätkab samamoodi kasvamist, aga ei! Seda põhjusel, et nüüd oleme jõudnud ajastusse, mida ma kutsun “uueks tasakaaluks”. Näete, et kahel vanemal on keskmiselt kaks last, või veelgi täpsemalt, 2,5 last, aga see ei ole nii laialt teada. See tõus on väga hästi teada. Aga näete, see ühtlustub. Selle sajandi jooksul jääb see millalgi 11 miljardi juures pidama.
Seega ei ole enam oluline see, kui mitu last sureb, vaid see, kui paljud ellu jäävad. Mõned inimesed ütlevad, vanasti elati loodusega ökoloogilises tasakaalus. Ei! Nad surid ökoloogilises tasakaalus, surmad kontrollisid seda. Nüüd omab kontrolli armastus. Te saate ise otsustada, kas lihtsalt seksite või seksite ja saate ka lapsi. Nüüd kontrollivad tasakaalu noored inimesed oma magamistubades.
Ja vaadake siia! See graafik näitab ühe naise kohta sündinud laste arvu maailmas. Nagu ma ütlesin, siis see oli 6. See ei muutunud palju kuni 1965. aastani. Mina käisin siis gümnaasiumis. Minu eluajal on see muutunud ja langenud 2,5 lapsele naise kohta. Mõnedes riikides, eriti Aafrikas, Lõuna-Saharas, on see endiselt 4-5 last naise kohta. Teistes riikides, nagu ka Eestis, on see 1,5 ehk alla keskmise – Rootsis 2.
Ja maailmas on laste arvu kasv naise kohta peatunud. Maailmas sünnib igal aastal sama palju lapsi, rohkem Aafrikas, kuid vähem Aasias ja Euroopas.
Aga maailma rahvaarv ju ometigi kasvab, miks siis?
See on imelik, kas pole?
Jah, on küll!
Kui laste arv ei suurene, siis kust tulevad need neli miljardit? Need on täiskasvanud! Maailma tuleb juurde neli miljonit täiskasvanut. Las ma näitan teile!
Praegu ei ole peatunud mitte ainult sündivate beebide arv, vaid ka laste arv ei suurene enam. Maailmas on praegu kaks miljardit last vanuses 0-15 aastat. Järgmises vanuserühmas, 15-30-aastased, on samuti 2 miljardit. 30-45-aastaseid on miljard ning 45-60-aastaseid samuti miljard. Ja siis on minu vanuserühm, 60-aastased ja vanemad. Meid on samuti kokku miljard. See ongi maailma rahvastik tänasel päeval: 1..2..3 ... 7 miljardit. Näete, justkui kolm miljardit oleks puudu. Suur osa neist on puudu, sest nad lihtsalt ei sündinud.
Näitan teile, mis juhtuma hakkab! Laste arv maailmas ei suurene. Oletame, et keskmine eluiga ka ei tõuse väga palju ja on 71 eluaastat. Ikkagi tuleb juurde kolm miljardit. Vaadake, vanad inimesed surevad ära. Ülejäänud saavad vanemaks ja 15 aasta pärast tulevad nende lapsed. Vanad surevad ära ja teised saavad vanemaks ja vanemaks ning 30 aasta pärast on kaks miljardit uut last. Vanad surevad taas ära ja teised saavad lapsi ning 45 aasta pärast on maailmas kolm miljardit inimest rohkem just vanemas vanuserühmas.
See on suur ja vältimatu kuhjumise efekt, mis ootab ees selle sajandi teises pooles. Aga keskmine eluiga ilmselt siiski tõuseb, mis tähendab, et maailmas on vanemas vanuserühmas veel miljard inimest. Need on need 11 miljardit, milleks meil tuleb tulevikus valmis olla.
Professor, te näitasite meile, kuidas maailma rahvaarv lähikümnenditel suureneb. Aga kuidas on lood proportsioonidega maailma eri osades?
Gapminderi sihtasutuses jagasime me maailma neljaks osaks, et asi oleks selgem. Austraalia liigitasime Aasia alla ning otsustasime, et Türgi ja Venemaa kuuluvad ka Euroopasse. Siin on Euroopa, Ameerika, Aafrika ja Aasia. Siin on 7 miljardit inimest ehk maailma rahvaarv. Miljard elab Ameerikas, miljard Euroopas, miljard Aafrikas ja 4 miljardit elab Aasias – see on maailma rahvastik praegu.
35 aasta pärast, sajandi keskel ei kasva rahvaarv Ameerikas ega Euroopas, aga Aasiasse ja ka Aafrikasse tuleb ka mõlemasse juurde miljard inimest. Selle lisanduva miljardiga Aasia rahvaarvu kasv pidurdub. Aafrikas aga jätkub rahvaarvu kasv veel paar põlvkonda. Selle sajandi lõpuks maailma rahvaarvu kiire kasv pidurdub ja Aafrikas tuleb ilmselt lisaks miljard, tõenäoliselt 2 miljardit inimest. See on see, mis meid ees ootab – üks miljard Euroopas ja neli miljardit Aafrikas.
Sõnum on selge – aafriklaste vastu peab juba täna viisakaks hakkama, sest nende rahvaarv ületab eurooplaste oma mitmekordselt. Näete, Ameerika ja Euroopa rahvaarvu osa moodustab maailma omast vaid väikese osa. Üle 80% maailma rahvastikust elab Aasias ja Aafrikas. Maailma suurim kaubavahetus koondub India ookeani piirkonda ja Dubai muutub maailma keskpunktiks.
Aga kuidas on siis meie, eurooplastega, milline on meie roll selles?
Jah, kui Eesti tahab tulevikus majanduslikult edukas olla, siis teil tuleb sellesse uude maailma integreeruda. Ja meil tuleb sellega hakkama saada. Ma näen seda suurte ettevõtete puhul Rootsis, kus nad on väga huvitatud Aasiasse sisenemisest ja üha rohkem ettevõtteid vaatab ka Aafrika poole. Suured investeeringud tehakse Etioopiasse, Nigeeriasse ja Ida-Aafrikasse.
Te näitasite meile just kaarti, kuidas maailma rahvaarv on kasvanud. Kas praegune pagulaskriis on rahvaarvu kasvuga kuidagi seotud?
Ei, tegelikult mitte! Pagulased on seotud sõjaga. Mu parim sõber koolipõlve ajast, Juhan Jaanison sündis Rootsis asuvates pagulaslaagris. Ta vanemad põgenesid Teise maailmasõja viimasel aastal paatidega Eestist Rootsi. Eestist pärit põgenikud ei tulnud Rootsi rahvaarvu muutuste tõttu. Neid sundis oma kodumaalt välja kohutav Nõukogude okupatsioon. Praegu on samamoodi.
Vaadake, Afganistanis sõda jätkub. Samuti Süürias, Iraagis, Jeemenis. Ma panen siia ka Somaalia ja Eritrea. Need on need kohutavad sõjad. Inimesed tahaksid jääda oma koju. Suur osa põgenikest on nendes riikides, teine suurem grupp on nende naaberriikides ja vaid väike osa pagulastest tuleb Euroopasse. Tegelikult ei ole kriis mitte Euroopas, vaid kohapeal nendes riikides, lihtsalt Euroopa ei oodanud seda.
Tegelikult olid ka rootslased 1945. aastal väga üllatunud. Meil ei olnud siin Rootsis sõda, aga nüüd me oleme rõõmsad, et me vähemalt võtsime põgenikke oma naaberriikidest viisakalt vastu.
Praegune põgenikekriis sisaldab palju emotsioone. Kui palju me selle kohta tegelikult fakte teame või meil on vaid valed tõlgendused?
Ma ei ütleks, et meil on valed tõlgendused, sest me saame arve ÜRO põgenike agentuurilt ja nad teevad suurepärast tööd, kuigi on alarahastatud. Me ei ole sellisteks kriisideks lihtsalt valmis.
Süürias ja Iraagis on lihtsalt kohutav sõda. Selles piirkonnas ei ole ka stabiilseid poliitilisi liitlassuhteid, et seda sõda lõpetada. Kui te mäletate, siis Teine maailmasõda lõppes väga veidrate liitlassuhete tõttu, milles osalesid Stalin, Roosevelt ja Churchill. Sõja lõpetamiseks peab selles piirkonnas liitlassuhe tekkima, kuid siiani ei ole seda juhtunud. Ma usun, et kestab veel aastaid, enne kui see lõppeb. Ja Afganistan jääb endiselt ebastabiilseks. Kuni see kõik kestab, jätkub ka põgenikke.
Meil on reeglid, kuidas neid vastu võtta. Me lihtsalt ei ole neid numbreid veel omaks võtnud. Ja ma usun, et me võime öelda, et me ei olnud selleks valmis ja tuleb selgelt mõelda, mida edasi teha.
Kas Euroopa oleks pidanud midagi teisiti tegema? Me oleme näinud, et riigid on ehitanud aedu, et pagulasi tagasi tõrjuda.
Oleks tulnud ÜRO-d rohkem aidata. Praegu on ÜRO-l päevas kulutada umbes 10 Rootsi krooni (=1€) põgeniku kohta selles piirkonnas, kus on Liibanon ja Jordaania. Rootsi tulevate põgenike kulu on umbes 500 Rootsi krooni (=50€) päevas.
Minu arvates oli Euroopa laisk, kui ei aidanud Türgit, Liibanoni ja Jordaaniat nende inimeste abistamisel. Enamik inimesi tahaks nendesse naaberriikidesse jääda.
Vaadake Eestit. Mõned inimesed tulid ja jäid siia Rootsi, neist said rootslased. Teised läksid edasi USA-sse. Sõjasituatsioonis on alati nii, et need, kes lahkuvad, leiavad oma tuleviku mujal. Ja väga varsti hakkavad nad toetama riike, kust nad tulid. Eesti inimesed töötasid Rootsis väga kõvasti ja neid võeti väga omaks.
Euroopas on eri riikides põgenike suhtes erinevad reaktsioonid. Mõned inimesed ei taha neid oma riiki. Millest see kõneleb?
Ma laiendaks seda seisukohta, sest samasugust reaktsiooni näeme ka Türgis, Liibanonis ja Jordaanias. Seal on väga tugevad reaktsioonid. Väga paljud jordaanlased ja liibanonlased ütlevad, et nad võtavad meie töö ära ja nad peavad minema tagasi oma koju Süüriasse või kusagile mujale.
Aga miks ei võiks maailm koormat jagada? Või vaadake Brasiiliat, kes võttis vastu kõik pagulased, kes sinna tööle läksid. Kuid nad ei pakkunud nende sisseelamiseks mingit raha. Nad said sinna minna ja seal töötada. Mäletate Vietnami paadipõgenikke? Vietnamil oli sarnane situatsioon, millega Eesti väga hästi samastuda saab. Mõned neist said jääda naaberriikidesse ja teised paisati laiali üle maailma.
Maailm peab suutma sellega toime tulla mõistlikul viisil. Praegune aeg on justkui selline, kus maailm ja Euroopa üritavad inimesi ühest riigist teise lükata, see ei ole väga arukas. Alustuseks peaks aitama neid eelkõige nende naaberriikides ja seejärel lubama inimestel minna teistesse maailma riikidesse.
Lõpuks on see hea, sest Rootsi ettevõtetes on araabia keele oskajaid, mis on väga kasulik. Ma olen rääkinud mitme Rootsi ettevõtjaga, kes ütlevad, et nad üritavad leida süürlast. Lõpuks see laheneb, sest praegu tuleb lihtsalt väga palju korraga ja see tekitab probleeme.
Kuidas muuta laialt levinud arvamust, et pagulased tulevad ja elavad meie kulul?
Ma ütlen teile, et suuremal osal rootslastest ei ole seda arvamust. Rootsis on tugev toetus sellele, et olla pagulaste vastu lahke. Ja siis on mõned, kes seda arvamust ei jaga.
Samas võib hakata ka kordama midagi, nagu see oleks tõsi. Ma saan aru, et inimesed on üllatunud ja mitte valmis…
Mitmes Rootsi osas on koole, kus sooline tasakaal poiste ja tüdrukute vahel on ebaühtlasem kui Hiinas. Meil on umbes 120 teismelist poissi 100 tüdruku kohta. See on potentsiaalne konflikti koht ja sellega tuleb tegeleda.
Ma kuulsin huvitavat lugu, et Kurdistani partei liikmed Iraagis võtavad nüüd vastu põgenikke teistest Iraagi piirkondadest, mis on ISIS kontrolli all. Kurdid Põhja-Iraagis ütlesid, et nad ei taha sunniite oma alale, aga arutelude tulemusel jõuti arusaamale, et kurdid kogu maailmas on põgenikud ja nüüd on meie kord. Me saame uhkust tunda ja need inimesed vastu võtta. Ja nad muutsid oma meelt.
Eestis on inimesed hirmul, et pagulased muudavad meie kultuuri või identiteeti. Kuidas saaksid väikesed riigid oma kultuuri ja identiteeti säilitada?
Te saate oma kultuuri täiustada.
Kui mina suren, siis me teeme samamoodi nagu siis, kui minu isa suri. Muusika, mida mängiti, oli Tšiilist pärit Viloetta Parra “Gracias ala vida.” See suurepärane laul jõudis Rootsi tänu Tšiilist pärit põgenikele.
See [pagulus] rikastab teie riiki. Ma ei näe selles mingit ohtu. Ma kasvasin üles ajal, kui rootslased olid agressiivsed Soomest tulevate migrantide vastu, öeldes, et liiga palju soomlasi tuleb ja võtab nende töö ära. Väga palju kohutavaid asju öeldi soomlastest immigrantide kohta Rootsis. Kusjuures nad ei olnud 1950-ndate alguses isegi põgenikud. Aeg läks mööda ja nüüd me oleme head naabrid – nagu ka Eestiga.
On ütlemine, et ära lase head kriisi raisku. Kuidas saaks või võiks Euroopa seda praegust kriisi enda huvides ära kasutada?
Ma arvan, et paljud tunnustasid Angela Merkelit tema arukate otsuste eest. Ta on Saksamaal olukorras, kus naise kohta sünnib 1,5 last. Nagu ka Eestis. Rootsil on juba kaks last naise kohta. Demograafilistel kaalutlustel Rootsi pagulasi ei vaja. Aga ma ütleksin, et Rootsi võib teistest riikidest pärit inimeste abiga rikkamaks saada. Isegi kui sündivusnäitajad ei ole sellised, mis vajaks rohkem immigrante.
Põgenikud tulevad sõja tõttu. Ja me peame aktsepteerima seda sõjaolukorda. Ja siis me peame rääkima majanduspõgenikest, kes tulevad siia töötama – see on teine asi ja seda tuleb reguleerida.
Paljud on kritiseerinud Araabia Ühendemiraate, mis riigina võtab välistööjõudu, kes saab riigis töötada mitu aastat, kuid ei anna neile kodakondsust. Euroopa ütleb, et te olete kas kodanikud või ei tule üldse. Võib-olla peaks Euroopa selle ümber vaatama. Näiteks kui vajatakse hooajatöölisi.
Rootsi vajab hooajalisi töötajaid metsa istutama. Mõned aastad tagasi juhtus nii, et aafriklasi, kes tulid Rootsi metsa istutama, koheldi väga halvasti. Neil olid puudulikud lepingud, see oli meie riigile häbi. Kirik sekkus ja kaitses töötajate õigusi. Ehk peaks meil olema erinevaid vorme, kuidas inimesed saaksid maailmas liikuda ja teistes riikides töötada.
Ja kui te tahate öelda, et teie kultuur saab väljastpoolt mõjutatud, siis ka teie enda kultuur jõuab teistesse maailma riikidesse, kui välismaalased tulevad ja elavad siin lühemat või pikemat aega. Ma usun, et inimeste liikumine on seda tugevdanud.
Ja lõpetuseks, professor Rosling, miks teid see rahvastiku ja pagulaste teema nii väga huvitab?
Ma näitan teile midagi! Selle andis mulle mu isa, kui ma väike olin. Seda kasutati vist sigarettide hoidmiseks. Siin on mul mündid Ida-Aafrikast, Guatemalast, Brasiiliast. Mu isa oli sinikraest kohviröstija. Need mündid leidis ta kohvikottide seest, mis Rootsi tulid. Ta rääkis mulle lugusid kohvikorjajatest. Ta võttis õhtuti kodus atlase välja ja selgitas, kust need mündid pärinevad.
Globaliseerumine jõudis Rootsi kohviga!
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Allikas: Aktuaalne kaamera