Täna on sellest eriti kohane rääkida. ERR andis just mullu 5. novembril kell 18.36 teada, et Paides valis Keskerakonna kongress 654 häälega uueks esimeheks Jüri Ratase. Edgar Savisaare toetatud Yana Toom sai kaks korda väiksema toetuse, 348 häält.

Savisaare ajastu lõpp avaski Keskerakonnale ja personaalselt Jüri Ratasele Stenbocki maja uksed ning tõukas 17 aastat valitsuses olnud Reformierakonna opositsiooni.

Kõigil erakondadel on sellest üht-teist õppida. Ei saa ka unustada kirjaniku ja teletoimetaja Kaupo Meieli aasta eest siinsamas ERR-i portaalis sõnastatud soovi, et täpselt samamoodi nagu on viisakas ja õige märkida ära, kes on mõne maja arhitekt, oleks hea teada, kes on mõne ühiskondliku või poliitilise protsessi arhitekt ning veelgi enam, teha monument neile arhitektidele, kes valitsusi vahetavad ja tegelikult presidente valivad.

Aga mida siis aasta tagustest sündmustest meelde jätta? Esiteks ei saa peaminister juhtida riiki nii enesekeskse kirega, et kaotab kontrolli valitsuse ja oma koduerakonna üle. See, paraku, oli eelmise peaministri Taavi Rõivase probleem.

Ta ei otsustanud presidendivalimiste aastal, kas ja kuidas tuleks koalitsioon välja ühise riigipea kandidaadiga. Ta kõhkles ise valimast Marina Kaljuranna ja Siim Kallase vahel ega pühendunud erakondadeülese kompromisskandidaadi leidmisse. Presidendivalimised parlamendis ja siis valimiskogus lõppesid fiaskoga, mis murendas Rõivase valitsust, lähendas IRL-i ja sotse Keskerakonnaga ning tõi lõpuks Reformi jahmatuseks lavale Kersti Kaljulaidi.

Midagi sarnast juhtus 2001. aastal, kui Mart Laari koalitsiooni sisemängude kõrvalt sai presidendiks Arnold Rüütel ja mõned kuud hiljem langes Laari valitsus.

Nüüd ei märganud Rõivas, kes oli korduvalt välistanud valitsuskoostöö Keskerakonnaga, et mõned mõjukad reformierakondlased kompasid Ratase, Repsi ja Simsoni valmisolekut Savisaare-järgse ajastu uueks koalitsiooniks. Kumu separaatkõnelustest murendas valitsuse sisemist usaldust. Üleüldse Rõivas ei näinud, kuidas ta muudkui kaugeneb valitsuse kahest ülejäänud võtmetegijast, sotside Jevgeni Ossinovskist ja IRL-i Margus Tsahknast, meeste omavaheline koostöö ja usaldus aina nõrgenevad. Lõpuks ei olnudki välissuhtluses väga heal Eesti müügimehel Rõivasel enam kodus valitsust, ta oli vaid peaminister, kes lootis, et probleemid lahenevad ise. Ei lahenenud.

Jüri Ratas arvas siis, veel viimaseid nädalaid opositsioonipoliitikuna, et koalitsioonid lagunevad ikka sisemiselt, mitte välispidiselt.

"Me ei tahtnud olla Rõivase pokemonid," ütleb tagantjärele üks tollaseid ministreid. Nutimäng Pocémon Go, täiustatud reaalsus, annab mängijatele võimaluse elada mängus, kuid samal ajal joosta ringi tegelikkuses.

Tegelikkust ilmestas tookord ka Ossinovski ja Tsahkna soov Reformierakonna varjust välja pääseda.

Sotsid ja IRL oleksidki jäänud Rõivase pokemonideks, kui Jüri Ratas enda tiivaga poleks tõuganud troonilt Edgar Savisaare, kes Keskerakonna esimehena oli garandiks oma partei opositsioonis istumisele ja teisalt garandiks Reformierakonna valitsemisele.

See oli pikk mäng kannatlikkuse ja närvidega. Kui asjaosalised kunagi ausalt mälestusi kirjutavad, saab neist kokku peatüki "Kuidas erakond üle võtta". Et ülevõtmine on võimalik, hakkas avalikult paistma mullu märtsis, Kadri Simsoni valimisel häältega 14:12 parlamendi keskfraktsiooni esimeheks, mis juhtus vastu Keskerakonna Savisaare-meelse juhatuse tahet. Edasi tuli Mailis Repsi presidendikampaania anno 2016 ning tema, Ratase, Simsoni, Korbi, Aabi kümned kohtumised üle Eesti ning sadade keskerakondlastega läbi lillede rääkimine, et aeg muutusteks on küps ja alternatiiv on opositsiooni jäämine ka pärast Riigikogu valimisi kevadel 2019.

Keskpartei pöörajad olid visad ja edukad. Nad tõstsid uueks liidriks Jüri Ratase, kes mõjus partei sisse Kadri Simsonist neutraalsemana. Hiljemalt möödunud aasta oktoobri keskel seisidki kihlveokontorid jõude, sest Jüri Ratase võit savisaarlaste üle Keskerakonna kongressil oli ette ilmne.

Aga Ratas võis küll öelda enda võidukongressi järel, et uue Keskerakonna eesmärgid on Reformierakonna valitsuse väljavahetamine, kohalike valimiste võitmine ja Eesti majanduslikust seisakust välja viimine, kuid tema põhimure oli juhi vahetuse järgses turbulentsis enda partei koos hoidmine. See tähendas, et tal oli vaja võimalikult kiiret tulemust, mis seda pööret õigustaks. Opositsiooni vaikusest valitsusse minek, täpsemalt tõus peaministri erakonnaks sobis selleks ideaalselt.

Rõivase valitsuses rahulolematud sotsid ja IRL ainult ootasid Ratase jah-sõna. Keskerakond tõmbas seda tehes oma ajaloo pikima kõrre. Sotsid ja IRL võtsid oma ajaloo suurima riski ning et selle maandamisega tegelevad nad siiani, näitasid ka viimased kohalikud valimised koos järelkajadega.

Kui mullu 23. novembril astus ametisse Ratase valitsus, siis järgmisel päeval pidas ta ka esimese istungi. Pressikonverentsi algus läks küll kaduma, kuni ajakirjanikud hüüdsid, et heli ei ole ja värske peaminister sõnas vabandavalt: "Jaa, mikrofon tuleb ka sisse lülitada. Ma tänan abi eest, koostöö viib sihile."

Ka iga võimukoalitsiooni omavaheliste mikrofonide sees hoidmine ning üksteise kuulmine ja kuulamine on keeruline, selleta pole koostööd ja koostööta valitsus ei kesta. Lihtne öelda, raske teha, nagu aasta tagasi nägime.