Välkõppused vajavad õig(l)usselgust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Õppusel Okas algas relva- ja taktikaõpe.
Õppusel Okas algas relva- ja taktikaõpe. Autor/allikas: Siim Verner Teder

Uue õppusteformaadi kasutuselevõtuga on vaja üle vaadata, kui proportsionaalsed ja õigustatud on need riigipoolsed karistus- ning sunnimehhanismid, mida on seni kasutatud pikema etteteatamistähtajaga õppuste puhul.

Neljapäevaks kutsus kaitsevägi Jõhvi linnakusse lisaõppekogunemiseks Okas kohale ligi 700 reservväelast. Sellise õppuse väärtus on iseenesest ilmselge – võrreldes näiteks Kevadtormi ja Siiliga toimub kõik lühema aja jooksul ning annab seetõttu tunduvalt realistlikuma pildi sellest, milliseid nii logistilisi kui ka kommunikatiivseid raskusi annab lühem teavitamisaeg.

On väga suur vahe, kas on ette teada, et nelja kuu pärast pean olema valmis minema baastõdesid meenutama või võib millal tahes keset päeva saabuda SMS, et hiljemalt 19 tunni sees oodatakse sind mundrisse. See iseenesest peaks muutma ka reservistide mõttemaailma.

Aasta tagasi esimest korda kasutusele võetud formaadi käivitamisel on aga jäetud tähelepanuta reaalsuse teine külg – argipäeva funktsioneerimine. Täpselt nagu nõuab ootamatu õppus suuremat pingutust kaitseväe poolt, vajavad ka reservistid suuremat koordineerimisoskust oma igapäevaelu ümbermängimisel. Seetõttu tekib ka küsimus, et kas proportsionaalselt on õigustatud samasugused printsiibid mitteilmumise eest karistamiseks (kuni 300 trahviühikut ehk 1200 eurot praeguste normide järgi).

Ja mis on ehk veel olulisem – kas võimalikud lahendused on piisavalt läbipaistvad ning arusaadavad (isegi kui kaitsevägi mõistab inimlikke põhjuseid lühema etteteatamise korral rohkem, siis peab ka sel juhul olema selge, mis alustel).

Probleem tekib juba alustuseks sellest, et ükski inimene ei ela vaakumis. Temast sõltub teiste inimeste elu, nii era- kui tööalane. Nelja kuu etteteavitamisega saab enamasti planeerida nii, et argielu saab rahulikus tempos omasoodu edasi kulgeda, kuid kui arvestus käib tundides, siis tuleb erandjuhtumeid nii arvult kui ka omadustelt märkimisväärselt rohkem. Need pole võrdelised olukorrad.

Mida teha siis, kui laps on sel ajal haige, vajab hoolitsust ning ükski alternatiiv lihtsalt ei sobi lahenduseks? Kuidas peaks talitlema eriarst, kelle patsiendid ootavad järgmisel hommikul diagnoosi; veokimees, kes on poolel teel Poola; kas projektijuht suudab delegeerida piisavalt kiiresti lähipäevade ülesandeid; kas külmetushaigus on piisav, et mitte tulla; kes kompenseerib lennupiletid puhkusele?

Neid retoorilisi näiteid võib tuua lõputult.

Kodanikelt ei saa oodata seda, et planeerimine toimub ühepäevases raamistikus. Uskumus, et kogu elukorralduse ümbermängimine on võimalik vähem kui päeva jooksul on ühiskondlike toimimismehhanismide komplekssust naeruvääristav.

Ebaselge õigustatuse protsess teeb karuteenet riigikaitse mõttele. Isegi kui inimesed soovivad meeleldi riigikaitsesse panustada, siis ebaselgus selle osas, kas on nii moraalne kui ka legaalne õigus keelduda tulemast, põhjustab frustratsiooni, süütunnet ning pettumust süsteemis. Eriti veel, kui pole kindel, kas mitteilmumine põhjusel, mis riigile pole sobiv, aga on kodanikele möödapääsmatu, võib tuua kaasa kuni 1200eurose trahvi.

Vaadates asja aga uuesti õppuse perspektiivist, siis on ilmselge, et kui erand on erandi otsas kinni, siis võib ka kaduda õppuse mõte – kui kohale ei tule piisav arv inimesi, pole see ka õppuse nime väärt. Pole inimesi, on probleem. Kui mõne jaoks võib ühel nädalal olla võimatu argipäevast põgeneda, siis teisel nädalal on metsas müttamine õnnistust väärt.

Ühe võimaliku lahendina võib rakendada reservistidele reservüksust, kelle seast vabatahtlikud asendavad neid, kes ei saa tulla. See tähendab, et näiteks sama väeliigi kolm reservüksust saavad kõik koos teavituse, et üks osa on neist need, kes peavad tulema, ja kaks üksust on varus vajaduspõhiselt ning eelkõige just vabatahtlikkuse alusel annavad koheselt märku, et tahe on tulla. Selle üks kõrvalmõju on see, et tekib nõudlus õppusele minekul ehk suurendab tahet reservistide seas. Olin peaaegu et väljavalitu, aga kahjuks seekord ei jäänudki kohti vabaks.

Ilmselgelt nõuaks see lähenemine ka teatud koherentsust ning süsteemset lähenemist – ainult autojuhid või ainult allohvitserid ei anna seda efekti, et kutsutud üksus oleks tervik ning tunneks ennast oma rollis pädevalt.

Vähene aeg muutuks siinkohal täpselt samamoodi uuesti kitsaskohaks, seetõttu peab kahepoolne teavitussüsteem olema võimalikult efektiivne. Nii valmisolek kui mittetulemine peaks olema esmavõimalusel registreeritav. Siin tulevad küll juba mängu riigikaitse turvaelemendid kommunikatsioonis, millega teised elualad ei pea arvestama ning seega ei tea, kas pakutud variandil oleks mingit seost reaalsusega või mitte.

Igal juhul peab olema reservisti jaoks elementaarselt mõistetav, kas karistamise proportsioonid on õigustatult samad; millised on kaalutlusmehhanismid, mille alusel riik otsustab, kas reservistil on moraalne õigus säilitada argielu koos püsimine ning see, kuidas see kõik kahepoolselt kommunikatiivselt välja näeb. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Lugejakiri

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: