Ajaleht The Guardian võttis sel puhul Litvinenko juhtumi asjaolud kokku pikemas artiklis, mis kannab nime "Aleksandr Litvinenko: mees, kes lahendas enda mõrva". (Järgnevalt esitatud väited on tehtud Guardiani poolt - Toim.)

Endine Vene spioon mürgitati Londoni hotellis tee sees olnud mürgiga. Koostöös Scotland Yardi uurijatega viis ta kuritöö jäljed oma endise kamraadini Vene salateenistuses.

Guardian kirjutab, et 2006. aasta oktoobri keskpaigas püüdsid kaks Vene mõrtsukat Londonis Grosvenori tänaval kedagi tappa, kuid edutult. Palgamõrvarid olid Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtun ja nende sihtmärk Aleksandr Litvinenko - endine FSB spioon.

Litvinenko oli põgenenud Moskvast 2000. aastal. Suurbritannias eksiilis olles sai temast Venemaa presidendi Vladimir Putini kõige teravam kriitik. Ta oli kirjanik ja ajakirjanik ning alates 2003. aastast Briti agent, kelle palkas MI6 Vene organiseeritud kuritegevuse eksperdiks.

Viimastel aastatel andis ta Briti spioonidele ja nende Hispaania kolleegidele informatsiooni Vene maffiast Hispaanias. Maffial olid ulatuslikud kontaktid kõrgete Vene poliitikutega ning jäljed viisid nähtavasti ka presidendi kantseleini, ulatudes 1990. aastatesse, mil tollase Peterburi linnapea Anatoli Sobtšaki nõunik olnud Vladimir Putin tegi tihedat koostööd gangsteritega.

Nädala pärast pidi Litvinenko tunnistama Hispaania prokuratuuris. Seega, tundub, nagu Kreml püüdis teha meeletuid jõupingutusi, et teda tappa, kirjutab leht.

Moskvast tulnud mehed kandsid kaasas "väga kallist mürki", nagu tunnistas Kovtun ühele sõbrale. Selle omaduste kohta teadis ta aga vähe.

Mürk oli poloonium-210, mis on haruldane radioaktiivne isotoop - imeväike, nähtamatu, märkamatu. Allaneelamisel oli see surmav.

Poloonium oli pärit Uuralites asuvast tuumareaktorist. FSB salajases laboratooriumis muundati see väikeseks kaasaskantavaks relvaks.

Lugovoi ja Kovtun olid aga kehvad mõrvarid - nende kvaliteet oli võrreldes hiilgeajaga KGB-s langenud.

Nende esimene katse Grosvenori tänaval ei õnnestunud. Nad meelitasid Litvinenko ärikohtumisele, kus nad olid puistanud polooniumit tema tassi või klaasi. Nii näitas hiljem leitud plekk kiirguse jälgedega. Kuid Litvinenko ei puudutanud oma jooki ja 1. novembril 2006 oli ta seega veel elus.

Nagu kõigil luksuslikel Londoni hotellidel on ka Millenniumil turvakaamera. Selle keerukas süsteem võib korraga toimetada kuni 48 kaameraga. Tol päeval, 1. novembril töötas neist 41. Kaamerad töötavad aeglustatud süsteemil ehk nad filmivad iga kahe sekundi järel. Video säilub 31 päeva. Selle video kvaliteet on katkendlik, kuid siiski on see aus salvestis.

Isegi kaasaegsel turvakaameral on oma piirangud. Mõni osa Millenniumist ei olnud sellega kaetud. Üks kaamera oli vastuvõtulaua kohal, selle vasakus servas on näha osa fuajeest. Üks kaamera salvestab aga pilti tualettruumidesse viivatest treppidest. Hotelli baaris Pine Bar aga turvakaamerat ei olnud.

31. oktoobri õhtul salvestas kaamera nr 14: kell 20.04 lähenes vastuvõtulauale musta nahkjakki ja sinepikollasesse džemprisse riietunud mees. Mõlemal pool teda oli kaks noort naist. Neil olid pikad blondid juuksed - nad olid tema tütred. Teine kuju liikus fuajees olevate diivanite poole. Ta oli pikk, turske mees, kes kandis polsterdatud musta jakki ja Harry Potterile sarnast kootud salli. Sall oli punase- ja sinisekirju - Moskva CSKA jalgpalliklubi värvides.

Video tabas momendi, mil Lugovoide perekond end hotelli registreerisid. Oma kolmandal reisil Londonisse kolme nädala jooksul saabus Lugovoi koos kogu perekonnaga - abikaasa Svetlana, tütre Galina, 8-aastase poja Igori ning sõbra Vjatšeslav Sokolenkoga (mees salliga). Hotellis kohtas Lugovoi oma teist tütart - Tatjanat. Tema oli saabunud päev varem koos oma peigmehe Maksim Bejakiga.

Nagu Lugovoigi, oli ka Sokolenko endine KGB-lane, kuid Briti uurijate kinnitusel ei olnud tema mõrvar.

Turvakaamera näitas Kovtuni saabumas Millenniumisse järgmisel päeval kell 8.32.

Järgmise mõne tunni sündmused said aga kurikuulsaks. Lugovoi ja Kovtun olid otsustanud meelitada Litvinenko uuele kohtumisele. Kuid tõendid näitavad, et nad ei olnud täpselt välja mõelnud, kuidas nad ta tapavad.

2005. aastal võttis Lugovoi Litvinenkoga ühendust ja pakkus välja koostöö, nõustada Lääne firmasid, kes tahavad Venemaale investeerida.

Kell 11.41 päeval helistas Lugovoi Litvinenkole mobiiltelefonile ja tegi ettepaneku koosolekuks. Litvinenko oli nõus.

Scotland Yard fikseeris hiljem täpselt Litvinenko liikumise 1. novembri pärastlõunal: buss oma kodust Muswell Hillist Põhja-Londonis, metroo Piccadilly Circusest, kell 15 lõuna oma Itaalia partneri Mario Scaramellaga Itsu suširestoranis Piccadillys.

Vahepeal sai ta mitu kõnet Lugovoilt, kes muutus üha pealekäivamaks. Lugovoi helistas Litvinenkole uuesti kell 15.40 ja palus viimasel kiirustada, kuna ta pidi minema jalgpalli vaatama.

Lugovoi ütles Briti uurijatele, et ta saabus Millenniumisse kell 16, kuid turvakaamera pilt näitab, et ta valetas ja saabus tegelikult pool tundi varem. Lugovoi läks vastuvõtulaua juurde ja palus juhiseid meeste tualettruumi. Teine kaamera, number 4, näitas teda fuajeest treppidest üles minemas. Mees paistis videopildil mõtteis, ebatavaliselt kahvatu ja sünge. Tema vasak käsi oli peidus taskus. Kaks minutit hiljem ilmus ta uuesti.

Kell 15.45 kordas Kovtun sama protseduuri - küsis juhiseid ja kadus meeste tualetti, ilmudes kolm minutit hiljem.

Hilisemad testid näitasid suurt kiirgust ühes tualetikabiinidest - nii selle uksel kui ka loputuskasti lülitil. Lisaks leiti polooniumi jälgi kätekuivatuse all.

Kell 15.59 oli näha saabumas Litvinenkot. Ta helistas hotelli fuajeest Lugovoile, et enda saabumisest teada anda. Litvinenko ei külastanud hotelli tualettruumi, mis tähendab, et tema ei ole sinna sattunud polooniumi allikas.

FSB-s teenides oli Litvinenko roll sarnane detektiivile ning ta oli täiustanud oma vaatlusoskusi. See oli osa tema baastreeningust - kuidas kirjeldada kurjategijaid.

Kui Scotland Yardi uurija Brent Hyatt Litvinenkot intervjueeris, andis mees talle täieliku ülevaate oma kohtumisest Lugovoi ja Kovtuniga hotelli baaris.

Litvinenko rääkis, et Lugovoi lähenes talle fuajeest vasakult poolt ja kutsus ta lauda. Ta järgnes Lugovoile baari, kus viimane oli juba joogid tellinud. Lugovoi istus seljaga seina poole, Litvinenko diagonaalselt tema vastas toolil. Laual olid klaasid, kuid mitte ühtki pudelit. Lisaks olid seal Litvinenko sõnul kolm või neli tassi ja teekann.

Lugovoi teadis, et Litvinenko ei joo alkoholi. Baarmen Norberto Andrade lähenes Litvinenkole selja tagant ja küsis, kas mees soovib midagi tellida. Lugovoi kordas küsimust, kuid Litvinenko ütles, et ei taha midagi.

Litvinenko rääkis Hyattile: "Ta (Lugovoi) ütles, "OK, me lahkume nagunii praegu, siin on natuke teed järel, kui sa tahad, võid juua." Seejärel läks ettekandja ära, või ma arvan, et Andrei palus puhast tassi ja ta tõi selle. Ta lahkus ja kui seal oli olemas tass, ma valasin endale teed, kuigi kannus oli väga vähe järel ja ma sain ainult poolt tassitäit - võib-olla umbes 50 grammi."

"Ma neelasin mitu lonksu, aga see oli roheline tee, ilma suhkruta, ning oli juba külmaks läinud. Mulle ei maitsenud see mingil põhjusel ja ma ei joonud seda rohkem. Võib-olla kokku ma jõin seda kolm või neli lonksu," ütles Litvinenko, et ei joonud kogu teed ära.

Lugovoi tema juuresolekul teed ei joonud.

Seejärel saabus baari Kovtun, keda Litvinenko nägi teist korda elus. "Ta istus minu kõrvale, Andrei vastu," märkis Litvinenko.

Kolm meest arutasid oma järgmiseks päevaks kokkulepitud kohtumist eraturvafirmas Global Risk.

Litvinenko sõnul oli tal Kovtuni vastu tugev antipaatia. Tema sõnul oli mees kummaline, nagu teda vaevaks miski.

"Volodja (Kovtun) paistis väga masendunud, nagu tal oleks pohmell. Ta vabandas, ütles, et ei maganud kogu öö, kuna saabus just Hamburgist ja soovis magada. Aga ma arvan, et ta oli kas alkohoolik või narkosõltlane. Ta on väga ebameeldiv tüüp," ütles Litvinenko.

Litvinenko hinnangul teadis Kovtun juba ette, millisesse lauda tulla, või siis olid nad Lugovoiga juba varem seal koos istunud ja ta käis korraks oma toas.

Litvinenko rääkis uurijale, et hiljem, kui ta hotellist lahkus, mõtles ta, et miski on imelik. "Mul oli selline tunne kogu aeg, ma teadsin, et nad tahtsid mind tappa."

Ei ole tõendeid selle kohta, kas polooniumit pani teepotti Kovtun või Lugovoi.

Lugovoi oli selgitanud, et ei mäleta, mis jooke ta baaris tellis. Politsei tuvastas Lugovoi baariarvest, et tellitud oli kolm tassi teed, kolm Gordoni džinni, kolm toonkut, üks šampanjakokteil, üks Romeo y Julieta sigar No1 ja üks Gordoni džinn. Tee maksis kokku 11,15 naela, koguarve oli 70,60 naela.

Selleks ajaks järeldasid Lugovoi ja Kovtun, et nende mürgitamisoperatsioon oli ilmselt toiminud - Litvinenko jõi rohelist teed, kuigi mitte palju.

Kohtumine kestis 20 minutit, mil fuajeesse ilmus Lugovoi abikaasa. Lugovoi läks teda tervitama. Litvinenko sõnul tuli aga Lugovoi tagasi koos oma poja Igoriga, tutvustas talle Litvinenkot ja palus mehel kätt suruda.

Poiss tegigi seda ning surus Litvinenko kätt, mis oli selleks hetkeks juba kiiritava ainega koos - kui politsei Litvinenko jakki uuris, leiti selle paremalt käiselt massiivsel hulgal mürgist ainet.

Osapooled lahkusid baarist, sealhulgas Litvinenko. Lugovoi läks pere ja Sokolenkoga jalgpallimatši vaatama, Kovtun keeldus minemast, öeldes, et on väsinud ja tahab magada.

Kohtu-uurijad testisid kogu baariala, laudu, nõusid, 100 teekannu, tasse, lusikaid jne. Litvinenko teekannu ei olnud raske tuvastada - sellel oli 100 000 bekerelli ruutsentimeetri kohta polooniumit. Suurim näit võeti kannu tilalt. Laud, mille ümber nad istusid, oli samuti saastunud.

Polooniumi auru leiti ka nõudepesumasinast, põrandalt, kohvisõela käepidemelt. Jälgi sellest oli ka alkoholipudelitel, jäätiselusikal, samuti toolitel ja klaveritoolil.

Kes iganes saatis Lugovoi ja Kovtuni Londonisse, pidid teadma ohtu teistele, kuid ilmselgelt ei hoolinud.

Kõige tähtsam tõendusmaterjal leit baarist mitu korrust ülevalpool, Kovtuni toast nr 382. Kui politsei võttis lahti tema toas olnud kraanikausi, leidsid nad selle torudesse kinni jäänud kokkumurtud prahi, mis sisaldas 390 000 bekerelli polooniumit. See tase oli nii kõrge, et sai tulla vaid otse polooniumilt.

Pärast mürgi puistamist Litvinenko teekannu oli Kovtun läinud tagasi oma tuppa, visanud ülejäänud mürgilahuse kraanikaussi. Keegi teine peale tema enda, Lugovoi ja Sokolenko sinna tuppa ei saanud.

Politsei järeldas, et Kovtun tegutses mõrvarelvaga teadlikult ning seejärel vabanes sellest.

Moskvas väitis Kovtun hulgas intervjuudes enda süütust, kuid kunagi ei suutnud ta selgitada, miks tema toas vannitoas oli polooniumit.

Täpselt kuus aastat pärast Suurbritanniasse saabumist, 1. novembril viidi Litvinenko haiglasse. Mees oli juba suremas, kuigi ta ise seda veel ei teadnud.

Kokku tegi politsei Litvinenkoga, kelle Briti pseudonüüm oli Edwin Redwald Carter, 18 intervjuud, mis kestsid kokku 8 tundi ja 57 minutit. Intervjuud toimusid kolme päeva jooksul 18. novembri varahommikust kuni 20. novembril kella 21ni.

Intervjuude koopiaid hoiti kaheksa ja pool aastat saladuses, peidetuna Scotland Yardi failiriiulisse, märkega "Keelatud". Need dokumendid avaldati 2015. aastal. The Guardian märgib, et tegemist on unikaalsete tunnistajaütlustega "kummituselt". "Kuid Litvinenko ei ole tavaline "kummitus", vaid ta on "kummitus", kes kasutas oma viimast energiat selleks, et lahendada hirmutav mõrvamüsteerium - tema enda oma," kirjutab leht.

Litvinenko suri 23. novembri õhtul kell 21.21. Kuus tundi enne tema surma, sai Scotland Yardi terrorismivastase üksuse juht Clive Timmons telefonikõne tuumarelvade asutusest ja sai viimaste testide tulemused - need kinnitasid, et Litvinenko oli "kohutavalt radioaktiivse polooniumiga saastunud".