Kogu valimistejärgsel perioodil on reitingutabelit kord suurema, kord väiksema ülekaaluga juhtinud Keskerakond. Alles maikuu küsitluses Keskerakonna ja Reformierakonna toetus võrdsustus ning see on jäänud samale tasemele ka juuni alguses: mõlema erakonna poolt annaks Riigikogu valimistel oma hääle 26 protsenti valijatest. 

Küsitlusperiood ei olnud valitsust juhtivale Keskerakonnale kergete killast: maksumuudatuste teema räsib valitsuse usaldusväärsust, lisaks tuli peaministril kui Keskerakonna esimehel klaarida mitut erakonnaliikmete tegude ja väljaütlemistega seotud skandaali. Seetõttu võib tunduda isegi mõneti ootamatu, et peaministrierakond on suutnud oma peamise oponendiga viigiseisu säilitada.

Samas tuleb arvestada, et ehkki maksude teemaline debatt on tuline, on selle osaliste ring siiski piiratud. Rahulolematust väljendavad peamiselt ettevõtjad ja parempoolsed poliitikud, tavakodaniku jaoks jääb seaduste muutmine pigem abstraktseks tegevuseks. Rahvas hakkab poliitiliste otsuste olulisusest aru saama ja neid hindama enamasti siis, kui konkreetne rahasumma pangaarvele laekub (või sealt ära kaob).

Nii näiteks tõusevad käesoleva aasta 1. juulist senisest olulisemalt kõrgemaks peredele makstavad lastetoetused, mis paljude perede eelarveid märgatavalt mõjutab. Järgmise aasta algusest aga kasvab hüppeliselt tulumaksuvaba miinimum. Usun, et need asjaolud kaaluvad käimasoleva maksupeenhäälestuse üles. Pealegi soovis opositsioon riigikogu umbusaldada ju hoopis IRLi rahandusministrit, viies peaministrierakonna osaliselt selle tule alt välja.

Muljetavaldav oli aga see kiirus, millega Keskerakond seekord oma patustajatest vabanes. Keegi ei hakanud heietama sellest, et ollakse puhtad nagu prillikivid või et teistel erakondadel on hoopis suuremad patud. Juba sama päeva õhtul pärast ebaõnnestunud NATO teemalise sõnavõtu päevavalgele tulekut oli Mihhail Korb ministriametist prii, samamoodi käis käsi korruptsioonisüüdistusega kinni peetud Arvo Sarapuul.

Taolist otsustavust ei ole varem Keskerakonna poolt nähtud ja tundub, et eestikeelsetele valijatele see imponeeris: eestlastest toetas juunis Keskerakonda 17 protsenti. Seevastu venekeelsete valijate seas toimus toetuse märgatav langus: 79 protsendilt 68 protsendile. Küllap mõjus Olga Ivanova, Oudekki Loone, Yana Toomi ja Mihhail Korbi hurjutamisel kasutatud retoorika vene valijale pelutavalt.

Kindlasti avaldas kahe liidererakonna reitingule oma mõju ka see, et nii Keskerakond kui ka Reformierakond esitlesid küsitlusperioodil oma kohalike omavalitsuste volikogude valimiste programmi Tallinnas – ja nagu ikka, tehti seda nii, et oleks võimalik omavahel maksimaalselt vastanduda.

Ülejäänud erakonnad on sattunud mängima teise liigasse, võisteldes omavahel valijate 10-15-protsendilise toetuse pärast. Sotsiaaldemokraatide ja Vabaerakonna toetus ei ole aasta algusest saadik muutnud, EKRE seevastu on juunis toetust maiga võrreldes nelja protsendipunkti võrra kaotanud ning Isamaa ja Res Publica Liit kahe protsendipunkti võrra kasvatanud. SDE poolt hääletaks 11 protsenti, EKRE poolt 10, Vabaerakonna poolt 8 ning Isamaa ja Res Publica Liidu poolt 6 protsenti valimiseelistusega vastajaist. Parlamendivälistest erakondadest püsib Eestimaa Roheliste toetus 3 protsendil.

EKRE hääled võisid kaduma minna seetõttu, et pärast Helir-Valdor Seederi esimeheks valimist on ka IRL muutunud rahvuskonservatiivselt meelestatud valijatele meelepärasemaks, olles samas EKREst pisut leebema ja tsiviliseerituma kuvandiga. Kuid EKRE-lt valijate ülelöömist ei saa siiski pidada IRL-i jaoks just kõige perspektiivikamaks strateegiaks, sest hääli, mida sel moel võita on võimalik, leidub piiratud hulgal. Kui IRL julgeks suuremalt mõelda, tuleks tal üritada enda toetajaiks võita pigem tänaseid Reformierakonna valijaid. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.