Fallon ütles "Välisilmale" antud intervjuus, et vägede paigutamise eesmärk pole Eesti kaitsejõudude asendamine.

"See on üks kõigi aegade suuremaid vägede paigutusi Ida-Euroopasse. Selle eesmärk pole Eesti kaitsejõudude asendamine, see peab neid tugevdama, hoidma ära piiritaguse agressiooni ohu ja ka kinnitama, et jääme siia nii kauaks kui vaja," kinnitas Fallon intervjuus.

Loe intervjuud edasi altpoolt:

Kas oht on reaalne?

Oht on kindlasti olemas. Oleme näinud Venemaa surveavaldusi. Venemaa paneb NATO liitlassuhted proovile, mitte ainult piiri lähedal - kaugsõidulennukeid on saadetud isegi Ühendkuningriigi lennutsooni lähedale. Laevad sõitsid alles hiljuti läbi La Manche'i väina. Survet avaldatakse ka riikidele Põhja-Euroopas, Baltikumis ja ka Musta mere piirkonnas.

NATO reageerimine on oluline. NATO peab näitama igale liikmesriigile, et NATO sõnadel on tõsi taga, see liit on valmis kaitsma igat liikmesriiki.

Economisti toimetaja Edward Lucas ütles, et see missioon on Suurbritannia jaoks kõige tähtsam pärast Falklandi sõda, sest vastas on suur tuumariik. Kas see teadmine hirmutab?

Ei. See on NATO kollektiivne vastus Venemaa kasvavale agressiivsusele Ida-Euroopas. See on üks meie suuremaid vägede paigutamise operatsioone pärast näiteks Afganistani.

Seal polnud nii tugevat vastast nagu Venemaa, ainult kohalikud sõjalised rühmitused.

Muidugi, aga Falklandi sõjas oli Suurbritannia Argentina vastu. Nüüd pole Suurbritannia Venemaa vastu, vaid terve NATO. Erinevus on selles, et NATO tegutseb kaitseorganisatsioonina. See pole vägede paigutamine kellegi ähvardamiseks väljaspool NATO-t. See on kaitsev ja ennetav tegevus, mis on mõeldud kinnitama ja väga selgeks tegema, et kui NATO piiril peaks pinged kasvama, siis, jah, NATO reageerib.

Mida ütleksite neile eestlastele, kes arvavad, et siin on küll 800 Briti sõdurit, aga kui Venemaa peaks otsustama rünnata, siis arvatakse, et 24-48 tunni jooksul oleks Vene väed Tallinnas ja teie appi ei tule?

See on täissuuruses lahinguüksus koos oma kaitsevarustusega. Loomulikult saab seda väga kiirelt tugevdada.

Aga see on ikkagi nii väike, võrreldes Vene väeüksustega.

Muidugi, aga seda saab väga kiirelt tugevdada. Tänavu juhib Suurbritannia kõrgvalmidusega väeüksust, mis on NATO kiirreageerimisüksus ja milles on tuhanded võitlejad. Selle taga on ju ka terve NATO. Teised riigid tulevad appi liikmesriigile, keda rünnatakse. Ärge võtke seda vägede paigutamist mingi omaette tegevusena.

Rääkides Suurbritannia Venemaa-strateegiast, kas on üldse olemas laialdane strateegia, mis puudutab nii sõjalisi, rahalisi kui ka poliitilisi suhteid Venemaaga?

Meie strateegia on olla Venemaaga suhetes, aga samas olla ettevaatlik. Me räägime Venemaaga asjadest, millest on vaja rääkida. Püüame vähendada pingeid seal, kus need on. Selgitame vägede ümberpaigutusi nagu on ka praegune tegevus. Lisaks käib Venemaaga dialoog nende maailma piirkondade teemal, kus Venemaa mõju on suur. Näiteks Süüria, kus Venemaa tõesti suudaks aidata kodusõja lõpetada.

Seega me endiselt kõneleme Venemaaga, kontaktide hoidmine on väga oluline. Aga me oleme ettevaatlikud ja valvsad, kuna oleme näinud viimastel aastatel liiga palju Venemaa agressiivsust.

Aga Venemaa suursaadik Suurbritannias Aleksandr Jakovenko ütles, et hetkel on suhted kõigi aegade halvimad, sest Boris Johnson otsustas loobuda Moskva-visiidist, lisaks plaanib G7 uusi sanktsioone. Seega suhted Venemaaga pole head.

Esiteks kohtub meie välisminister regulaarselt Venemaa välisministriga mitmete rahvusvaheliste ürituste käigus. Ka omavahelised arutelud toimuvad regulaarselt. Kindlasti toimub omal ajal ka visiit Moskvasse.

Teiseks on oluline jätkata Venemaaga vestlemist. Suhted ei pruugi hetkel olla väga head, aga põhjuseks on kehtestatud sanktsioonid. Sanktsioonide üle hääletatakse Euroopa Liidus, kuna Venemaa pole endiselt pidanud kinni Minski kokkulepetest. Peame meeles, et Venemaa oli üks Minski leppe allkirjastajatest. Sanktsioone ei saa vähendada enne, kui Minski leppe nõudeid täidetakse.

Aga need on Euroopa Liidu sanktsioonid. Kui te Euroopa Liidust lahkute, võivad ju sanktsioonid kaduda.

Me oleme Euroopa Liidu täisliikmed veel vähemalt kaks aastat. Neid sanktsioone pole kehtestanud Suurbritannia Euroopa Liidu sees. Sanktsioonide poolt hääletas ühehäälselt kogu Euroopa Liit. Olen üsna kindel, et sanktsioonid ei kao ega tohigi kaduda enne, kui Minski leppe nõuded on täidetud.

Isegi pärast Brexitit jätate sanktsioonid jõusse? Sest olgem realistid - Venemaa ei anna tagasi Krimmi, Venemaa ei lahku Donbassist.

Poleks õige lubada Venemaal muuta jõuga rahvusvahelisi riigipiire. Seda pole Euroopas juhtunud pärast Teise maailmasõja lõppu. Ma ei kujuta ette, et meie poliitika muutuks muust Euroopast erinevaks ja pärast meie lahkumist Euroopa Liidust.

Mis oleksid teie survevahendid? Mille abil veenda Venemaad Minski kokkulepet täitma?

Venemaa soovib sanktsioonide kaotamist. Venemaa kannatab rahaliselt. Venemaa ei pääse mõningatele Lääne turgudele, ei saa kasutada Londoni finantskapitali. Hulk Venemaa tippametnikke ei saa vabalt reisida. Need on sanktsioonid, mis mõjutavad Venemaad. Kui Venemaa soovib nende kaotamist, tuleb hakata tegelema Minski protsessiga ja tagada lepete täitmine.

Mainisime juba Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust. Olen kuulnud, et Brexiti läbirääkimistel EL-iga võib üheks kauplemise punktiks olla Balti riikide, ka Eesti julgeolek.

Ei. Me ei kasuta mõne riigi turvalisust argumendina. See poleks õige. Vastupidi, me otsime uut partnerlust, partnerlust Euroopa Liiduga pärast meie lahkumist, mis põhineb mitte ainult majanduslikul koostööl, aga ka julgeolekukoostööl. Me teeme väga palju tööd koos - jagame luureandmeid, julgeolekuasutused teevad koostööd, riikide politsei teeb koostööd, samuti kohtusüsteemid. See kõik peab jätkuma ka pärast meie Euroopa Liidust lahkumist.

Uus partnerlus, mida otsime, on sama palju julgeoleku kui ka majanduse alal.

Seega Balti riikide julgeolek ei ole kauplemise teema?

Kindlasti mitte. Me ei hakka tingima mõne riigi julgeoleku üle. Vastupidi, me usume, et Euroopa kui terviku julgeolek sõltub sellest, et me jätkame senist koostööd.

Suurbritannia erakorralised valimised on 8. juunil. Kas on arukas, et kolmes suures Euroopa riigis toimuvad korraga nii tähtsad valimised, mis võivad pilti muuta? Kas on arukas teha seda praegu, mil räägime Venemaa mõjutustest Ameerika Ühendriikides, samuti Venemaa mõjutustest Prantsusmaal ja Hollandis? Kas näete ohtu, et midagi võiks minna valesti ka Suurbritannias?

Oleme kõik demokraatlikud riigid, kus toimuvad tsüklitena valimiste protsessid. Me leiame, et on oluline saada uus mandaat lahkumisläbirääkimiste lõpetamiseks. Referendum toimus pärast eelmisi valimisi.

Kas teadsite juba varem, et peaminister kuulutab välja erakorralised valimised?

Valitsuskabinetile teatati sellest ametlikult teisipäeva hommikul.

See oli siis ka väike üllatus?

Mitmed ministrid olid sellel teemal varem arutanud, aga valitsuskabinetile ametlikult teatati teisipäeva hommikul.

Tuleme tagasi ühe raske teema juurde. See on Süüria. Kas usute tõesti, et Venemaa suudaks aidata Süüria kodusõda lõpetada? Venemaa pole teinud siiamaani midagi suurt, pigem saavutanud oma eesmärgid president Bashar al-Assadi toetamisel.

Venemaa on seda kodusõda pikendanud - sõda käib juba seitsmendat aastat. Sajad tuhanded inimesed on hukkunud, miljonid on pidanud kodust lahkuma, suur osa riigist on hävitatud. Venemaa saaks kodusõja lõpetada...

...aga neil puudub tahtmine.

Nad peaksid kasutama seda võimalust pärast kriitikat keemiarünnaku järel, kui Assadi režiim ründas oma rahvast, tappes lapsi ja tsiviilisikuid. Arvame, et Venemaal on võimalus kasutada oma mõju. Nad suudaksid seda ja neil oleks aeg tegutseda.

Kas näete, et nad kasutavad seda avanenud võimalust?

Me survestame neid jätkuvalt, et nad seda teeksid. Vastasel juhul mõistab avalik arvamus Venemaa hukka. Nägite ju hääletamist ÜRO-s - isegi Hiina ei takistanud resolutsiooni. Seega kasvab rahvusvaheline surve, mitte ainult Lähis-Idas, vaid terves maailmas. Venemaa suudab oma positsioonil mõjutada Süüria režiimi. Nad peaksid oma mõju kasutama.

Teine probleemne piirkond on Põhja-Korea. Kas on lihtsalt jälle kevad, sest pole esimene kord, kui märtsis-aprillis hakkab Põhja-Korea rakette laskma. Kas see on järjekordne kevadhooaeg või on see sõja eellugu?

See pole tavaline kevad. Põhja-Korea raketikatsetuste arv järjest kasvab. Nad kavatsevad teha uue katsetuse lausa iga nädal. Selle olukorraga tuleb tegelda, kuna kasvab oht naaberriikidele. Raketid arenevad edasi ja nende lennuulatus kasvab. Tuleb midagi ette võtta.

Donald Trumpi administratsioon püüab seda teha koostöös Hiina valitsusega, kellel on mõju Põhja-Korea üle. Suurbritannia toetab seda täielikult.