Magnus Piirits: esimese pensionisamba reformi ideest silmamoonduseta ({{commentsTotal}})

Pensionärid.
Pensionärid. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Viimastel päevadel on palju segadust ja küsimusi tekitanud valitsuse kavandatav pensionireform, mis võtab tulevikus esimese samba väljamaksete puhul arvesse lisaks makstud sotsiaalmaksule ka inimese tööstaaži.

Teisipäeval kajastas Postimees Taavi Rõivase paberi ja pliiatsiga visandatud arvutusi, mis näitavad, et keskmisest kõrgema palgaga inimesed kaotavad pensionisüsteemi reformi tõttu tulevikus osa esimese samba pensionist. Rõivas kasutas näitena kahte inimest, kes mõlemad lähevad pensionile aastal 2050. Üks näiteinimene teenib kogu elu jooksul 1,2-kordset keskmist palka ja teine kahekordset keskmist palka.

Ta leidis, et 1,2 keskmist palka teeniv inimene kaotab 2016. aasta baasosa ja aastahinde väärtuses 44 eurot ja kahekordse keskmise palga saaja juba 220 eurot kuus. Kui võtta see arvutus aluseks, kaotaks kahekordse keskmise palga saaja seega tervelt 37% (!) oma esimese samba pensionist. Vaatame aga sügavamalt arvudele otsa, kas see nii on ja milline on seis 2050. aastal.

Et arvutustest aru saada, peaks kõigepealt vaatama, kuidas on praegune pensionisüsteem üles ehitatud ja kuidas see muutub tulevikus. Valitsuskabinetis otsustati 19. jaanuaril toetada pensionisüsteemi mitmeid muudatusi. Kõige enam on avalikku debatti tekitanud staažiosaku tagasitoomine aastal 2037 ja aastateks 2020–2036 üleminekuperioodi loomine.

Eelnevalt kehtis tööstaaži arvestamine aastani 1998 ja aastast 1999 teeniti kindlustusosakuid, mis oleneb isikustatud sotsiaalmaksust. Veel otsustati siduda pensioniiga aastast 2027 oodatava elueaga ning tuua pensionile minekul paindlikkus sisse aastaks 2021. Praegu kehtivas süsteemis jõuab pensioniiga samm-sammult 2026. aastaks 65. eluaastani. Samuti on praegu võimalik minna ennetähtaegselt pensionile, kuid sel ajal töötades ei saa pensionit.

Pensionisüsteemi finantsilise jätkusuutlikkuse aspektist muudetakse pensionide indekseerimist. Pensioniindeksist oleneb baasosa ja aastahinde väärtuse kasv. Aastal 2023 hakkab indeks sõltuma ainult sotsiaalmaksu laekumisest, mis omakorda oleneb palkadest ja töötavate inimeste hulgast (praegu oleneb 80% sotsiaalmaksu laekumisest ja 20% hindade kasvust). Lisaks sõltub alates 2021. aastast pensioniindeks pensionäride arvust. Seega sõltub pensioniindeks sissemaksetest (sotsiaalmaks) ja väljamaksetest (pensionäride arv).

Kuna pensionisüsteemi reformid on pikaajalise mõjuga, siis tuleb muudatused hoolikalt läbi kaaluda. See tähendab ka seda, et muudatuste võimalikku mõju peaks hindama tuleviku tingimusi arvesse võttes ehk ei ole kohane kasutada tänaseid numbreid ja tingimusi tuleviku muudatuste mõju hindamiseks. Nagu Taavi Rõivas ka oma arvutuses on kirja pannud, siis baasosa kasvab kiiremini kui aastahinne, ja seda peab ka arvesse võtma. Kui inimene on liitunud teise sambaga, siis peaks tähelepanu pöörama ka teise samba osale. Kuna esimese samba arvelt läheb 4% teise sambasse, siis kindlustusosaku arvutamisel võetakse arvesse esimesse sambasse minev sotsiaalmaks ehk 16%[1] (20% – 4% = 16%).

Võtame näiteks ühe inimese, nimetame teda Mardiks. Mart on sündinud 1983. aastal, ta on kohustuslikus korras liitunud teise sambaga ja läinud tööle 22-aastaselt ehk aastal 2005. Prognooside järgi peaks ta minema pensionile aastal 2050[2]. Seega töötaks Mart järjest 45 aastat. Oletame, et Mart saab terve elu 1,2-kordset keskmist palka ja seega saab aastas 0,96 kindlustusosakut, sest 16%/20% = 0,8 ja 1,2 * 0,8 = 0,96. Seega saaks Mart aastal 2050 esimesest sambast reformi tulemusena 15 eurot rohkem pensionit ehk protsendi rohkem kui praeguse süsteemiga.



Kahekordse keskmise palga saaja saaks pärast pensionireformi 1,6 kindlustusosakut aastas ja tema kaotab uue süsteemiga. Erinevus tuleb 2050. aastal prognooside järgi küll 222 eurot, kuid protsentuaalselt on see erinevus 12% ehk esimesest sambast saaks kahekordset keskmist palka teeniv inimene tulevikus 12% vähem pensionit kui praeguse süsteemiga. Kui võtta arvesse ka teise samba pension, on protsentuaalne erinevus veelgi väiksem, sest praegu pakutud reformiga pikeneb oodatava eluea pikenedes teise sambasse kogumise periood.



Kuna tööstaaži tagasitoomine suurendab pensionisüsteemi solidaarsust, siis on paslik vaadata sama inimese pensioni suurenemist esimesest sambast pensionisüsteemi reformi mõjul, kui inimene teenib terve elu 0,5-kordset keskmist palka. Eurodes võidaks see inimene täpselt sama palju kui kaotab kahekordse keskmise palga saaja ehk 222 eurot, mis teeb protsentuaalseks erinevuseks 0,5-kordse keskmise palga saajal 24%.

Solidaarsuse suurendamisest võidavad madalamat palka saavad inimesed. 2015. aasta andmete põhjal aitaks solidaarsuse suurendamine umbes 70% inimestel esimese samba pensionit suurendada. Umbes 22% inimestele toob seaduse muudatus kaasa esimese samba osa vähenemise. Solidaarsuse suurenemine võib kõige negatiivsemalt mõjutada inimesi, kes pole teise sambaga liitunud, aga teenivad keskmisest kõrgemat palka ja töötavad pikalt perioodil, mil esimese samba pension sõltub eelkõige tööstaažist. Kui sama inimene[3] ei oleks pidanud liituma teise sambaga, siis kaotaks ta oma 2050. aasta esimese samba pensionist 74 eurot ehk 4,8% mitte peaaegu 12% nagu Taavi Rõivase arvutustest võib järeldada. Selle probleemi lahendamiseks on võimalus liituda 1970–1982 sündinutel teise sambaga, et koguda sinna lisaks täielikult palgaga seotud vara.

Kolm olulist asja, mida võiks pensionireformi kohta teada:

1. Pensionireformi muudatused mõjutavad ainult esimest sammast ehk palgaga seotus jääb teises sambas kehtima. Esimese samba baasosa hakkab moodustama praeguse süsteemiga 40%, kindlustusosak 30% ja II sammas 30% kogu pensionist.

2. Täielikult tööstaažiga seotud põlvkond läheb pensionile alles aastal 2090.

3. Pensionisüsteemi reformid on pikaajalised ja seega peab nende tegelikku mõju hinnates analüüsima mitte ainult tänaseid tingimusi, vaid ka tulevikus toimuvaid muutusi.

* Arvutustes ei ole arvestatud pensioniindeksi muutmisega seotud mõju. Pensioniindeksi muutmine ei mõjuta artikli üldist tähelepanekut, aga muudab protsentuaalseid erinevusi. Kui pensioniindeks kasvab muudatuste tõttu kiiremini, siis protsentuaalsed erinevused oleksid väiksemad, aga kui kasvab aeglasemalt, siis suuremad.

[1] Neil, kes aastatel 2014-2017 suurendasid teise samba sissemakseid 6% + 3% peale, on I sambasse minev osa sellel perioodil 14% (20% – 6% = 14%)
[2] Kui 2026. aastal on keskmine oodatav eluiga 65-aastastel 19,4 aastat, siis 1983. aastal sündinutel on aastal 2048 selleks 21,9 aastat ehk 2,5 aastat enam. Seega oleks selle kohordi pensionile minemise vanuseks 67 aastast ja 6 kuud ehk pensionile minnakse aastal 2050.
[3] 1982. aastal sündinud ei pidanud liituma teise sambaga.

Artikkel ilmus algselt Praxise mõttehommiku blogis.

Toimetaja: Priit Luts



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: