Kätlin Konstabel | Tõelisusest võõrandumise tee ({{commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Kui inimesed ikka suurema osa ajast internetist tunnustust, aktsepteerimist ja hoolimist otsivad, siis ehk me oleme hakanudki eelistama pealiskaudset – ning päris asju ja -lähedust lihtsalt kartma hakanud? arutleb psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel ajendatult Rain Kooli arvamusloost.

Kui ma juhtun kuulma väljendit "tundesõltuvus" – mis peaks kirjeldama inimesi, kes näivad kohe otsivat draamasid ja emotsionaalseid olukordi –, valdavad mind kahetised… jah, just tunded.

Ühelt poolt olen vägagi nõus, et maailmas on tõesti inimesi, kes just nii käituvad. Vähemalt pealtnäha. Häirivad oma emotsionaalsusega end ratsionaalseks pidavate inimeste mõttevahetusi, sotsiaalmeedias sagedamini kui päriselus. Väljendavad oma erinevaid emotsioone ja arvamisi kirglikult kõigile, mitte vaid lähedastele. 

Teisalt aga ajab see tundesõltuvuse sõna mind mitmel põhjusel segadusse. Tunded on elu normaalne ja hädavajalik osa. Mitte ainult väiksed pealispindsed virvendused, vaid ka kauakestvad, intensiivsed ja meie elu suuri otsuseid mõjutavad.

Me tunneme kellegi või millegi vastu midagi, kui see läheb korda ja on meile tähtis. Vältida olukordi, mis meis tundeid tekitavad ja elada nagu ülitark rünt Saltõkov-Štšedrini samanimelise jutu ainetel tehtud multifilmis – omaette urgu kaevudes, et kõik elu keerukused ja ohud ikka mööda läheks ning pärast selle eest ordenit lootes – on maitseasi, aga natuke elu eest põgenemise moodi ometi.

Tundeid keelata või pidevalt alla surudagi pole mõistlik. See võib teadagi lõppeda eri masti keha- ja hingehädadega ja teha suurt kurja igasugustele suhetele (kui pikalt peidushoitud ja sisimas ometi pulbitsenud emotsioonid ühtäkki tohutu vulkaanipurskena valla pääsevad).

Seega pole häda mitte rohkete emotsioonide kogemises ja tundlikkuses, vaid selles, mida nendega teha: kas ja kuidas väljendada, mismoodi neid enda hüvanguks ära kasutada jne. Kui oskame kuulata, mis infot meie enda emotsionaalsed reaktsioonid meile annavad, on sellest tihti päris suur kasu.

Ent ometi tundub, et mingeid emotsioone me ilmselt ju ikka taga ajame, kui miski ikka ja jälle paneb meid oma mõttekilde teistele, tegelikult ju tihti päris suvalistele inimestele, netiavarustesse üles sättima.

Ehk on asi selles, et oleme sõltuvuses mitte päris igasugustest tunnetest, vaid ikka neist positiivsetest? Jah, adrenaliinilaksust samuti. Ikka on ju põnev, et kes "laigib", kes "šeerib", kes kommenteerib vaimukalt ja kes pakub end ootamatult sõbraks. Valdav enamik meist ju ootab ikka plussmärgilist tagasisidet, mitte sapiseid torkeid või sõimu. Nii lahkutaksegi näiteks koledaks sõnasõjaks kiskunud netivaidlustest pettumuse või lausa masendusega. 

Kui mõelda aga meie netikäitumisele laiemalt – olgu see kõiksuguse enda, teiste ja maailma kohta info või arvamiste jagamine, sõbralistid, aga ka netivestlused – siis võibolla igatseme me midagi veel lihtsamat? Tahame minna inimestele korda ja olla nendega kontaktis, saada nende tunnustust ja aktsepteerimist.

Vahel lausa sedavõrd, et see ilus-inimlik igatsus võtab sõltuvuse mõõdu ja polegi tähtis, kas teist inimest tunneme ning toredaks peame või ei. Postitame ohtralt selfisid oma kontori-, spordi- või puhkuseelust ja loodame, et ennast jagades meeldime ikka rohkem. Arvame, et meie hetketuju lemmiklaul või lugemissoovitus on sild just nende õigete inimesteni – ise muidugi ratsionaliseerime innukalt, et soovime lihtsalt väärt infot jagada, ikka puhtast altruismist ja maailmavalgustamise soovist.

Netivestlustes unustame piirid ja oleme eri moel ja -märgiliselt kirglikud, sest kui on tugev tunne – olgu arm või hirm –, siis ehk on see märk pisikesestki hoolimisest. 

Kui söandame endasse süüvida, siis saame tegelikult ju aru, et kõik see sõltuvuseni ulatuv võltsi netiläheduse otsimine ongi nagu porno- või seksisõltlaste kiire ja pealiskaudne nühk-nühk. Küllap on paljud isegi kogenud, et sadade või tuhandete "sõprade" on vähe neid, kes meie heaolust ja arvamusest tegelikult hooliks ja meiega päriselt paar sõna juttu vesta tahaks või et poolautomaatselt postitatud järjekordsele selfile saabunud "like" tähendab enamasti lihtsalt viisakust, kui sedagi – järgmisel päeval inimene isegi ei mäleta, mida ta meeldivaks pidas. 

Kui me seda kõike teame, aga ikka suurema osa ajast netihoolivust otsime ja seda eelistamegi, siis.... kas on võimalik, et me oleme hakanudki eelistama pealiskaudset (ent sellisena omal moel turvalist) ning päris asju ja -lähedust lihtsalt kartma hakanud? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: