Kohus mõistis Indreku süüdi kolmes rattavarguses ning karistas teda nelja ja poole aasta pikkuse vangistusega, millest lühimenetluse tõttu arvestati maha üks kolmandik. Lõplikuks karistuseks jäi seega kolmeaastane reaalne vanglakaristus, ütles Lõuna ringkonnaprokuratuuri pressiesindaja Kaarel Kallas ERR.ee-le.

Varasemalt korduvalt jalgrattavarguste eest karistatud Indrek vabanes vanglast mullu augusti keskel, kuid juba paar päeva hiljem ehk 19. augustil, pani ta süüdistuse järgi toime esimese jalgrattavarguse Tartus Kvartali kaubanduskeskuse jalgrattaparklast.

Sellele järgnes teine rattavargus Hugo Treffneri gümnaasiumi lähedalt ööl vastu 22. augustit ning kolmas vargus 27. augustil. Sedapuhku enam mitte avalikust kohast vaid rongijaama lähedal asuva kortermaja keldrist.

Esimesed kaks ratast suutis Indrek maha müüa kokku pisut enam kui 100 euro eest, kuid kolmandat enam mitte, sest tähelepanelikul kodanikul tekkis Indrekut nähes kahtlus, et tegu võib olla varastatud rattaga.
Nimelt viskas Indrek sõidu pealt maha katkise rattaluku. Seepeale helistas pealtnägija juba politseisse ning Indrek õnnestuski varastatud rattaga kinni pidada.

Omanik sai oma ratta tagasi ning kaks päeva hiljem võeti Indrek prokuratuuri taotlusel vahi alla.

Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood selgitas, et Indreku on inimene, kes hoolimata mitmest varasemast karistusest pole siiani aru saanud, et varastamine ei ole ühiskonnas aktsepteeritud.

Pigem hämmastas Indrekut see, et varasemalt on ta enne vahele jäämist jõudnud toime panna hoopis rohkem vargusi ning saanud kergema karistuse.

"Prokuratuuri jaoks ei ole siiski oluline ainult kuritegudega tekitatud kahju hulk – karistust küsides peab arvestama ikkagi sellega, et süüdistatav oma teo tagajärgedest aru saaks. Tegemist on elukutselise vargaga ning kui kolm aastat reaalset vangistust kolme varguse eest teda ümber ei kasvata, siis vähemalt ei saa ta selle aja jooksul uusi kuritegusi toime panna," selgitas Rood.