Uuringust tuli välja, et hinnates enda üldist heaolu seksuaalvähemusse kuuluva LGBTQ (lesbi, gei, biseksuaal, transseksuaal ehk end vastassoolisena tajuv inimene, queer ehk sooliselt üheselt defineerimata) inimesena Eestis, leidsid vastanud esmalt, et endal isiklikult läheb üsnagi hästi, aga seejuures rõhutati oma valikut suhelda vaid nendega, kes aktsepteerivad homoseksuaalset orientatsiooni või transsoolisust.

Valdava hinnanguna arvati, et olukord on seksuaalvähemuste jaoks viimase kümne aasta jooksu kindlasti paranenud. Toodi välja, et LGBTQ inimesed on julgemad oma seksuaalset orientatsiooni ja transsoolist identiteeti avalikustama, seda ka avalikus ruumis, ning avaldati lootust, et olukord on järk-järgult veelgi paranemas.

Positiivsena leiti ka, et homoseksuaalsuse (aga mitte transsoolisuse) kohta peetavad debatid avalikus ruumis on muutunud sisukamaks. Teisalt märgiti, et debati elavnemisega kaasnenud positiivsete aspektidega kaasnev suurem teadlikkus on toonud varasema ükskõiksuse kõrval nähtavaks lisaks toetavatele ka suurel hulgal kõhklevaid või selgelt hukkamõistvaid seisukohti.

Riigilt oodatakse, et see võiks selgemalt väljendada ka oma ootusi kõigi inimeste lugupidavaks ja kõigi erinevustega arvestavaks kohtlemiseks, seda nii tervishoiusüsteemis, haridussüsteemis kui ka töövaldkonnas.

Kool "kapist väljatulemiseks" ei sobi

Kuna üldhariduskoolis käies olid eneseotsingud alles pooleli, siis nenditi, et koolikontekstis ei esinenud märkimisväärseid probleeme seoses seksuaalse orientatsiooni või sooidentiteediga, või kui neid esines, siis seostati probleeme muude asjaoludega. Need, kes meenutasid negatiivseid kogemusi kooliajal, tõid paralleele üldise koolikiusamisega. Leiti, et teistest eristuvaid kiusatakse nagunii ning pole vahet, mis alusel. Siiski oldi häiritud, kui kiusamisel kasutati alandamiseks just seksuaalvähemuste halvustamisele viitavaid hüüdnimesid – seda ka siis, kui ise säärast kiusamist ise ei kogetud.

Koolis "kapis väljatulekust" ning koolikiusamisest rääkides jäi kõlama toe otsimine eelkõige usaldusväärsetelt koolikaaslastelt, kordagi ei mainitud koolipersonali või laiemalt kooli kui organisatsiooni tuge või julgustust. Koolikeskkonda nähti kui oma seksuaalse orientatsiooni või soolise identiteedi avalikustamiseks ebasoodsat keskkonda. Ootused koolile olid, et see pakuks seksuaalvähemustest noortele inimestele tuge ja julgustust ning edendaks koolirahva üldist sallivust.

Arste ei usaldata

Arvati, et arsti juures käies ei peagi oma seksuaalset orientatsiooni enamikul juhtudel avalikustama. Juhtudel, kus arstile avalikustati oma seksuaalne orientatsioon, oldi arvamusel, et väga oluline on, millisele inimesele sellest rääkida. Põhjuseks toodi usaldus arstide vastu või õigemini selle puudumine, kuna leiti, et Eesti arstide puhul ei saa olla kindel, kuidas nad reageerivad, kui patsient on homoseksuaalne. Eriti kerkis arvamus esile intervjuudes geidega.

Vastanud leidsid, et doonorluse mittevõimaldamine geidele on diskrimineeriv, sest HI-viirusest on saanud üha enam heteroseksuaalsete inimeste sugulisel teel leviv haigus, mistõttu nad ei moodusta enam erilist riskigruppi.

Transsoolistel ei olnud võimalik lõpuni oma orientatsiooni varjata, eriti siis, kui soo korrigeerimise protsessiga (ehk soovahetusega) oli juba algust tehtud ja välimus ei läinud passi kirjutatud sooga enam kokku.

Oli juhtumeid, kus lapsesaamist puudutava valdkonna tervishoiutöötajale oma mittetraditsioonilise seksuaalse orientatsiooni avaldamisel püüdis meditsiinitöötaja kas teemat ignoreerida või lõi demonstratiivse või ka kohmetu vaikimisega ebamugava õhkkonna, selle asemel, et pakkuda seksuaalvähemusest patsiendi vajadustele vastavat täpsustavat lisainfot.

Selgus ka, et iseäranis transsoolistel on suurem depressiooni risk, rohkem enesetapumõtteid või -katseid.

Tööelu on "kapist väljatulnutele" kergem

Töö puhul ei leitud paljudel juhtudel vajadust oma orientatsiooni ülde avalikustada. Siiski ilmnes, et "kapist väljatulekut" üldjuhul kardeti ning oldi ettevaatlikud. Oldi kindlad, et töökaaslased aimavad nende identiteeti, kuid otseselt teemat üles pole võetud.

Transsooliste inimeste olukord tööelus oli keerukam, kuna tihti ei saadudki ise valida, kas ja millal töökaaslaste jaoks "kapist välja" tulla. Vastuolu välimuse ja passi vahel tekitas ebamugavaid olukordi ja probleeme tööl.

Samas tundsid tööl "kapist väljatulnud" end oma kollektiivis turvalisemalt ja enesekindlamana. See kehtis isegi siis, kui oma lesbist või geist elukaaslase esitlemiseks juhust ei avanenud, kuid iseäranis veel siis, kui ettevõtte korraldatud üritustel koos elukaaslasega osaleti.

Taolisi kogemusi – kooli- ja töökaaslaste tagaselja märkused, vale nimega kutsumine, ebamugavad küsimused avalikus ruumis inimese välimuse ja passi erinevuste kohta jne – võib uuringu koostajate sõnul tõlgendada mikroagressioonidena.

Seksuaalvähemused saavad "perepakette" juba osta

Lesbid, geid ja biseksuaalsed inimesed ei olnud üldiselt kokku puutunud otsese diskrimineerimise või ebameeldiva kohtlemisega kaupade ja teenuste kättesaadavusel, välja arvatud mõned olukorrad reisimisel ja hotellitubade broneerimisel. Kaupade ja teenuste kättesaadavusest räägiti positiivses võtmes perepiletite ostmise, kaupluse perekonto loomise ja ühise eluasemelaenu võtmise kogemust kirjeldades, mis võib viidata ühiskonnas toimuvatele muudatustele selles vallas.

Teisalt aga ei ole küsitletute arvates kaubandus- ja teenindusettevõtetel vaja enamasti olulisi lisapingutusi teha, et oma kaupu ja teenuseid ka seksuaalvähemustele müüa. Seega üldine takistuste puudumine kaupade ja teenuste tarbimisel võib viidata ka kaubandus- ja teenindusettevõtete valdavale ükskõiksusele seksuaalvähemuste temaatika suhtes ning kasumiprintsiibi ülimuslikuks pidamisele, isegi kui nende võrdne kohtlemine ei ole seatud omaette eesmärgiks.

Transsoolistel oli aga ka negatiivseid kogemusi kaubandusega, kui neil polnud väliste sootunnustega kooskõlas oleva sisuga isikuttõendavat dokumenti ette näidata. Seetõttu peeti oluliseks, et soo korrigeerimise protsess oleks kiirem ja lihtsam.

Ootused riigile

Küsitletud seksuaalvähemuste esindajad leidsid, et riik peaks nende võrdse kohtlemise paremini tagama ning töötama välja mehhanismid, kui seda ei tehta.

Uuringus küsitletud soovitavad kaasajastada kehtivaid vereloovutuse reegleid, võimaldades geidele doonorlus.

Tõstma peaks nii meditsiini- kui hariduspersonali teadlikkust seksuaalvähemustest, et nad oskaksid nende toimetulekut ühiskonnas paremini toetada. Samuti tuleks küsitletute arvates käsitleda seksuaalvähemuste temaatikat üldhariduskoolide õppekavas.

Riiklikul tasandil soovitatakse reguleerida ja tunnustada samast soost inimeste kooselu ning ühiste laste saamine ja kasvatamine, võttes vastu kooseluseaduse rakendusaktid või võimaldades samasoolistele paaridele abielu sõlmida. Samuti tuleks lihtsustada ja kiirendada transsooliste inimeste dokumendivahetust ja nimemuutust. 

Analüüs põhineb eelmise aasta detsembrist kuni 2016. aasta veebruarini toimunud süvaintervjuudel 28 LGBTQ inimesega.