Pensionidebatt on viimaks ometi jõudnud staadiumisse, kus nii II samba kaotamise poolt- kui ka vastuargumentidega esinevad arvamusliidrid, kelle isiklik seos süsteemiga piirdub passiivse pensionikoguja rolliga.

Selline areng on ju ühiskonna seisukohalt tervitatav, kuna üks suur takistus II samba usaldamiseks seisneb asjaolus, et seda kaitsevad ainult süsteemi säilimisest isiklikult huvitatud osalised: poliitikud, fondihaldurid, kindlustusfirmad.

Selle tõdemusega positiivsed arengud kahjuks ka piirduvad. Juhin käesolevas artiklis tähelepanu olulistele loogika- ja faktivigadele, mida leidub 17. jaanuaril ERR-i portaalis ilmunud Magnus Piiritsa arvamusloos "Mis saab, kui teine sammas ära kaotada?".

Koolimatemaatika: (N / 16) x 22 = ?

Olen oma varasemates artiklites ("Kui kaua me püramiidskeemis raha põletamist kannatame?" ning "Usuvabadus ja II pensionisammas") esitanud arvutused, miks kogumispensionil rajanev pensionisüsteem on kahjulik nii pensionisaajale kui ka Eesti majandusele tervikuna. Diskussioonis ei ole minu eesmärk kaitsta või ümber lükata ühte või teist pensionisüsteemi efektiivsuse hindamise meetodit. Nagu iga kingsepp, eelistan minagi omasid liiste. Olen siiski valmis läbi mängima ka oponentide mudeleid ja juhtima tähelepanu nõrkadele kohtadele – erinevalt Piiritsast, kes jõuab oma mudeliga küll minuga vastupidisele järeldusele, jättes aga argumenteeritult ümber lükkamata minu arvutuskäigud. Vead, millel rajanevad tema järeldused, on aga ilmsed.

Piirits kasutab oma näidetes 2060. aasta I samba pensioni suurusena summat 1586 eurot. Selleks, et igale selle ajahetke vanaduspensionärile niisugust summat maksta, kogutakse kõigilt selle ajahetke töötajatelt pensionimaksu, nagu seda tehakse ka täna. Pensionimaks on kokku 22 protsenti. Sellest 20 protsenti kogutakse sotsiaalmaksu ja 2 protsenti kogumispensioni makse vormis. Pensionimaksust 16 protsenti läheb I samba pensionite maksmiseks ning 6 protsenti suunatakse II samba fondidesse.

Mis saaks aga siis, kui pensionimaksu ei suunataks II sambasse, vaid makstaks kohe välja I samba pensionitena? Selle illustreerimiseks ja ühtlasi Piiritsa järelduste kõigutamiseks piisab lihtsast tehtest (1586 / 16) x 22. Vastuseks, ehk I samba pensioni suuruseks saame 2181 eurot. Seda on rohkem kui Piirits prognoosib I ja II sambast kokku (2-protsendilise tootlusega) ning ka rohkem kui ta pakub pensioni suuruseks I sambast.

Kombineeritud stsenaariumitena toob oponent, tõsi küll, näited ka pensionist 4- ja 6-protsendilise II samba tootlusega. Neil arvudel ei ole aga põhjust pikemalt peatuda, kuna Euroopa Komisjoni ja OECD prognoositud majanduskasvu ja kapitalitootluste pidurdumise valguses ei ole sellised tulud realistlikud.

Majanduskasv -> maksulaekumine ->  pensionitõus

Eeltoodud valem näitab pensioniteks mineva rahahulga proportsiooni muutumist. Ka juhul, kui muutuvad pikaajalised majandusprognoosid ja neist tulenev arvatav pension aastal 2060, jääb kehtima sama loogika: ainuüksi II pensionisamba kaotamisel ja kogutava pensionimaksu suunamisel I sambasse oleks pension kõrgem kui jätkamisel 2-sambalise pensionisüsteemiga. II samba probleemid aga selle näitega ei piirdu.

6 protsenti inimese palgast suunatakse II samba fondide kaudu valdavalt välisriikidesse. Raha loob uut raha. Eesti inimeste pensioniraha loob täna uut raha väljaspool Eestit. Juhul, kui seesama raha maksta inimestele pensionina välja, liiguks see läbi tarbimise valdavalt tagasi kohalikku majandusse, kiirendades majanduskasvu. Majanduskasvu kiirenemine omakorda suurendab palkasid. Palgakasv toob kaasa ka sotsiaalmaksu laekumise suurenemise, kasvatades pensioniteks makstava raha hulka.

Need protsessid toimuvad meie pensioniraha abil ka täna, aga need ei toimu Eestis.

Võimalus suurendada pensione läbi majanduskasvu on selgem ja käegakatsutavam kui lootmine pensionifondidele. Sellist järeldust toetavad nii teooria kui ka praktika. Majandusliku loogika kohaselt ei saa kapitalitootlus kunagi pikaajaliselt ületada majanduskasvu.

Teooriat kinnitab nii maailmapraktika kui ka Eesti pensionifondide ajalugu. 16 aasta jooksul ei ole nende keskmine netotootlus jõudnud ligilähedaseltki sellisele tasemele, mida saaks nimetada mõistlikuks raha paigutamise viisiks. Lähemalt võib lugeda kasvõi OECD raportist.

Magnus Piirits kipub seda tõika aga järjekindlalt eirama.

"Keskmist inimest" ei ole olemas

Piiritsa artiklis leidub teisigi loogika- ja faktivigu. Millisest allikast näiteks pärineb info 468 000 tööealise kohta aastal 2060, kui rahandusministeerium prognoosib ainuüksi tööhõiveks 536 000 inimest?

"Keskmise inimese" näitel võib luua huvitavaid konstruktsioone, mis päris maailmas elava lihast ja luust inimese puhul kiiresti kokku kukuvad. Palk, tööle asumise ja pensionile siirdumise aeg, ajutine eemalviibimine jms on individuaalsed. Vähegi adekvaatsema tulemuse saamiseks tuleb läbi viia mikrosimulatsioon, nagu seda on teinud rahandusministeerium.

Kordan siinkohal kriitikat ka ministeeriumi aadressil, kes hoiab oma arvutuskäike jätkuvalt vaka all. Selline teguviis takistab diskussiooni viimist ühtsetele alustele. Rahandusministeerium ei ütle, aga Magnus Piirits "teab". Tsiteerides ERR-i rubriigi pealkirja: "Kust sa tead?"

Järeldus, nagu võiks II sammas pensione suurendada, on sügavalt ekslik. Kõige suuremat pensioni saaksid inimesed igal juhul siis, kui II sammas meie pensionisüsteemist koheselt kaotada, suunates vabaneva maksutulu I sambasse. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.