Berliinist valimisi kajastanud ERR-i korrespondent Johannes Tralla rääkis "Välisilmas", et kuigi osade vaatlejate hinnangul olid valimised igavad, sest kantsler Angela Merkel jätkab oma ametis ning mingit dramaatilist suunamuutust uuelt koalitsioonilt ei tule, peetakse valimiste tõeliseks draamaks parempopulistliku Alternatiiv Saksamaale (AfD) pääsemist parlamenti.

"Pärast Teist maailmasõda pole Saksamaal sellist varjamatu immigratsioonivastasuse, moslemivastasuse ja teiste ksenofoobsete tunnustega parteid parlamendis olnud. See on kindlasti üks põhiuudiseid, mida ka rahvusvahelises meedias ja Saksa sisepoliitikat kommenteerivatelt ajakirjanikelt lugeda ja kuulda võime," rääkis Tralla.

Ta lisas, et koalitsioonikõnelused aga lihtsad olema ei saa, kuna varem pole riiklikul tasandil niisugust koalitsiooni tehtud.

"Vabad Demokraadid on korduvalt käinud koalitisoonis nii sotside kui ka konservatiividega, aga kombinatsioon, kus kampa võetakse ka Rohelised, on esmakordne. Paljud on öelnud, et Vabad Demokraadid, n-ö äriorientatsiooniga liberaalne partei, kelle kampaniat kuulates jääb mulje, et nad on kohati konservatiivsemad kui Merkeli Kristlikud Demokraadid, ja teiselt poolt Rohelised on nagu tuli ja vesi. Nad praktiliselt kõikides oma kampaaniaüritustes vastandusid just teineteisele ja neil on väga palju erimeelsusi, näiteks suhtumises euroala reformidesse, mis on selle nädala põnev teema," selgitas ajakirjanik.

Tralla sõnul arvatakse, et Saksamaa uus valitsus saab paika jõuludeks ja lõplik sõnaõigus kõige kaalukamates küsimustes jääb tõenäoliselt Merkelile.

"Roheliste puhul on räägitud, et nad võivad ihaldada välisministri portfelli ja sellisel juhul me näeme, et Saksamaa senine Venemaa-suunaline või ka Türgi-suunaline poliitika tõenäoliselt võib minna veelgi karmimaks, sest pardalt on kadunud sotsiaaldemokraadid, kes on Venemaa suhtes olnud traditsiooniliselt väga sõbralikud," kommenteeris Tralla võimalikku ministrikohtade jaotust.

"Rahandusministri portfelli minek Vabadele Demokraatidele on eelkõige küsimus, millele mõeldakse praegu väga palju Pariisis, kus Emmanuel Macron peaks homses suures kõnes Sorbonne'i ülikoolis välja käima oma põhilise euroala reformide arhitektuuri. Vabad Demokraadid on väga selgelt öelnud, et nemad ei näe mingil moel tulemas euroala eraldi eelarvet, euroala rahandusministrit ega ka seda, et Euroopa Stabiilsusmehhanismist (ESM) võiks välja kasvada midagi Euroopa Valuutafondi laadset, mis moel või teisel teeks võimalikuks suurema suveräänsuse jagamise, võlgade jagamise EL-i riikide, eelkõige euroala riikide vahel," lisas ta.

Vabad Demokraadid on ka öelnud, et nemad Kreekale EL-ilt rohkem abiraha ei luba.

"Neil on väga karmid seisukohad ja nad ei taha mingist võla jagamisest midagi kuulda. Samas näiteks Rohelised on väga entusiastlikult Euroopa integratsiooni toetamas. Ma usun, et lõplik sõnaõigus võib siin jääda Merkelile, kes on Pariisile lubanud, et Berliin tuleb euroala reformidel appi ja eks ole siin ka palju kaalul," ütles Tralla.

Tralla hinnangul tunneb Merkel nüüd omal nahal, mida tähendab, kui üks parempopulistlik partei väga järsult populaarsust kasvatab.

Tralla usub, et kui aastaid on Saksamaad valitsetud tsentrist, siis uus valitsuskoalitsioon läheb tsentrist paremale ja vasakule. 

Sakslaste hinnangul ei peaks riik rahvusvaheliselt domineerima

1968. aasta oli kogu Euroopas üsna pöördeline, aga Saksamaal tähendas see just selle põlvkonna läbimurret, kes natsiminevikuga ning üldse agressiivse suurjõu minevikuga väga kindlalt lõpparve tahtis teha.

Saksamaa ühiskonnas ei olnud ega saanudki olla mingit natsimeelsust varemgi Teise maailmasõja järgsel ajal, aga sõjakoledusi näinud inimesed keskendusid pigem heaolu saavutamisele. Uus, sõja ajal või juba pärast sõda sündinud põlvkond võttis ideoloogilised või isegi filosoofilised teemad igapäevaselt käsile.

"Mingi hetk kasvas peale noor generatsioon, kellel oli siis juba kõik olemas. Tunti, et meil on vaja vabanemist, on vaja vabanemist nendest vanadest traditsioonidest. Noored sakslased just tundsid, et nad tahavad vabad olla," rääkis Eesti presidendi õigusnõunik Paloma Krõõt Tupay.

Korra kõigutati pendel koguni teise seina, näiteks vasakäärmusliku terroriorganisatsiooni Rote Armee Fraktion (RAF) kurikuulsat tegevust meenutatakse tänapäevalgi. Üldiselt aga võib 1970. aastate arengut pidada pigem Saksamaa ühiskonnale positiivseks, kuid just neis sündmustes defineeritigi tänapäevane Saksamaa.

"Tervele maailmale on teada näiteks Müncheni kesklinn ja seal käiakse pargis vaatamas, kuidas sakslased tõepoolest suudavad tänapäevani välja kesklinnas paljalt peesitada. See tuleb sellest ajast, et kui sakslane tahab, siis võtab ta ennast ka paljaks, kas või kesklinnas. Ja siis ta muidugi antiautoritaarselt kasvatab oma lapsed. Kõik see on ka üks vabanemise vorm, mis on toimunud," selgitas Tupay.

Vabaneti Saksamaa ühiskonnale varem üldisemalt omane olnud konservatiivsusest, muu hulgas väljendus see sugudevahelise võrdsuse edendamises, mis omakorda lõi pinna, millelt praegu taas valimised võitnud liidukantsler Angela Merkel üldse võimule sai.

"Kui mina koolis käisin, väga palju rõhutati just tüdrukute ja poiste samasuguseid võimalusi, ka see on aegade jooksul tulnud. Ja meil olid kõik tunnid koos, mina õppisin puutööd ja poisid õppisid heegeldamist. See, mida mina olen oma Saksa kooli kogemusest kaasa võtnud, on kindlasti see, et poisid ja tüdrukud teevad koos asju, ja hiljem, ma arvan, et tänapäeval võib ka öelda, et täiskasvanud naised ja mehed," rääkis Tupay.

Kollektiivne süütunne natsimineviku pärast pole aga praeguseni päriselt üle läinud ning sakslased pigem arvavad, et nende riik ei peaks rahvusvaheliselt domineerima.

Isegi Saksamaa lippu julgeti avalikult lehvitama hakata alles 11 aasta eest, jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu.

"Kui teised riigid ütlevad jälle et "Suur-Saksamaa", siis sakslane tunneb seda tihtilugu väga suure solvanguna ja sellepärast on, me ju ka teame, väga pikki aastaid Saksamaa välispoliitilisel areenil väga tagasihoidlik olnud. Ta ei ole seal tegutsenud. Alles viimastel aastatel on selle dünaamika tõttu, milleks on ka Euroopa Liit, Saksamaa esipositsioon tõusnud, muutunud prioriteetseks," rääkis Tupay.

"Mina kasvasin niiviisi üles, et ei olnud mõeldav, et keegi võtaks need kaks sõna samas lauses - Saksamaa ja juhtroll -, sest meile piisas ühest juhist ja sellest juhirollist, mis siis oli," ütles EELK Saksa Nõmme Lunastaja koguduse õpetaja Matthias Burghardt.

Viimasel ajal on sakslased aga hakanud endale aru andma, et juhtrolli võtmisest lihtsalt ei pruugi pääsu olla.

"Saksamaa on aastal 2017 vist liiga suur, et teiste selja taha peitu minna, aga samas liiga väike, et olla mingi globaalselt kaalukas olend. Praegu vist käib see otsimine, kuidas seda teha, kuidas seda vastutust võtta ja samal ajal mitte vanad hirmud äratada," rääkis Burghardt.

Saksamaa poliitika on ajalooliselt segu idealismist ja reaalpoliitikast, on ju viimane samuti Saksamaal tekkinud mõiste. Selline kombinatsioon on võimalik peamiselt seetõttu, et sakslased enamasti lihtsalt ei märka, kui nende riik rahvusvahelist künismi ilmutab, sest sakslased ei pööra oma riigi rahvusvahelisele positsioonile just liiga palju tähelepanu.

"See on suure riigi omapära, et seal elu on tõepoolest väga riigikeskne. Näiteks ma arvan, et keskmine sakslane ei tea väga palju mingeid edetabeleid, kus tema riik asub ühes või teises edetabelis. See teda väga ka ei huvita. Teda huvitab võib-olla see, kuidas tema liidumaa asetseb võrreldes teise liidumaaga, naaberliidumaaga," selgitas Tupay.

Kui sakslane aga idealismist taganemist märkab, suhtub ta sellesse pigem halvasti, kas või juba eeltoodud kollektiivse süütunde ning 1970. aastail alguse saanud vabanemiskultuuri tõttu.

Euroopa Liit on sakslastele väga oluline, isegi neil valimistel hea tulemuse teinud ning sellega palju rahvusvahelist paanikat põhjustanud Alternatiiv Saksamaale (AfD) ei ole erinevalt sarnastest parteidest teistes riikides Euroopa Liidu vastane.

"Seda, et nemad elavad siin Euroopa Liidus, on vähemalt poliitilisel ja riigi tasandil endale vägagi teadvustatud. Ja ma arvan, et Saksamaal ei ole üldsegi olnud väga lihtne seda rolli leida ja mõneti on võib-olla Saksamaa jällegi läbinud sellise identiteedikriisi, aga samas ka ennast natuke enam leidnud," rääkis Tupay.

"Me kõik teame, et see on üks suur saavutus, üks suur asi, et see Euroopa Ühing on olemas. Iseküsimus, kuidas seda kujundada, aga et see on olemas, on väga suur saavutus ja väga hea," ütles Burghardt.

Praeguse Saksamaa kirjeldatud olemusele aitab kaasa ka tõik, et sakslane ise on aja jooksul muutunud. Praegu peab end sakslasteks väga suur hulk inimesi, kes on pärit sootuks mujalt.

Integratsiooniga on Saksamaal probleeme olnud, kuid ei saa teistpidi eitada, et suurem osa sisserännanuist peab end just sakslasteks ning nende hulgas on palju tõsiseid Saksamaa patrioote.

Kui natside rassistlikud katsetused välja arvata, siis ega ole Saksamaal kunagi eriti olnudki võimalust sakslane olemist muudmoodi määrata, kui ühiste väärtuste kandmist.

"Juba sajandeid tagasi oli nii, et meil on nii palju erinevaid regioone, mis on nii suurte erinevustega kultuuriliselt, et on väga raske seda määrata keele kaudu näiteks. Kui me ütleme nüüd, et sakslane on see, kes kõneleb saksa keelt, siis mida ütlevad austerlased või saksakeelsed šveitslased? Kui me ütleme, et see, kes elab Saksamaal ja oskab saksa keelt või räägib seda emakeelena, siis mida ütlevad meie autohtoonsed vähemused nagu Põhja-Saksamaa friislased, kes kõnelevad emakeelena friisi keelt," rääkis Burghardt.

Majanduses seisavad ees väljakutsed

Saksamaa majandus on suuruselt maailmas neljas ja Euroopa Liidus selges liidrirollis, kuid selle tulevik päris pilvitu pole. Vananev elanikkond ning järjest teravnev innovatsioonikonkurents maailmas esitavad Saksamaa majanduse eest vastutajatele tõsise väljakutse.

Saksamaa sisemajanduse kogutoodang (SKT) oli 2016. aastal 3,47 triljonit USA dollarit. Tegu on maailma suuruselt neljanda ja Euroopa kindlalt suurima majandusega. Maailmas jäävad Saksa majandusest ettepoole vaid USA 18,57 triljoni dollariga, Hiina 11,2 triljoni ja Jaapan 4,94 triljoni dollariga.

Kogu euroala majandusest, mis oli 11,88 triljonit dollarit, moodustab Saksa majandus ligi kolmandiku.

Kui vaadata SKT-d elaniku kohta, siis Saksamaa nii kõrgel kohal ei ole, asudes oma 41 900 dollariga maailmas teise kümne tagaosas. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) koostatud tabeli eesotsas on selle näitajaga pigem väikeriigid Luksemburg, Šveits ja Norra. Eesti SKT elaniku kohta oli 17 633 dollarit.

Keskmine palk on Saksamaal 3745 eurot, miinimumpalk aga 1498 eurot kuus.

Saksamaa tugev majandusseis on püsinud juba aastaid. Selle aasta esimeses pooles kasvas Saksa majandus 0,7 protsenti, mis on viimase kolme aasta kiireim.

Saksamaa töötuse näitaja on euroala madalaim ja eksport järjest kasvab. Saksamaa ekspordimaht on maailmas kolmandal kohal ning väliskaubanduse ülejääk lausa maailma suurim - nii on tegu maailma juhtiva kapitali eksportijaga.

Eksport annab 41 protsenti kogu SKT-st. Suurimad ekspordiartiklid on liiklusvahendid, masinad, keemiatooted, elektroonika ja elektrikaubad.

Tööstustoodang moodustab siiski alla 30 protsendi SKT-st, lõviosa ehk umbes 70 protsenti langeb teenindussektori arvele.

Saksamaalgi on nähtud ka raskemaid aegu ja seda mitte ainult pärast suuri sõdu. 1990. aastatel ja 2000. aastate algul oli Saksa majanduskasv alla euroala keskmist. Põhjuseks oli eelkõige kahe Saksamaa ühinemisprotsess kõigi oma valude ja kuludega.

"Pärast seda on neil hakanud palju paremini minema. Kui otsida neid õigeid otsuseid, siis Saksa ettevõtted üldse on väga pika ajalooga hästi konkurentsivõimelised, tegutsetakse väga spetsiifilistes harudes, kus neil on selline konkurentsipositsioon, et selles vallas tegutsebki ehk ainult paar teist ettevõtet. Samuti see, et nemad hakkasid üsna vara arenevatele turgudele eksportima oma masinaid, mida need riigid ise ei suutnud toota. Saksa autotööstus on suur näide, aga ka palju spetsiifilisemaid masinaid, mida tehastes näiteks kasutati," selgitas SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor.

Saksa majandusest rääkides kerkib esmalt silme ette autotööstus ja seda põhjusega - Saksamaa suurim ettevõte Volkswagen annab tööd rohkem kui poolele miljonile inimesele. Samas mahuvad kümne suurima ettevõtte tabelisse veel ka Daimler ja BMW.

Kuigi autotööstust on viimasel ajal tabanud mitmed valusad tagasilöögid - eeskätt puudutab see skandaali võltsitud heitgaasi näitajate ümber, aga ka järjest valjemaks muutuvaid üleskutseid diiselautode keelustamiseks - tundub, et praeguseks on nendest toibutud ning Volkswageni akstial läheb jälle hästi.

Saksa majandusedu põhjusi otsides tuleb paratamatult tõdeda, et paljudel klišeedel - kas või sakslaste ordnungiarmastusest - on ikkagi tõepõhi all.

"Saksa ühiskond üldse, mõnes mõttes need klišeed peavad paika, et nad on säästlikud ja töökad. Ülejäänud Euroopa jaoks hästi suureks mureks on saanud suur jooksevkonto ülejääk, mis neil on - kõige suurem maailmas, see aasta peaks jõudma 240 miljardi euroni. See tuleb sellest, et ollakse väga head eksportijad ja teisalt on kõvasti säästetud ja investeeritud välismaale ja sealt tulevad dividendid sellest," selgitas Nestor.

Saksamaa suur jooksevkonto ülejääk teeb paljudele rahvusvahelistele majandusorganisatsioonidele tuska ja Berliini ärgitatakse tegema rohkem investeeringuid, mille osas on Saksa valitsus olnud äärmiselt konservatiivne, kuigi nende positsioon on olnud selleks suurepärane. Eelmisel aastal oli Saksamaa võlakirjade tootlus isegi negatiivne.

Kuigi majandusel läheb väga hästi ja tööpuudus on väike, on palgakasv olnud suhteliselt tagasihoidlik, mis on ametiühingutega sõlmitud suhteliselt konservatiivsete kokkulepete tulemus.

Ei maksa siiski arvata, et Saksa majandust üldse mingid karid ei ähvarda.

"Saksamaa jaoks kõige suurem makroprobleem on rahvastikuküsimus. On vananev riik ja aastaks 2050 ennustatakse, et alla 15-aastaste inimeste osakaal langeb rahvastikus 13 protsendini. See peaks olema üks madalamaid kogu maailmas. Samas üle 60-aastased peaksid moodustama juba 40 protsenti rahvastikust. Sellega toime tulemine, kuidas inimesi tööturul hoida ja inimeste tarbimisharjumused on vastavalt eale hästi erinevad - eks see kõik hakkab seda majandust ka aina rohkem painama," rääkis Nestor.

Seetõttu võib Angela Merkeli pagulaslahkuse taga olla lisaks humanismile ka väga pragmaatiline põhjus - Saksa majandus lihtsalt vajab uusi noori töökäsi.

Peeter Helme: Saksamaa poliitikas on üldisemalt muutused õhus

Vikerraadio toimetaja Peeter Helme, kes analüüsib igal esmaspäeval saates "Maailm täna" Saksa ajakirjandust, rääkis "Välisilmas", et Merkeli võit valimistel ei tulnud tänu sakslaste võimutruudusele.

"Kui tahta veidi pahatahtlik isegi olla, võiks seletada seda, et Merkel kõigele vaatamata ikkagi oma hääled kokku sai, hoopis teatud poliittüdimusega - inimesed kardavad muutusi ja näevad Merkelis teatud stabiilsuse ankrut. Aga kui katsuda veidi sõbralikumalt seletada, siis võiks öelda, et Merkel on ennast tõestanud ja milleks parandada süsteemi, mis toimib," arutles Helme.

Kuigi 2015. aasta immigratsioonilaine oleks võinud Merkeli positsioonile saatuslikuks saada, tuli kantsler Helme hinnangul olukorrast ilusasti välja.

"Ta kampaania jooksul tunnistas, et ta uuesti nii ei teeks, kuid tõsi, ta ei öelnud, et tegi vea. Eile õhtul toimunud erakondade esinumbrite esimeses vestlusringis asus AfD üks esimeestest teda kohe ründama sel teemal ja ütles, et on tõestatud, et see oli seadusevastane ja mida Merkel arvab sellest, kui parlamentaarne komisjon hakkab asja uurima. Merkel ütles, et tal pole midagi varjata ja uurigu peale. Mulle tundub, et Merkel on sellest asjast ilusasti välja tulnud ja siin kõnelevad ka faktid tema kasuks," rääkis Helme.

"Jah, Merkel on jätkuvalt seda meelt, et ta ei taha näha mingit immigratsiooni ja kuritegevuse vahelist seost, aga samal ajal, kus need intsidendid juhtunud on, kus sellised seosed on olnud ilmselged, seal on siiski hakanud ka Merkel ise ja üldse Saksa poliitikud julgelt ja avalikult rääkima nendest asjadest ja see on kahtlemata talle plusspunkte toonud," lisas ta.

Saksamaa poliitikas on tema sõnul aga üldisemalt muutused õhus.

"Kui mõelda sellele, et need nn ennast rahvaerakonnana defineerivad erakonnad nagu Kristlikud Demokraadid ja Sotsiaaldemokraadid said kokku napilt üle 50 protsendi häältest ehk umbes poole ühiskonna toetuse ja kõik ülejäänud hääled jagunesid nende parteide vahel, mida võiks nimetada ühes või teises mõttes alternatiivseteks, olgu selleks Rohelised või ka liberaalset maailmavaadet esindav FDP või Vasakpartei või AfD, siis kõik nad on ju mingis mõttes alternatiivid valitsevale korrale," selgitas Helme.

"Ehk küsimus ei ole ainult üksikteemas - immigratsioonis -, vaid küsimus on üldisemalt selles, et ühiskond on muutumas, ühiskond pole enam nii ühtne, ühiskond on palju mobiilsem, liikuvam, ei ole enam sellist keskvälja. Seetõttu ei ole enam olemas sellist võimalustki, et paar erakonda saaks niimoodi domineerida poliitilist maastiku nagu see toimus Lääne-Saksamaal 1960. ja 1970. aastatel," lisas ta.