Rain Kooli: miks Soome õnn ja rõõm meid rõõmsaks teeb
Eilses ajalehes Helsingin Sanomat avaldatud pühapäevakülje artiklis teeb ajakirjanik Kaja Kunnas huvitava tähelepaneku: Soome iseseisvuse 100. aastapäev on Eestis palju suurem asi kui Eesti iseseisvuse väljakuulutamise 100. aastapäev Soomes.
„Eestlased tähistavad Soome iseseisvust nii ülevoolavalt, et samaväärselt ei suuda seda teha isegi soomlased ise,“ kirjutab Kunnas. Ja lisab:
„Näiteks Läti iseseisvuspäev möödub eestlaste jaoks tavaliselt üsna vaoshoitult.“
Nii ta on. Olen selle peale ka ise tihti mõelnud, kui erinevalt me suhtume kahte naabrisse, kellest ühega meid lahutab veel lisaks kümneid kilomeetreid merd, teise algamist – õigemini Eesti üleminekut teiseksi – ei pane aga alati reaalselt tähelegi.
Ning kui päris aus olla, siis on Eestil Lätiga isegi pisut rohkem ajaloolisi ning kultuurilisi sarnasusi kui Soomega. Kogu eestlaste ja soomlaste ühisest algkeelest ning vennasrahva staatusest hoolimata on reaalne ajalooline kogemusväli ja komberuum eestlastel ja lätlastel ühisemad kui eestlastel ja soomlastel – nii juba keskajast peale ning lõpetades ühiselt kogetud nõukogude okupatsiooni ja annektsiooniga.
Mis siis on kujundanud selle otsustava vahe? Kas tõesti ainult keel? (Kuigi jah, eestlase jaoks on soome keel võrreldes läti keelega mängeldes mõistetav.)
Mul on tees. Vast pole suhe soomlaste ja Soomega nii lähedane (ja kohati ka tundlik) olnud mitte ainult seetõttu, et meil on eriline, maailmas pea ainulaadne samast tüvest kasvanute roll, vaid just seetõttu, et need samast tüvest sirgunud oksad on sattunud nii erinevatesse tingimustesse.
Võib-olla meid ühendabki pisut ka elus kogetud ebaõigluse moment? Äkki ongi tõeliselt lähedase suhte jaoks vaja pisut tunnetust, et ühel on elus pisut enam vedanud kui teisel?
Millega muidu seletada kõike seda, mis Eesti ja Soome suhtes nii nõukogude aja murdepunktides kui ka värskemal, uuesti saadud vabaduse tingimustes on valitsenud: kirglikke ootusi, ettevaatlikkust, lootusi ja pettumisi, sõltuvust ja suuremeelsust, häbi, häbelikkust ja häbistamist, suurustamist ja sõrmeviibutamist ning lepitust ja teineteisemõistmist. Kuni mingi ürgse vere tajuni, loomingulise ühistukse ning tänapäeval valitseva koostöö ja isegi osalise segunemiseni välja.
Võib-olla on meie – kindlasti siirasse – rõõmu Soome iseseisvuse üle segunenud ka teadmist, et meie Eesti 100 on tegelikult ikka pisut ka Eesti 46 (sest just nii palju aastaid on Eesti pärast iseseisvuse väljakuulutamist ilma okupatsiooni või sõdadeta elada saanud). Ja meie rõõmu Soome 100 üle seguneb natuke ka helesinist tagasivaatavat unistust Eestist, mis võinud samuti olla.
Kuid kas see kõik ongi lõpuks tähtis? Me ju elame ja oleme, mõlemad, nii Eesti kui ka Soome – üheskoos, nagu kõlab Soome 100. aastapäeva ametlik moto. Seega on meil juba paari nädala pärast põhjust värvide sinivalgeks ka siinsed hooned, mängida raekoja kelladega Finlandiat ja süüdata 6. detsembri õhtul kell kuus akendele kaks küünalt.
See ei võta meilt mitte midagi ära. Aga jagatud rõõm on teadupärast kahekordne. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Rain Kooli