Keskkonnaühendused hindavad puidurafineerimistehase rajamise ohtlikuks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1497327300000 | amCalendar}}
Plaanitava tehase võimalik asukoht Tartu- või Viljandimaal.
Plaanitava tehase võimalik asukoht Tartu- või Viljandimaal. Autor/allikas: Est-For Invest / ERR

Emajõe ja Tartu lähistele planeeritava puidurafineerimistehase rajamine toob endaga hulga ohte, väidavad avalikus pöördumises keskkonnaühendused.

"Tuleb möönda, et arendajate välja käidud arvud tehase prognoositavast mõjust Eesti majandusele (näiteks SKP kasv 1,1–1,4 protsenti), on muljetavaldavad. Samas on oluline kohe alguses selgelt aru anda, et ka potentsiaalne mõju keskkonnale on tohutu," märgitakse pöördumises.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) rõhutas, et tehase rajamisega kaasnevad märkimisväärsed ohud, mis edasises protsessis vajavad laia avalikkuse tähelepanu, ekspertuuringuid ning neile toetuvat debatti.

Viis võimalikku ohtu

Keskkonnaühenduste hinnangul on tehase rajamisel viis olulisemat ohtu, mille realiseerumise tõenäosus on suur.

1. oht on, et Emajõe ja Peipsi järve vee seisund jääb olemasolevale halvale tasemele või halveneb veelgi. Praegu on nii Emajõe kui ka Peipsi järve ökoloogiline seisund "halb" (veekogude seisundit hinnatakse skaalal väga hea, hea, kesine, halb, väga halb).

Ida-Eesti veemajanduskava 2015–2021, mis lähtub veepoliitika raamdirektiivis ja veeseaduses sätestatust, on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2027 on vee seisund neis veekogudes “hea”. Seega ei ole piisav, kui saab öelda, et tehase rajamise järel Emajõe ja Peipsi seisund ei halvene.

Eestil on soov ja kohustus seisundit oluliselt parandada ning tehasega kaasnevat täiendavat veereostust tuleb kindlasti vältida. Selleks tuleb rajada suletud veekasutusega süsteem või puhastada heitvesi sisse võetava jõeveega samale tasemele.

2. oht on, et Eesti metsade olukord halveneb veelgi. Eesti metsandus on paraku seisus, kus nii suure uue puidutarbija turule tulek survestab metsaressurssi veelgi.

Metsanduse arengukava ja metsaseadus küll deklareerivad säästvat metsandust, ent tegelikkuses seda ei taga. Riik ei tea, kui suur on raiemaht jooksval aastal ega ole jätnud endale ühtki reaalset hooba raiemahu piiramiseks. Riigil pole head ülevaadet metsaelustiku käekäigust. Vähesed tehtud uuringud näitavad, et raieintensiivsus ja raiete ebapiisav planeerimine mõjuvad juba praegu metsaelustikule negatiivselt ning liiga intensiivne raie viib metsades seotud süsinikuvaru vähenemiseni.

Uue suure puidutarbija lisandumine turule põlistab või halvendab olukorda. Enne järgmisi suuri investeeringuid metsasektorisse tuleks muuta säästev metsandus Eestis reaalsuseks ning tagada see ka poliitikadokumentide ja seadustega.

3. oht on, et tehase puiduvarumispoliitika pole vastutustundlik. Tänapäevasel ja keskkonnasõbralikul puidutööstusel peaks olema selge keskkonnapoliitika, sh varutav puit säästva metsanduse FSC sertifikaadiga.

Arendajad ei ole soovinud sertifitseeritud puidu kasutamisega end piirata ning liigset raiesurvet Eesti metsadele pareeritakse väitega, et vajaduse korral imporditakse tehasele tarvilik puit suures mahus naaberriikidest, näiteks Lätist.

Ent ka Läti seisab vastamisi sarnaste probleemidaga nagu Eesti – ka nende metsad on tugeva raiesurve all, mis mõjutab metsade elustikku. Puiduvarumine peab olema vastutustundlik ühtviisi nii kohaliku kui ka imporditud puidu osas.

4. oht on eriplaneeringu keskkonnamõjude hinnang (keskkonnamõju strateegiline hindamine) ei anna adekvaatseid tulemusi. Tavapäraselt selgub mõjude hindaja riigihankel vähempakkumise teel. Seega äärmiselt kaaluka töö tegijaks saab kõige odavama pakkumise tegija, mis ei anna kindlust mõjude hinnangu kvaliteedi suhtes.

Ühtlasi ei anna tavapärane keskkonnamõjude hinnang piisavalt vastuseid tehase mõju kohta. Sellise mastaabiga puidutööstuse rajamise mõju väljaselgitamine nõuab mõju hindamisest laiemaid uuringuid. Nende hulka peaksid kuuluma metsaressursi uuring ning tehase mõju uuring metsade elurikkusele erinevate raiestsenaariumite korral.

5. oht on, et tehase tegevusega seotud keskkonnanõuete ja regulatsioonide leevendamine tulevikus. EKO-t teeb ettevaatlikuks riigi viimaste aastate sage praktika aidata majandusraskustesse sattunud suurettevõtteid keskkonna arvelt, leevendades oluliselt keskkonnanõudeid või -makse, sealjuures sageli mõjusid hindamata. Põlevkivi- ja turbasektori maksuleevendus, Saaremaa süvasadama kasutamine kaubasadamana ning mitmed negatiivse mõjuga metsaseaduse muudatused metsatööstuse huvides on viimasest kümnendist vaid mõned näited sellest tendentsist.

Puidurafineerimistehase rajamine võib anda põhjendamatult suure kaaluga ootuse tooraine kättesaadavusele metsapoliitika edasisel kujundamisel, vähendades seeläbi muude metsast saadavate hüvede niigi alahinnatud kaalu otsuste langetamisel.

EKO leiab, et eelmainitud ning veel keskkonnamõju hindamise protsessi käigus välja selgitatavaid ohte ning võimalikke negatiivseid mõjusid keskkonnale ei tohi ignoreerida ning nende ärahoidmiseks on tarvis nii riigi kui ka tehase arendajate täiendavaid selgeid tegevusi ning koostööd, mis ohud välistaksid/minimeeriksid.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda ühendab 10 keskkonnaorganisatsiooni: Eestimaa Looduse Fond, Eesti Ornitoloogiaühing, Eesti Roheline Liikumine, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing "Sorex", Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering.

Tehase rajamise eestvedajad: keskkonda kahjustavat tehast ei tule

Vastusena teisipäeval Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO) pöördumisele kinnitavad Tartumaale kavandatava puidurafineerimistehase rajamise eestvedajad, et tehase investorid on huvitatud kaasaegse ja kõikide keskkonnanõuetega kooskõlas oleva tehase rajamisest.

Est-For Investi juhatuse liige Margus Kohava sõnul on tehase planeerimisprotsessi kõige olulisem osa erinevad mõjuhindamised, uuringud ja eksperthinnangud.

"Oleme algusest peale öelnud, et seda tehast ei saa teha isolatsioonis ega jõuga, vaid läbipaistvalt ja avatult eri osapooli kaasates ning kõiki tegureid kaaludes. Kohtusime tänavu veebruaris ühe esimesena huvirühmadest EKO-ga ja kutsusime keskkonnaühendusi EKO raames koostööle," ütles ta.

Hetkel töötab riigi eriplaneeringut teostav rahandusministeerium välja planeeringu lähteseisukohtade ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsuse eelnõud.

Dokumentides selgitatakse muuhulgas, milliseid kriteeriumeid arvestatakse tehase sobiva asukoha valikul, milliseid mõjusid hinnatakse, kuidas toimub koostöö ja kaasamine planeeringu koostamise vältel.

Kohava sõnul saab konkreetsetest mõjudest aga rääkida siis, kui nende hindamise aluseks on olemas tehase võimalik asukoht ja valitud tehnoloogia, mitte enne.

"Esiteks, parima võimaliku tehnoloogia kasutamine vastavalt Euroopa Liidu nõuetele ja kõikidele kehtestatud piirnormidele kindlustab tõhusa, keskkonnasõbraliku ja jäätmevaba taastuvast toormest toodete tootmisprotsessi, mille käigus töödeldakse kõik protsessi kõrvalsaadused ümber orgaanilisteks baastoodeteks ning roheliseks energiaks," kinnitas Kohava ja lisas, et tehase tootmisprotsessiga seotud vee- ja maismaaökosüsteemid ei kahjustu.

"Täna pole mõtet teha tehast, mis nii tehnoloogialt kui ka energia- ja keskkonnamõjult poleks parim võimalikest. See tehas peab olema teaduse ja innovatsiooni viimane sõna ja seda nii keskkonnahoidmise kui ka efektiivsuse mõttes," ütles ta.

Kohava kinnitusel ei tähenda tehase rajamine Eestisse raiemahu suurenemist ning planeeritav tehas hakkaks toorainena kasutama kuuse, männi ja kase paberipuitu, mida praegu viiakse Eestist ja Lätist välja lisandväärtust andmata.

"Samuti oleks tooraineks saetööstustest pärinev puiduhake. Tehase aastane puidutoorme vajadus saaks olema ligikaudu 3 miljonit kuupmeetrit. Äriplaanis oleme arvestanud 1/3 ulatuses tooraine hankimise võimalusega lisaks Lätile ka Leedust, Valgevenest ja miks mitte ka Venemaalt. Raudteeühenduse olemasolu tagab tehasele kindluse tooraine saadavuse suhtes ka raiemahtude võimalikul muutumisel tulevikus," ütles Kohava.

Rajatava tehase keskkonnamõju hindamiseks viiakse läbi enam uuringuid kui Eestis kehtiv mõjuhindamise protsess ette näeb, sest investoreid huvitab, mis toimub metsas, mis toimub keskkonnaga ja milline on tegevuse mõju.

"Nii viime omalt poolt läbi täiendavad keskkonnamõju uuringud – näiteks hinnates tehase sotsiaal-majanduslikku mõju, tehase mõju süsiniku ringlusele ning vajamineva toormeressursi kättesaadavust ja kestlikkust. Hindame praegu, et lisaks paljudele teistele spetsiifilistele uuringutele on vaja uurida veeheite mõju Emajõele ja Peipsi järvele ning selle ökoloogilisele seisundile. Uurimistele kavatseme kaasata parimad oma ala asjatundjad," rääkis Kohava.

Kohava sõnul rajatakse sarnaseid tehaseid ka mujal Euroopas, palju väiksemate jõgede kallastele ning oluliselt tihedama asustusega aladele, kus ootused looduskeskkonnale ja elukvaliteedile on meiega sarnased.

"Kui samalaadses keskkonnas olevad arenenud riigid ehitavad moodsaid keskkonnasäästlikke puidurafineerimistehaseid, siis usume, et seda suudab ka Eesti riik ja ühiskond," sõnas Kohava.

 

Toimetaja: Marek Kuul

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: