Asutusesisese märkega dokumendis on Euroopa Liidu õiguse, rahvusvahelise õiguse ja eraõiguse aspektist üksipulgi lahti võetud, kas Eesti riigil on Euroopa Liidu õigusest tulenev kohustus rajada Rail Baltic ning kas riik saab oma kohustusi ühepoolselt muuta või lõpetada.

Küsimusele, kas Eesti riik on võtnud siduva kohustuse Rail Balticu raudtee lõplikult välja ehitada, vastatakse analüüsis, et Eestil on kohustus võtta asjakohased meetmed, et Rail Balticu kiirraudteeliin trassil Tallinn-Pärnu-Ikla hiljemalt 2030. aasta lõpuks kõikidele nõuetele vastavaks arendada. Seda kohustust pehmendavad aga mitmed teised määruse sätted.

Kui Eesti rikub põhivõrgu arendamiseks võetud kohustusi, siis ei ole välistatud vaidluse viimine Euroopa Kohtusse ning kui määrust ei täideta, on võimalikud ka trahvid.

Analüüsitakse ka seda, kas Eesti riik saab ühepoolselt kohustusi põhivõrgu väljaarendamiseks muuta. Leitakse, et otseselt neid ühepoolselt muuta ega lõpetada ei saa, kuid esitada saab oma ettepanekuid, mis võivad viia konkreetsete lõikude määrusest eemaldamiseni.

Küsimusele, kas Eesti Vabariigile tuleneb välislepingutest kohustus rajada Rail Baltic, vastavad advokaadid, et riigikogus ratifitseeritava riikidevahelise kokkuleppe tekst peab olema selge ja üksikasjalik.

"Riikidevaheline kokkulepe tema praegusel kujul, kus puudavad selged rahastamisreeglid ja -mehhanismid ning efektiivne vaidluste lahendamise mehhanism ning kokkuleppest taganemise regulatsioon ja tagajärjed on mitmetitõlgendatavad, võib kujutada endast ebaproportsionaalset põhiseadusliku põhimõtte – riigikogu finantspädevuse – riivet," leitakse õigusarvamuses.

Samas tuuakse välja, et kuni riigikogu pole riikidevahelist kokkulepet heaks kiitnud, ei tule Eestile sellest ka siduvaid kohustusi. Pärast leppe ratifitseerimist tekib aga Eestil oma territooriumi ulatuses rahvusvaheline kohustus Läti ja Leedu ees Rail Balticu valmimiseks ja toimivuseks aastaks 2025.

Riikidevahelist kokkulepet saab dokumendi kohaselt muuta ainult poolte nõusolekul. Ühepoolselt taganeda on riikidevahelisest kokkuleppest võimalik siis, kui projekti pikaajaline rahastamine oluliselt väheneb või ka vääramatu jõu korral. Analüüsis leitakse, et on vaieldav, kas sellisel juhul säiliks Rail Balticu täiemahulise realiseerimise kohustus või mitte.

Välja tuuakse see, et kokkuleppes on ette nähtud vaidluste lahendamine üksnes läbirääkimiste teel, pole aga tõhusat mehhanismi juhuks, kui läbirääkimised ebaõnnestuvad.

Küsimusele, kas Eesti Vabariik saab ühepoolselt lõpetada või muuta aktsionäride lepingust tulenevaid Rail Balticu rajamise kohustusi, leitakse dokumendis vastuseks, et Eesti riigi tütarühing Rail Baltic Estonia OÜ saab aktsionärina projektist loobuda, kuid iga etapiga muutub see järjest keerulisemaks.