Paarkümmend aastat tagasi olite te europarlamendi raportöör Eesti asjus. Kritiseerisite toona muu hulgas Eesti majandusmudelit ja tõdesite, et see ei saa lõputult rajaneda välismaistel investeeringutel ja soomlaste viinarallil. Kas Eesti saab nüüd paremini hakkama?

Eesti on end üles töötanud, aga kui me asendame sõna „viinaralli“ sõnaga „turism“, siis sellest on eriti Tallinn endiselt vägagi sõltuv. Mis puutub majandusse tervikuna, siis on Eesti üllatavalt hästi hakkama saanud, aga ka Rootsi ja Soome lähedusest palju abi olnud. Eestisse on sealt investeeringuid voolanud, ja samal ajal on paljud eestlased saanud Soomes paremini teenimas käia. Üldiselt aga võib Eestit õnnitleda selle puhul, et arengus ollakse nii kaugele jõutud.

Võtsite toona seisukohti ka vene vähemuse olukorra suhtes…

Võtan endiselt!

… kas see on aastatega paremaks muutunud?

Pigem on see muutunud n-ö looduslikul moel, sest venelaste hulgas oli palju eakaid inimesi, kes on tasahilju ära surnud. Ka venelaste küsimuses eksisteerib teatud hall tsoon ning sinna sattunud inimestel on raskusi. Kuid see pole venelaste süü, et nad siin on. 

Tegelik probleem on aga see, mil moel ametlik Venemaa praegu Eestisse suhtub. Aga õnneks on Eesti saanud Euroopa Liidu, euroala ja NATO liikmeks ning ma väidan, et see viimane on kõige olulisem. Hoolimata sellest, et NATOst räägitakse mingisuguse pabertiigrina, ei rünnata Eestit kindlasti nii kergekäeliselt nagu Venemaa ründas Krimmi.

Soome ei ole astumas NATO liikmeks, aga mida te arvate viimase aja trendist, mille kohaselt Soome on pürginud NATO, USAle ja Ühendkuningriigile nii lähedale kui võimalik?

See on pisut kummaline. Ilma NATO turvalisusgarantiideta ei olda NATOs. Muidugi võib hästi lähedal olla, aga garantiisid ju ei ole. Minu jaoks see midagi samasugust nagu arutelu Euroopa ühiskaitse üle, mis on täiesti mõttetu, kuna suurem osa EL liikmesriikidest on ka NATO liikmed. 

Nii et me ei ole NATOs ning meist ei saa ka NATO liiget. Soome üldsus on liikmesuse vastu ja kui Soomes korraldataks selles küsimuses rahvahääletus, siis tõenäoliselt see läbi ei läheks. Aga mis sa teed – hirm Venemaa suhtes on nii tugev.

Kas Soome poliitilised juhid peaksid ühel hetkel selle otsuse ära tegema hoolimata sellest, et rahvas on vastu?

Võimalik, kui meie poliitilistel liidritel ja presidendil oleks selge seisukoht NATO liikmesuse poolt. Aga neil on – isegi kui nad seda välja ei ütle – hoopis vastupidine seisukoht. Ja sellest tulenevalt ei tule liikmesusest midagi välja. Ma kunagi proovisin liikmesuse poolt agiteerida, aga ei miskit… võid kirjutada palju tahes, aga miski ei muutu.

2000. aastate alguses tegite ettepaneku, et Eesti võiks moodustada tõekomisjoni, mis käsitleks nii Nõukogude Liidu kui ka Saksa okupatsiooni aegseid sündmusi. Kas see on teie arvates endiselt hea mõte?

On tähtis, et minevikku suudetakse analüüsida. See puudutab kusjuures ka Soomet, kuigi pisut väiksemas mõõtkavas – ka seal on igasuguseid asju aset leidnud. Aga Eesti eriline koorem on muidugi KGB-minevik, nii et selle analüüsimine oleks tõesti oluline.

Teie esimene dokumentaalfilm „Kurat! – pilte Soomest“ valmis aastal 1971, „Kurat! 2“ aga 46 aastat hiljem. Kui palju Soome ühiskond on selle ajaga muutunud?

1971. aasta Soome oli vähemalt praegusega võrreldes vaene riik, kus oli palju vaesusest johtuvaid raskeid probleeme, mida vanemas filmis ka näha on.

Ühiskond on pisut avatumaks muutunud. Võtame näiteks suhtumise homoseksuaalsusesse ning abielusse, vabaabielusse ja muusse sellisesse. Sõnavabadus on suurem kui 1971. aastal, president Kekkoneni ajal. Aga teisalt jällegi teatud klassivahed on endiselt säilinud ning naiste positsioon on meestega võrreldes endiselt nõrgem. Nii et teha veel on.

Filmis „Kurat! 2“ avaldate jõuliselt arvamust põgenike teemal, tõdedes, et Soome poliitilise juhtkonna suhtumine põgenikesse on haiglaslikult lühinägelik. Kuidas pagulastesse peaks siis suhtuma?

Kõikidesse meie riikidesse, kaasa arvatud Soome ja Eesti, on aastasadade jooksul inimesi tulnud ja siit läinud. Ma oleksin suhtumises põgenikesse sallivam kas või sellise lihtsa asja tõttu nagu äärmiselt madal sündivus valgenahaliste soomlaste keskis. Ma loodan, et me saame mujalt maailmast reipaid ja aktiivseid inimesi, kes tahavad ennast teostada – nagu on juhtunud näiteks Rootsis, kus sisserändajad loovad rohkem ettevõtteid kui rootslased.

Päris paljud on siiski hirmul, et kui sisserändajad on pärit väga teistsugusest kultuuri- või religioossest ruumist, siis see võib olla oht soome – või ka eesti – kultuurile. Kas te suudate seda ohtu näha?

Teoreetiliselt on see muidugi võimalik, juhul kui religiooniga lollusi tegema hakatakse. Meie, soomlaste ja eestlaste protestantlik taust on oma olemuselt üsna jahe ja islami komberuum on palju jõulisem.

Usust ei tohi saada kivi inimese kaelas. Inimesed võivad minu poolest teha, mida nad tahavad, aga nii kaua kui see ei sega töötegemist, argielu ega teisi inimesi.

Kui teie värske raamat „Suomi – Finland“ selle aasta alguses ilmus, oli kirjastuse saadetud pressiteates provokatiivne küsilause „Kas meil on üldse põhjust lipud heisata?“ Kui te nüüd iseseisvuse 100. aastapäeva lävepakul Soomet vaatate, siis kuidas teile tundub, kas on põhjust?

Ma ei taha seda enam näha. Seda lippudega lehvitamist on liiga palju. Peale selle on Soome lipp kuradi inetu. Rootsi, Norra ja Taani omad on palju lõbusamad.

Te olite USAs Los Angelesis 1990. aastatel Soome peakonsul. Kuidas te suhtute tänapäeva USAsse, kus Donald Trump on president?

Trump, kes paljudele ei meeldi – mulle samuti mitte! – on demokraatlikel valimistel valitud president. Vladimir Putin on ebademokraatlikel valimistel valitud president riigis, kus pole sõnavabadust. USAs on.

Nii et kui ma peaksid tegema iseenesest absurdse valiku „Putin või Trump“, siis ma valiks Trumpi.

Kogu maailmas on räägitud palju rahva ja eliidi vastasseisust. Kuidas teile paistab, kas selline asjade seis on päriselt olemas?

Seda esineb. Me nimelt marsime sellise tuleviku suunas, kus paljudel inimestel ei ole enam tööd. Tuleb meeles pidada, et mõningatel hinnangutel võib koguni 50 protsenti sellest tööst, mida praegu veel alles on, 10 aastaga kaduda. Ja see on suur asi.

Kas me oleme selleks muutuseks valmis?

Ei ole. Aga ma arvan, et üks lahendustest võiks olla mingisugune kõigile makstav kodanikupalk. •