Teisipäeval pidas USA president Donald Trump oma esimese pöördumise iga-aastasel ÜRO Peaassambleel. Presidendikandidaadina nimetas ta ÜROd klubiks, kus „inimestele meeldib hästi aega veeta“ ja mis organisatsioonina ei ole „demokraatia, vabaduse ja USA sõber“ ja mis on oma tegevuses üles näidanud „täielikku nõrkust ja ebakompetentsust“.

Esmaspäeval ÜRO reformile pühendatud arutelul teatas Trump, et „viimastel aastatel ei ole ÜRO suutnud tänu liigsele bürokraatiale ja juhtimisvigadele oma täit potentsiaali suutnud ellu viia“ . Pärast ÜRO peasekretäri António Guterresi diplomaatiliste võimete kiitmist nende teemadega tegelemisel teatas Trump ajakirjanikele, et ÜRO „tuleb muuta võimsaks (great)“, kuid selle eeldus on, et organisatsioon saavutab taas inimeste usalduse. Trump teatas, et USA maksab ebaproportsionaalselt palju ÜRO eelarvesse (2015. aasta andmetel maksab USA 22 protsenti kogu ÜRO eelarvest ja koguni 28 protsenti rahuvalve-eelarvest), kuid kui ÜRO suudaks kõik oma seatud eesmärgid ellu viia, oleks USA investeering seda kulutust väärt.

Siiski kiitis ta oma sõnavõtus erinevaid ÜRO initsiatiive, muu hulgas põgenike, vaesuse, tervishoiu, naiste õiguste jt probleemidega tegelemisel, humanitaarabi korraldamisel; ning ÜRO juhitud rahuvalvemissioonide vajalikkust.

USA jaoks ei ole ÜRO uuendamise nõudmine organisatsiooni läbipaistvamaks ja efektiivsemaks muutmiseks sugugi uus teema ning arvestades president Trumpi kampaania aegset lubadust USA kohustused rahvusvaheliste organisatsioonide ees üle vaadata, kui need ei muutu efektiivsemaks ja teised liikmesriigid ei maksa rohkem (samalaadset retoorikat on Trump kasutanud ka NATO kulutusi kritiseerides), võib seekordsel Ameerika presidendi üleskutsel ÜROd sisuliselt reformida ka kõnest kaugemale ulatuv järelkaja olla.

Pärast kõnet on lahatud peamiselt seda, mida Trump ütles eelkõige Põhja-Korea (kelle juhti ta „raketimeheks“ nimetas ja kinnitas, et USA võib-olla „sunnitud Põhja-Korea täielikult hävitama“) ja Iraani teemadel (mis on „korrumpeerunud diktatuur“ ja mille tuumalepet ta pidas häbiväärseks, kuid tema lõplik sõna edasise tegevuse osas pole veel kõlanud). Suuremat tähelepanu pälvisid tema kõnes ka terrorism, Süüria, Kuuba ja Venezuela režiimid ning korraliku annuse kriitikat saanud rahvusvahelised kaubanduskokkulepped, rahvusvahelised tribunalid ja „globaalsed bürokraatiad“, mis tegelevad Trumpi meelest eelkõige iseenda edendamisega. Oma kõnes tegi Trump kummarduse Ameerika keskklassile, kes on tänases globaalses maailmas kaotajaks jäänud ja ära unustatud, kuid keda tema presidendina oma poliitikat ellu viies mitte kunagi enam ei unusta. See osa kõnest oli sarnane tema ametisse vannutamise kõnega ja oli selgelt suunatud sisepoliitilisele kuulajaskonnale ehk oma baasvalijate ergutamisele.

Trumpi kõne küllaltki huvitav, aga ka kõige vähem kajastatud osa oli see, mis peegeldab tema seisukohti rahvusvaheliste suhete olukorra ja maailma ees seisvatele väljakutsetele vastamise kohta.

Teisipäeval peetud kõnes teatas Trump, et ÜRO edasine edu sõltub eelkõige sellest, kas „tugevad, suveräänsed ja iseseisvad riigid“ suudavad ja tahavad väljakutsetele üheskoos vastata. Trumpi sõnul loodi ÜRO pärast kaht maailmasõda selleks, et paremat tulevikku kujundada ja põhines eeldusel, et erinevad riigid saaksid koostöö kaudu kaitsta suveräänsust ja julgeolekut ning edendada heaolu. Trumpi meelest on aeg rahvusvahelistes suhetes tagasi tulla suveräänsuse kontseptsiooni põhimõtete juurde, kui tahetakse ületada praegused takistused helgema tuleviku loomisel. Edu sõltub tugevatest ja iseseisvatest riikidest, kes eelkõige oma suveräänsuse, julgeoleku ja heaolu kaudu peaksid edendama rahu nii endile kui ka globaalselt.

Sellest tulenevalt ongi Trumpi meelest olemas “põhimõttekindel realism“ (principled realism), mis tema sõnul põhineb „ühistel eesmärkidel, huvidel ja väärtustel“ (ja on ilmselgelt „globaalse bürokraatia“ ning multinatsionalismi vastukaal). Ehkki varem on Trump väljendit „põhimõtteline realism“ kasutanud oma Saudi Araabia külastusel peetud kõnes, esitas ta ÜRO kõnes pisut laiendatud visiooni selle mõttest.

Trumpi meelest teenivad vastutustundlikud juhid oma rahvast ja just rahvusriik on parim vahend indiviidi arenguks. Valitsuste peamine ülesanne on tagada oma kodanike turvalisus, õiguste ja väärtuste kaitsmine. USA ei soovi Trumpi sõnul kellelegi oma elukorraldust peale suruda, vaid tahab lihtsalt teistele eeskujuna särada. Rahvusvahelistes suhetes lähtub USA tema juhtimise all suveräänsuse põhiprintsiipidest ja asetab USA huvid alati kõigest muust ette, samamoodi nagu lähtuvad oma huvidest ka kõik teised riigid.

Oma rahva elu edendamine nõuab teiste suveräänsete riikidega harmoonilist ja lähedast koostööd, et tagada turvalisem ja rahumeelsem tulevik kõikidele rahvastele. USA soovib suhetes teistega harmooniat ja sõprust, mitte konflikte ja vastuolusid. USA on Trumpi kinnitusel kogu maailma ja eriti oma liitlaste suur sõber, kuid selle eeltingimus on, et USAd ei kasutataks ära ja et USA saab sellest suhtest vastastikust kasu.

Trumpi sõnul pole oluline, et kõik riigid jagaksid sarnast kultuuri, traditsioone või valitsemiskorda, küll aga on oluline, et kõik rahvad hoiaksid tugevana peamisi suveräänsusega kaasnevaid kohustusi. Need on ühest küljest omaenda rahva huvide, teisalt kõikide teiste suveräänsete rahvaste õiguste austamine. Trump on kindel, et just tugevad suveräänsed riigid mitte ainult ei lase erisugustele riikidel (mis lähtuvad erinevatest kultuuriruumist, väärtushinnangutest ja unistustest) lihtsalt koos eksiteerida, vaid edendavad koostööd vastastikusest lugupidamisest lähtuvalt.

„Põhimõttekindel realism“ sunnib Trumpi meelest kõiki riike vastama küsimusele, kas me tahame väljakutsete, ohtude ja ka võimalike sõdade ees vaikivateks pealtvaatajateks jääda või on meil piisavalt jõudu ja uhkust, et tuleviku rahu ja heaolu nimel juba täna nendele ohtudele vastu seista. Trumpi sõnul tähendab see vastutust kaitsta oma rahvaid, nende huve ja tulevikku ja tagasi lükata ohud suveräänsusele Ukrainast Lõuna-Hiina mereni (reject threats to sovereignity from the Ukraine (sic!) to the South China Sea). Selleks tuleb Trumpi meelest lähtuda seadustest, piiride puutumatusest ja kultuuride austamisest ning samal ajal, nagu ÜRO loojad Trumpi sõnul ette nägid - ühiselt seista vastu nendele jõududele, „kes ähvardavad meid kaose, hävingu ja terroriga“.

Oma seisukohtade värvikamaks muutmiseks tõi Trump oma kõnesse hea ja kurja võitluse motiivi, öeldes et „kui õiglane enamus ei seisa vastu pahale vähemusele, siis võidab saatan. Kui korralikud rahvad ja riigid muutuvad ajaloo kõrvalseisjateks, saavad hävingu jõud sellest ainult tugevust juurde“. Saatana ja kurjuse kehastuseks peab Trump tänases maailmas Põhja-Korea, Iraani, Venezuela ja Süüria režiime ning terroristlikud organisatsioone nagu ISIS, al-Qaida, Hizbollah ja Taliban.

Trumpi kõne ei olnud tüüpiline ÜROs esitatav kõne, kuid ilmselgelt ei olnudki tema eesmärk ÜRO kõnekeelt kasutada, vaid talle omasel otsekohesel viisil oma seisukohti välja ütelda. Pole veel selge, kuhu Trump oma „põhimõttekindla realismi“ kontseptsiooniga välja jõuab ja kas see areneb selgepiirilisemaks Trumpi välispoliitiliseks doktriiniks, kuid selle põhielemendid on tema välispoliitilisi samme analüüsides mõistlik meelde jätta.

• USA tegevus rahvusvahelisel areenil lähtub eelkõige USA huvidest ja väärtustest

• USA õiguste ja huvide kaitsmine on esmatähtis

• Riikide suveräänsus ja selle austamine on rahvusvaheliste suhete peamine printsiip

• USA välispoliitika ei lähtu ideoloogiast, vaid on tulemustele orienteeritud

• Suhted teistega (nii riikide kui rahvusvaheliste organisatsioonidega) põhinevad vastastikusel kasul

• Rahvusvaheline koostöö ja koalitsioonid põhinevad riikide huvide ja eesmärkide sarnasusel.

• Ühistele ohtudele vastamisel lähtutakse ratsionaalsest põhimõttest, et riigid jagavad kulutusi ning austavad teineteise suveräänsust

• Rahvusvaheliste suhete tulevik sõltub eelkõige sellest, kas „tugevad, suveräänsed ja iseseisvad riigid“ suudavad ja tahavad väljakutsetele üheskoos vastata. •

Artikkel on algselt ilmunud rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse blogis.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.