Inimelus pole iial põhjust arvata, et nüüd on kõik nähtud ja kogetud ning midagi ootamatut enam vastu ei tule. Isegi kui nii tundub, pole see tõsi. Loodus ja meie kaasinimesed selle osana on lihtsalt nii leidlikud, et me ei suuda iial ette näha kõiki võimalikke tulevikke.

Läinud nädalal õnnestus mul elukestva õppe ühe osana kogeda midagi, mida 26 aasta pikkuse ajakirjanikutee vältel pole seni õnnestunud. Sain ühe koostööprojekti osana avaldamiseks arvamusartikli, mis osutus umbes 40 protsendi ulatuses otseseks plagiaadiks.

Kui te ei tea, mis plagiaat on, siis „Eesti keele seletav sõnaraamat“ aitab. Plagiaat määratletakse selles kui teise isiku loodud teose v. selle osa avaldamine oma nime all, ka võõraste (teaduslike) seisukohtade esitamine nende allikaile viitamata. Lühidalt öeldes loomevargus.

Kuna ühel arvamustoimetajal pole põhjust artiklite autoreid automaatselt varasteks pidada, avaldasin artikli paha aimamata. Läks vaja tähelepanelikku lugejat, kes algallika ingliskeelsest ajakirjandusest välja raalis. Pärast seda ei jäänud muud üle, kui artikkel rahvusringhäälingu veebist kõrvaldada ja lugejatelt vabandust paluda.

Autor saatis mõni aeg hiljem omapoolse vabanduse, mis minu jaoks polnud kuigi veenev: viiteid antud loos kasutatud algartiklitele ma lugu kirjutades juurde ei lisanud, sest tegemist oli blogitekstiga ehk minu mõtisklustega antud teemal blogis.

Et tänapäeval kasutab väga suur hulk inimesi blogide ja suhtlusvõrgustike taolisi sotsiaalmeediakanaleid, kordan igaks juhuks üle ühe lihtsa tõe. See peaks tegelikult olema enesestmõistetav, aga ei ole.

Vargus on vargus on vargus.

Pole vahet, kas te avaldate kellegi teise loodut autorile viitamata oma nime all (ehk teete ennast kellegi teise loodu autoriks) Facebookis, mõnel luuleõhtul, Twitteris, blogis, oma veebilehel, mõnes pisiväljaandes, Sirbis või Postimehe arvamuskülgedel – loomevargus on see nii ehk naa.

Ning ei, vargus ei ole antud kontekstis liiga jõuline väljend. Teise inimese loomingu varastamine ei erine mis tahes muust vargusest. Tegelikult on see isegi hullem, sest jalgratast varastades võtab kurjategija ainult eseme, mis on tihtipeale osa masstoodangust. Loomingut varastades aga midagi ainulaadset, originaalset.

Ja see, et ma varastasin ainult nii, et väga vähesed nägid – või et aga näete, kõik ei ole ju varastatud – on äärmiselt hale vabandus.

See puudutab muuseas ka teist loomevabadust ja autoriõigusi puudutavat juhtumit, millele olen viimasel ajal kõrvalseisjana tunnistajaks olnud – teatrikülastaja tundis ühes lavastuses ära oma hea tuttava, portreeajakirjaniku loomingu, millele näidendi kokku kirjutanu polnud vähimalgi määral viidanud. Aga kuna selle juhtumi käsitlemine on hetkel pooleli, ma sellel praegu pikemalt ei peatuks (kuigi ühel hetkel pean võib-olla sedagi tegema).

Kõik eelnev ei tähenda, et teiste loodut üldse kasutada ei tohi. Kui enda andekus või suutlikkus samani ei küündi, siis ei ole tegelikult keelatud tsiteerida kedagi andekamat ja suutlikumat. Ole lihtsalt inimene ja pane selle andekama ja suutlikuma nimi ka juurde. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.