Edgar Savisaare kohtuprotsessiga on meedia meid detailideni kursis hoidnud. Muu hulgas elame kaasa avalikule arutelule ühe inimese tervise üle, mis eraelu puutumatust kaitsvas riigis on üsna tavatu. Vist pea iga kohtualuse kehaosa seisundist saab huviline igakülgse ülevaate. 

Etenduse on muidugi Edgar Savisaar teadlikult põhjustanud, avalikustades ise kohtu tellitud ekspertiisiakti. See ongi osa tema kaitsetaktikast. Kuigi riik on kohustatud inimese terviseinfot kui delikaatseid isikuandmeid hoolsalt hoidma, siis antud juhul on raske inimest tema enda tegevuse eest kaitsta.

Ent terviseandmed võivad muutuda avaliku arutelu objektiks ka siis, kui inimene ise seda sugugi ei soovi. Veel praeguseski Eestis, kui isikuandmete kaitse seaduse vastuvõtmisest on möödas enam kui 20 aastat, on võimalik, et riik paneb hooletu käitumisega inimesed ebamugavasse, piinlikku või isegi ebaväärikasse olukorda. 

Olen viimastel aastatel paraku korduvalt külastanud haiglate erakorralise meditsiini osakondi. Isegi mitmes haiglas ja erinevates linnades. Ikka tõsiste traumade tõttu, kus veri väljas või midagi katki. Ja just seal olen pidanud tõdema, kui ükskõiksed ollakse delikaatsete isikuandmete kaitsmisel, inimväärikuse eest seismisel.

Väikeste erinevustega võetakse haiglate erakorralise meditsiini osakondades patsient vastu üsna sarnase korralduse alusel. Inimesi täis ootesaalis minnakse kõigepealt registratuuri luugi juurde, kus tuleb kirjeldada oma muret. Täpselt, mis ja millal juhtus, kust valutab, mis ihuhädad vaevavad. Ja seda hästi kõva häälega, sest registratuuritöötaja istub enamasti klaasi taga ja muidu ta ju ei kuuleks.

Vahel tuleb sama juttu – ja ikka valju häälega – korrata järgmise luugi juures. Muide, teistega ühises ruumis peab patsient oma mured ära kirjeldama ka naistekliiniku erakorralises vastuvõtus. 

Kui sind on järjekorda pandud ja prioriteet määratud (see tähendab sinu seisundi tõsidus hinnatud), jääd ootama arstikabinetti kutsumist. Ja see toimub traditsiooniliselt ikka nime hüüdmisega. Nii saavad ootesaalis viibijad kõigepealt teada sinu terviseprobleemid ja hiljem nime sinna juurde. Tõsi, mõnes haiglas kutsutakse vähemalt ülevaatusele numbri alusel. 

Minu tagasihoidliku vaatluse alusel jagunevad erakorraliste meditsiiniosakondade külastajad üldjuhul kaheks. Esimesed tunnevad ilmselget ebamugavust, kui peavad avalikult oma tervisemuresid kirjeldama. Teised vist isegi naudivad tähelepanu, justkui oodates publiku kaastunnet. Edgar Savisaare käitumine meenutas mulle neid viimaseid. Aga see esimene grupp väärib delikaatsemat kohtlemist.

Kindlasti on kuskil ka asjad paremini korraldatud. Kõige meeldivama kogemuse olen ise saanud hoopis maakonnahaiglast, kus lihtsalt polnud ühtegi teist patsienti, kes vestlust registratuuritöötajaga pealt võiks kuulda. Tallinnas aga ei tule sellist olukorda kunagi ette.

Isikuandmete kaitse seadus seab delikaatseid isikuandmeid sisaldavate dokumentide töötlemisele väga ranged nõuded. Turvanõuded kehtivad nii dokumentide hoidmise ruumidele, IT-süsteemidele, andmete edastamisele ja transportimisele. Kuigi seadus kaitseb otsesõnu kirjalikke andmeid, kehtivad samad üldpõhimõtted igasugusele terviseinformatsioonile. Aga kes kaitseb patsienti seal haigla luugi juures?

Nagu tihti meditsiinisüsteemis juhtub, pole kirjeldatud probleemid üldse seotud arstide tööga, vaid üldise haiglaelu korraldusega. Olukorra parandamiseks poleks aga vaja palju teha. Arvestades haiglate eelarveid ja investeeringute suuruseid, poleks vajalikud kulutused isegi mainimist väärt. 

Suvi on käes ja suvel juhtub asju, mis võivad lõppeda ka traumapunktis. Küll oleks hea, kui need hädalised, kes erinevalt Edgar Savisaarest ei taha oma tervist avalikult lahata, ei peaks häbenevalt jalalt jalale tammudes oma tervisemuresid haiglaruumi kogunenud publiku ees ette kandma.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.