Soome presidendivalimiste teledebati esimeses küsimuses uuriti presidendikandidaatidelt, kas Soome peaks minema Eestile appi, kui Eesti satub sõjalise rünnaku alla. Kas teid kaitseministrina aastal 2018 häirib, et Soome avalik arvamus, ajakirjanikud ja poliitikud usuvad, et selline küsimus on üldse päevakorral?

Ma pean tunnistama, et ma väga täpselt aru ei saa, mis on Soomes säärase debati esile kutsunud. Ainus selgitus, mida ma oskan arvata on see, et tegemist on varjatud NATO-sse astumise või mitte-astumise debatiga, millele on valitud omapärane vorm, kus arutatakse Eestile appitulekut. Tuleb arvestada, et Soome pole NATO liige ja Soomel pole mingisugust lepingulist kohustust tulla Eestile appi. Kui vaadata Eesti-Soome suhteid ja geopoliitikat, siis tuleb väga tõenäoliseks pidada, et soomlased kindlasti leiavad väga palju võimalusi, et Eestit aidata juhul, kui mingisugune kriis peaks Eestit puudutama.

Eesti on maailma võimsaima julgeolekuorganisatsiooni NATO liige. Kumma riigi julgeolek on siis praegu paremini tagatud?

Iga riik valib oma lähenemise julgeoleku tagamisele. Ja iga riik arvab, et just tema tee on õige. Selles mõttes on minul Eesti kaitseministrina raske hinnata Soome valikuid, neid peab tegema Soome poliitiline juhtkond. Eesti puhul olen ma täiesti kindel, et meie liikmesus NATO-s ja liitlasvägede viibimine Eesti pinnal on parim julgeolekugarantii, mida on võimalik tänases maailmas välja mõelda. Vaadates meie rahva suurust ja ajalugu, on see ainus võimalus Eesti rahva julgeoleku tagamiseks.

Te siiski ei vastanud, kumma riigi, kas Eesti või Soome julgeolek on praegu paremini tagatud?

Julgeolek ei ole absoluut, see oleneb väga paljudest teguritest. Soome puhul tuleb arvestada, et kuigi Soome pole NATO liige, siis kuulub Soome Euroopa Liitu ja kuulub selle nii-öelda siseringi ehk nende riikide hulka, mis võtavad osa kõikidest Euroopa Liidu tegevustest. See puudutab ka julgeolekupoliitikat ja kaitsepoliitikat, mis sai Eesti eesistumise ajal olulise vundamendi. Soome on alla kirjutanud Lissaboni leppele, kus kaks paragrahvi näevad ette liikmesriikide vastastikuse abi. Loomulikult pole Euroopa Liidul sellised sõjalisi võimekusi, mis aitaks Euroopat kaitsta suure rahvusvahelise ohu korral. Siin on hädavajalik USA relvajõudude meeletu jõud. Aga väga paljudes kriisiolukordades, mis on suurest sõjast nö allapoole, mängib Euroopa Liit maailmas olulist rolli.

Möödunud aasta lõpp oli Eesti välispoliitika elluviijatele keeruline, kui tuli otsustada, kuidas hääletada ÜRO peaassambleel USA otsuse suhtes viia oma saatkond Jeruusalemma. Eesti hääletas resolutsiooni poolt, mis mõistis Washingtoni käitumise hukka. Eestis on seda palju kommenteeritud, kuid me pole kuulnud teie seisukohta. Kas see otsus kahjustab Eesti ja USA suhteid?

Ma olen täiesti kindel, et see hääletus ei kahjusta Eesti suhteid Ameerika Ühendriikidega. Meie suhted, kas või NATO-s, põhinevad väga paljul muul kui üks konkreetne hääletus siia või sinna. Me oleme seotud tuhande sidemega, tuleb arvestada, et Eesti osaleb mitmel sõjalisel missioonil, kus Ameerika Ühendriigid mängivad juhtrolli, näiteks Iraagis või Afganistanis. Viimases me isegi suurendame oma kohalolekut. Meie suhted USA-ga on laiapinnalised, üks hääletus seda ei mõjuta.

 Oleksime pidanud jääma erapooletuks?

Seda on väga raske öelda. Olles ise professionaalne diplomaat suurema osa oma elust, võin öelda, et kõik valikud on siin halvad. See otsus langetatakse tutvudes olukorraga, vaadatakse teiste riikide seisukohti. Selles mõttes ei oska mina täna öelda, kui ma oleksin samasuguses positsioonis olnud, mida ma oleks teinud.

Valitsus kiitis detsembri lõpus heaks eelnõu, mis lubab Afganistani saata veel 40 kaitseväelast. Kas me oleme taas olukorras, kus Kabulis suudetakse võimu hoida vaid lääneriikide sõduritega?

Praeguse seisuga säärast ohtu ei ole. Praegune lääneriikide strateegia põhineb nõunikel, meie nõustame ja Afganistani väed võitlevad. See on Afganistani vägede ülesanne seal võidelda. Selles mõttes on praegune skeem hoopis teistsugune. Me läheme suurema üksusega Briti üksuste koosseisu. Meie lahinguvendlus brittidega on toonud väga konkreetseid tulemusi ka siia Eestisse, kus praegu asub terve Suurbritannia soomuspataljon.

Kas lisaks nendele 40 kaitseväelasele on kavas sel aastal saata veel mehi Afganistani?

Sellist plaani ei ole. Need 40 meest ongi täiendav kontingent. Tegelikult läheb 35-liikmeline rühm, viis inimest on täiendav varu.

Mis te arvate riigikogu liikmete Margus Tsahkna ja Hannes Hanso ettepanekust tõsta kaitsekulutused 2,5 protsendini SKP-st?

Kui vaadata meie vajadusi ja arvestada, et oleme väike riik, mis peab seisma vastu võimalikele ohtudele, siis pole kahtlust, et kaitsekulutused võiksid olla kõrgemad kui nad on praegu. Mis puudutab konkreetseid numbreid, siis need pannakse paika eelarveläbirääkimiste käigus ja neid ette ennustada on väga raske.

On veel mingeid relvi või relvaliike, mida me hädasti vajame? Lennukeid? Tanke?

Eesti on valinud sellise lähenemise, et me loome reaalseid üksusi ja ostame neile relvastuse. Sel aastal me räägime käsitulirelvade väljavahetamisest. See pole nii särav ja läikiv projekt kui mingisuguste tehniliste vidinate ostmine. Me proovime olla praktilised. Meil on Hollandist ostetud kasutatud soomukite programm ja palju muid tegevusi. Loomulikult on Eesti kaitsmise seisukohalt vajalik õhutõrje arendamine. Meil on lühimaa õhutõrjevahendid, aga pole keskmaa õhutõrjet. Praegu oleks see aga meile liiga kallis projekt. Väike riik peab alati mingeid valikuid tegema.

Lähim relvakonflikt Eestile on Ida-Ukrainas. Kas Kreml on saavutanud oma eesmärgi luua Ukrainas külmutatud konflikt, mida vajadusel saab aktiveerida?

Jah, kahjuks on olukord selline. Venemaa on saavutanud mõju mitte küll Ukraina sisepoliitika üle, pigem vastupidi, Ukraina on praegu rahvuslikum ja Vene-vastasem kui igas teises olukorras. Aga teisest küljest häirib selline agressioon väga pikaajaliselt Ukraina arengut ja on loomulikult pidev riskiallikas. Iga päev hukkub seal Ukraina võitlejaid. Selles mõttes pole tegemist külmutatud konfliktiga, see on toimiv sõjaline operatsioon, mis teeb muret kogu Euroopa julgeolekule.

Kas enam-vähem stabiilne olukord kestab Venemaal toimuva jalgpalli MM-i lõpuni ja seejärel võib olukord eskaleeruda?

Seda on raske ennustada. Venemaa sisepoliitikas toimub sel aastal palju sündmusi, eelkõige presidendivalimised. Venemaal ei toimu ju demokraatlikke valimisi, mistõttu on väga tõenäoline, et sealne riigivõim kasutab mingeid kõrge nähtavusega trikke, et oma niigi kõrget populaarsust veelgi kindlustada. Mis see täpselt saab olema, kuidas valimiskampaanias mängib kaasa välispoliitika ja rahvusvaheline julgeolek, see on kohvipaksu pealt ennustamine. Venemaa tegevust tuleb lihtsalt päev-päevalt jälgida.

Kui Keskerakond muutus aasta tagasi "parketikõlbulikuks", siis paljud kahtlesid nende NATO-siiruses. Üks nende minister, Mihhail Korb astus NATO-vastase sõnavõtu pärast tagasi. Olete nüüd aasta koos töötanud, kas Keskerakonna ministrid on siirad selles küsimuses?

Ma võin öelda selge ja ühemõttelise "jah". Ma ei oleks selle valitsuse liige, kui mul oleks vähemgi kahtlus, et siin on mingisugune ebakindlus. Vastupidi – üks paremaid näiteid ongi siin asjaolu, et minister, kes avaldas kahtlust NATO suhtes, pidi kohe tagasi astuma. See on märk sellest, et asja võetakse tõsiselt. Mis puudutab NATO tegevust Eestis, kaitsekulutusi ja õppekogunemistele kutsumist, kõik see toimib edasi täpselt samasuguselt nagu varem, selles mõttes on olukord positiivne.Jüri Luik Autor: Siim Lõvi /ERR