Justiitsminister Urmas Reinsalu üritab donquijoteliku järjekindlusega leida valitsuses liitlasi plaanile tuua lähima paari-kolme aasta jooksul Ida-Virumaale pealinnast üle tuhat riigivõimuga seotud töökohta. Teiste ministrite seas pole see kavatsus vaimustust äratanud, samas pole keegi neist ka avalikult söandanud öelda, et Reinsalu idee oleks jama.

Mõned, nagu erakonnakaaslasest keskkonnaminister Marko Pomerants, on vaid tõdenud, et tema haldusalas ei ole selliseid töökohti, mida oleks mõistlik Tallinnast Ida-Virumaale üle viia.

Mida sellise plaani elluviimine aga kaasa võiks tuua? Sissejuhatuseks tsiteerin Mart Laari esimese valitsuse nõunikku Aimar Altosaart, kes tõdes 1993. aastal Põhjarannikule antud intervjuus, et Narva on Eesti jaoks eriline piirkond, kuna  seal on kõige rohkem Eesti suhtes umbusklikke inimesi.

Tõde on – nagu enamasti ikka – äärmuslike hoiakute keskel.

"Riik peaks saat­ma oma struktuuridesse Narvas tööle parimaid spetsialiste ja varustama neid parima tehnikaga. Selles küsimuses on aga kõige keerulisem Tallinna ametkondliku barjääri murdmine. Just Ida-Virumaad ja Narvat püütakse ilma jätta. Põhjusteks võivad olla puht isiklikud sümpaatiad. Mõnel ministeeriumiametnikul on kahtlemata rohkem lahedaid koolivendi tegutsemas muudes Eesti piirkondades. Ta tegeleb meelsamini nendega kui tõrksa Narvaga.”

Veerand sajandit hiljem kõlavad Urmas Reinsalu suust sisuliselt samad mõtted. Optimistide meelest on positiivne, et igasugustele hirmudele ja mustadele stsenaariumidele vaatamata on Ida-Virumaa endiselt Eesti osa ja saab endiselt vabalt heietada mõtteid, kuidas siduda seda kanti paremini ülejäänud Eestiga. Pessimistide meelest on tegu aga näitega, kuidas riigivõim pole Ida-Viru küsimuses sõnadest kaugemale jõudnudki.

Ida-Viru huvide vastu töötab see, kui ta paistab pidevalt välja hädaoruna.

Tõde on – nagu enamasti ikka – äärmuslike hoiakute keskel. On ilmselge, et veerand sajandiga on Ida-Virumaa tugevasti muutunud. Iseküsimus, kas sama palju on muutunud ka hoiakud mujal Eestis selle piirkonna suhtes. Tõrksus Narva, Jõhvi või Kohtla-Järvele tööle ja elama asumise vastu kinnitab seda. Kuigi tasapisi on üha rohkem neid, kes tulevad ega pettu. Osa hoopis vaimustub ja saab ise Ida-Virumaa säravaks "suursaadikuks", püüdes murda aastakümnete jooksul kujunenud müüte. Olgu näiteks Jõhvi kontserdimaja direktor Piia Tamm või Narva kolledži järjestikused juhid Katri Raik ja Kristiina Kallas.

Ida-Viru huvide vastu töötab see, kui ta paistab pidevalt välja hädaoruna. Tegelikult on see mitmekesiste võimaluste kant, kus hakkajatel inimestel on võimalik silmapaistvaid tegusid korda saata. Sageli kiputakse ka liiga kergel käel sildistama Ida-Virumaa elanikke kremlimeelsusega ja isegi Eesti riigi vastasusega. Selle kõrval tasuks teada, et teiste seas on Ida-Virust võrsunud kolm praeguse valitsuse ministrit, kaitseväe juhataja, kaitsepolitseiameti asedirektor ja suur hulk tuntud teatri-, kunsti- ja muusikainimesi.

Puhtalt julgeoleku seisukohast ei ole ilmselt suurt vahet, kas maakonda tuleb juurde sada, tuhat või kaks tuhat riigiametnikku või viiakse osa olemasolevaidki minema.

Ometigi on Ida-Viru küsimus jätkuvalt aktuaalne ja paljud probleemid, mis olid päevakorral taasiseseisvumise esimestel aastatel, on seda ka praegu. Enamikul neist on sotsiaalmajanduslik tüvi ja juured nõukogudeaegses plaanimajanduses. Pikaajaline ülejäänud Eestist suurem tööpuudus ja madalam palgatase loovad selle vundamendi, mille peal on naaberriigi propaganda toel kerge süvendada nii julgeoleku- kui lõimumisprobleeme.

Riigiga seotud tuhande töökoha ületoomise otstarbekust peakski hindama eelkõige sellest vaatenurgast – kuidas aitaks see Ida-Virumaal jõuda paremale järjele.

Puhtalt julgeoleku seisukohast ei ole ilmselt suurt vahet, kas maakonda tuleb juurde sada, tuhat või kaks tuhat riigiametnikku või viiakse osa olemasolevaidki minema. 2007. aasta pronksiöö sündmused toimusid teatavasti pealinnas, kus asuvad parlament, presidendi loss ja enamik ministeeriume − ometigi läks mölluks otse kaitsepolitsei peakontori akende all.

Küll aga võiks ametnike lisandumisel olla pikaajaline kaudne mõju. Riigiametnikel on võimalik igapäevase töö käigus kujundada kaasinimeste hoiakuid ning näidata riigi esindajatena abivalmidust ja sõbralikkust. Mida rohkem neid Ida-Virumaal on, seda parem. See oleks parim viis Eesti riigi suhtes positiivsema suhtumise kujundamiseks nende idavirulaste seas, kelle maailmapilt kujuneb suuresti vaid Venemaa telekanalite kaudu.

Üks kaalukamaid tegureid võiks olla aga see, et Ida-Viru noortele tekib juurde väljavaateid pääseda kodukandis tulevikus mainekale ja hea tasuga riigitööle.

See eeldaks ka, et riigiametnikud ei isoleeru tööväliselt vaid oma suletud klubidesse ega riigi rajatud tsitadellidesse – vastasel juhul jääks kogu ettevõtmisest pigem kinnisvaraarendamise projekti maik. Kolimise motiveerimiseks võiks kaasneda hoopis riigi tugi näiteks olemasolevate korterite renoveerimisel. Autoriteedile tuleks ka kasuks, kui need riigiametnikud kujuneksid oma maja korteriühistu asjalikuks eestvedajaks.

Tuhandel täiendaval riigitöökohal on kohalikule majandusele märkimisväärne positiivne mõju, mis toetab ka väikeettevõtluse ning kaubanduse ja teeninduse arengut.

Üks kaalukamaid tegureid võiks olla aga see, et Ida-Viru noortele tekib juurde väljavaateid pääseda kodukandis tulevikus mainekale ja hea tasuga riigitööle. See võiks olla tugev motivaator nii eesti keele ja kultuuri tundmaõppimiseks ning laiemalt Eesti riigi käekäigule pöidlahoidmiseks. Paljud hakkajad noored, kes praegu jäädavalt kodukandi tolmu pühivad, ei läheks sel juhul piirkonna jaoks kaduma.

Põhiküsimus on, kuidas Urmas Reinsalul õnnestub oma plaani plusside usku pöörata ka lauanaabreid Stenbocki majas ning võita üldsuse silmis poolehoidu teadmisele, et Ida-Viru järeleaitamine on kogu riigi huvides.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.