Kümme aastat tagasi algatas toonane president Toomas Hendrik Ilves põhiseaduse muutmise, millega andis Kadriorust kaitseväe juhataja nimetamise täitevvõimu pädevusse, öeldes, et parlamentaarses riigis ei saa kaitsevägi alluda kellelegi teisele kui valitsusele ning üksnes nii on kaitsevägi allutatud demokraatlikule, sealhulgas parlamentaarsele kontrollile. Kui nüüd siit kaitseministri kabinetist vaatate, siis kas ja miks selline põhiseaduse muudatus vajalik oli?

See oli vägagi põhjendatud. Ei saa ju olla, et põhiseaduse järgi on kogu täitevvõim valitsuse vastutada ja teisest küljest  üks täitevvõimu vägagi oluline osa – kaitsevägi – on selle vastutuse alt väljas. Presidendil puuduvad hoovad täitevvõimu, sh kaitseväe juhtimiseks ja praegu asetubki kaitsevägi sinna, kus ta on lahutamatu osa täitevvõimu süsteemist. See oli oluline ka seetõttu, et väga selgelt määrati kaitseväe juhataja positsioon ja kogu vaidlus, mis oli kestnud Eesti iseseisvuse taastamisest saadik, kuidas kaitseväe juhtimine käib, asetus loogilisse raamistikku. Minu jaoks oli see president Ilvese üks suurtest ja olulistest sammudest.

Kas kaitsevägi on siis samasugune riigiasutus nagu politsei või maksu- ja tolliamet?

Loomulikult on rahvas andnud kaitseväele kasutada väga suure jõu ja kaitseväel on terve hulk erilisi omadusi, mida politseil ei ole. Seetõttu kaitseväe kasutamiseks nii siseriiklikult kui ka rahvusvahelistel operatsioonidel peab mandaadi andma riigikogu või peab president langetama otsuse või see ei ole ühe või teise ministri suva, vaid valitsuse kollektiivne otsus. Eesti demokraatia on paigutanud kaitseväe sinna, kus ta peab asetsema,  aga teisalt on piisavalt hoobasid, et see suur jõud, millel on kasutada massiivses ulatuses surmavat jõudu, oleks piisavalt kontrollitud ja hästi juhitud.

Kui suur on kaitseväe juhataja roll riigikaitse näo ja sisu kujundamisel?

Väga suur. Ta on Eesti kaitsejõudude kõrgeim ohvitser, kellel on käsuõigus kogu kaitseväe üle. Samas on kaitseväe juhataja valitsusele kõrgem sõjaline nõunik. Tema puhul mängib suurt rolli nii tema erialane kompetentsus kui tegelik respekt, mis tal kaitseväes on. Loomulikult peab tal olema võimekus tänases demokraatlikus maailmas suhelda tsiviilvõimuga.

Kaitseministeeriumi nn juhtkonna-korruse fuajees on klaasi taga pudel Donetski lennujaama tax-free poest võetud Jägermeistri likööri, mille kinkisid kaitseminister Hannes Hansole selle lennujaama kaitsjad ja kokkuleppe järgi juuakse see pudel tühjaks siis, kui Donetsk on jälle vaba...

Nii on, see on tähelepanuväärne kingitus.

Ida-Ukraina sündmuste ja Krimmi annekteerimise alguses ootasid paljud Ukraina sõjaväelased käsku, mida teha. Käsku ei tulnud ja läks nagu läks. Kas teie kaitseministrina manitseksite tõelises ohuolukorras Eesti kaitseväelasi ootama käsku või julgustaksite neid ise otsuseid langetama ja ise vastu hakkama?

Eestis on see kõik seadustes kirjas. On valitsuse valmisolek otsustada kiirelt, mistõttu ministrid on pidevalt täpselt informeeritud, milline on julgeolekuolukord meie ümber. Seadustes on täpselt kirjeldatud erinevad olukorrad, milles toimub kaitseväe kasutamine. Riigikaitse seaduses on ettenähtud olukord, kus ootamatu rünnaku alla sattunud kaitseväe üksuse kõrgem ohvitser saab anda korralduse avada tuli ja alustada vastutegevust. Samuti saab sellise korralduse anda kaitseminister.  Jutt ei ole sõjaseisukorra väljakuulutamisest, vaid ootamatust rünnakust Eesti territooriumil, millele kaitseväe üksused saavad kohe vastu astuda.

Esimest korda nimetas valitsus kaitseväe juhataja sügisel 2011, kui sellele kohale asus toonane brigaadikindral Riho Terras. Tema viieaastast ametiaega pikendati kahe aasta võrra, seega paneb ta oma volitused maha tänavu 4. detsembri õhtul. Milline kaitseväe juhataja on kindral Terras olnud?

Suurepärane kaitseväe juhataja. Ta ühendab endas nii erialase kompetentsuse kui ka need inimlikud omadused, mis on vajalikud, et olla liider väga keerulisele organisatsioonile, millel on täita keerulised ülesanded rahu ajal, rääkimata kriisi ja sõja ajast. Riho on alati olnud meeskonnamängija ja loonud kaitseväes tugeva meeskonna. Ta on olnud väga hea ka [valitsuse] sõjalise nõuniku rollis ja rollis, kus tal tuleb tegutseda kooskõlas tsiviilvõimu otsustega.  Minu poolt kõige kõrgem positiivne hinnang kindral Terrasele.

Milline on järgmine kaitseväe juhataja?

Tõsi, üks kaitseministri ülesanne on esitada valitsusele kinnitamiseks kaitseväe juhataja kandidaat. Oma arvamuse kandidaadi kohta peab ütlema ka parlamendi riigikaitsekomisjon, mis on õige, sest täitevvõim küll otsustab, aga parlament on eelnevasse arutellu kaasatud...

Siiski, kuidas teie enda jaoks uut kaitseväe juhatajat iseloomustate?

Kõik inimesed on erinevad, liidrid on erinevad. Kindlasti otsin mina tugevate liidriomadustega kaitseväe kõrgemat ohvitseri, kes on väga hea oma eriala tundja. Meenutan, et me räägime kaitseväe juhatajast rahu ajal, kuid ta peab olema suuteline ka kriisi või sõja ajal olema kaitseväe kõrgem juht. Ta peab olema tulevikku vaatav, sest ta on kaitseväe juhataja järgmised viis kuni seitse aastat. Seega tahan esitada  valitsusele ohvitseri, kes on tänapäevaste arusaamadega ja suudab oma ametiajal Eesti kaitsejõude kiiresti edasi arendada. Väikese riigina ei ole meil võimalik paigal seista, Eesti reservarmee areng peab toimuma pidevalt.

Milline kogemus tal peab olema?

Kaitseväe juhtajale ei saa olla see tema esimene kõrgem ametipost. Ta peab olema olnud kaitseväes kõrgetel ja vastutavatel ametipostidel, kus tema liidriomadused on ka näha ja tunda olnud. Minu hinnangul tuleb kaitseväe juhataja valida praegu teenistuses olevate kindralite seast. Siin on mitmeid erineva profiiliga inimesi.

2006. aasta lõpus nimetas riigikogu viimast korda kaitseväe juhataja, kelleks sai kindralmajor Ants Laaneots, ja see oli aeg, kui olgem ausad, teist tugevat valikut eriti ei olnudki. Kuivõrd on praegu seis Eesti kõrgemate ohvitseridega parem?

Kõik see, mis on minevikus toimunud kaitseväe juhataja nimetamistega, see on nende aegade teema. Praegu on meil võimalus valida erineva professionaalse profiiliga ja inimlike omadustega väga heade ohvitseride seast.

Kuidas te valite uue kaitseväe juhataja kandidaadi? Kuidas te otsustate, kas ta on kaitseväe juhataja asetäitja brigaadikindral Indrek Sirel, peastaabi ülem brigaadikindral Mertin Herem, Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili, Eesti sõjaline esindaja NATO juures kommodoor Igor Schvede või Eesti esindaja SHAPE-is brigaadikindral Artur Tiganik?

Ma kohtun kõigi nende ohvitseridega. Kuigi, nad ei ole meile ju tundmatud. Kaitseministeeriumi meeskond suhtleb nendega töiselt pidevalt. Neil kõigil on oma tugevused.

Olete kõigiga juba kohtunud ja tõsiselt rääkinud?

Puutun kõigi Kaitseväe juhtivate ohvitseridega kokku igapäevases töös ja kindlasti kohtun nendega eraldi ka selle küsimuse arutamiseks. Loodan, et kuu aja jooksul on mul võimalik esitada valitsusele oma ettepanek.

Seega on Tartu rahu aastapäevaks järgmise kaitseväe juhataja nimi avalikult teada?

Ma loodan, et selles ajaraamis – jah.

Kas Vabariigi Presidendi kokkukutsutav riigikaitse nõukogu peab ka teie esitatud kandidaadi kohta arvamust avaldama?

Otsest rolli riigikaitse nõukogul siin ei ole, see on antud täitevvõimu õiguseks ja kohustuseks. Ent loomulikult, Eesti kõrgem poliitiline juhtkond peab olema nendest otsustest informeeritud.

Mis on uue kaitseväe juhataja kõige olulisemad ülesanded?

Kui lubate, siis ma ei hakkaks meedias uuele kaitseväe juhatajale ülesandeid määrama. Me küll valime ta välja ja valitsus nimetab ta ametisse, kuid 4. detsembrini juhib kaitseväge kindral Terras ja alles siis asub uus juhataja ametisse.

Millised on Eesti kaitseväe kõige tähtsamad väljakutsed?

Esmalt üldine vaade. Meil on väike rahvas, muidugi arvuliselt, mitte vaimult. Ja samas ehitame üles riigikaitse, mis suudab vastu seista just nendele ohtudele, mis meid potentsiaalselt ähvardavad. See ei ole ainult rahaline probleem, see on intellektuaalne probleem, planeerimise probleem.

Oluline teema on reservarmee reaktsiooni kiirus, näiteks mobilisatsiooni korral. Siis kõik see, mis seotud reservarmee varustamisega – siin pole vahet, kas meie ostame tankivastase raketi  või seda teeb Saksamaa, hind on laias laastus sama. Seega on arusaadav, et seda tüüpi kallist tehnikat suudame meie osta kaugelt vähem. Kolmandaks on oluline kõik see, mis puudutab meie kuulumist NATO-sse ja nüüd üha rohkem ka Euroopa Liitu, kes samuti arendab enda kaitsemõõdet. NATO ehk kollektiivkaitse on muidugi üks kividest, millele meie riigikaitse toetub, teine on Eesti esmane ehk iseseisev kaitsevõime. NATO puhul on oluline liitlasvägede kohalolek, see on heidutus, et võimalik vastane teaks: rünnaku korral satub ta kontakti mitte ainult Eesti vägedega, vaid praegu ka Briti vägedega.
 
Kõik need väljakutsed jagunevad omakorda erinevateks teemadeks, näiteks personal, kus mul on väga hea meel, et Eesti ohvitserkond on aastatega teinud revolutsioonilise arengu ja neist on saanud tõeline osa meie vaimsest eliidist. Kohtudes Eesti ohvitseride ja allohvitseridega, ei väsi ma positiivselt imestamast, kui heal tasemel nad on.

Valitsus rõõmustas hiljuti näiteks kultuuritöötajad palgatõusuga. Kas seda on ette näha ka tegevväelastel?

Nende viimane mõningane palgatõus oli mullu. Palk on oluline, nõus. Aga küsimus on samuti ohvitseride elamispinnas, pensionites... Tõsi on ka see, et ohvitseriks ei tule keegi ainult raha pärast, see teenistus on raske nii kodus kui ka välisoperatsioonidel. Usun, et oluline mõõde on patriotism ja soov oma kodumaad kaitsta.

Elukutseliste sõdurite puhul on palk siiski tugev motivaator, kui räägime näiteks Scoutspataljonist.

Nõus. Nende puhul on oluline teema ka kõik see, mis puudutab Scoutspataljoni kolimist Paldiskist Tapale, kus 1. brigaadi koosseisus luuakse jalaväe lahingumasinatega varustatud üksus. See kolimine senisest kodust kaugemale toob mõistagi kaasa probleeme ja muresid, mida kaitseministeeriumgi püüab igati lahendada. Muidugi seostub Scoutspataljon ka välisoperatsioonidega. Praegu valmistamegi ette 40 võitleja saatmist Afganistani, kokku on meil praegu maailma erinevais paigus missioonidel üle 60 kaitseväelase.

Kui rahulik või rahutu tuleb aasta 2018?

Ooh... seda ei saa ju kunagi ette ennustada. Kriisid sellepärast ongi kriisid, et need saabuvad ootamatult. Teisest küljest on maailmas paraku terve hulk veritsevaid haavu, mis tõenäoliselt ei parane ka 2018. aastal. Kõige raskem teema on meie jaoks seotud Ukrainaga. Ma ei räägi selle lahendamise poliitilisest poolest, mis on ülikeeruline. Meie, kaitseministeeriumi poolelt, aitame kaasa Ukraina kaasaegse kaitseväe ülesehitamisse, seal tegutseb Eesti väljaõppemeeskond. Mina usun, et Ukrainas rahu kindlustamise ja agressiooni peatamiseks on ülioluline, et nende kaitsejõud suudaksid ise täita kõiki ülesandeid, mida saatus ette seab.

Aga ka teised kriisikolded... Afganistan on tuline, Iraagis on väga keeruline. Potentsiaalseid pingekohti on üle maailma. Ei osale me ju otseselt Põhja-Korea kriisi lahendamises, aga loomulikult on kõik laiemad julgeolekupoliitilised kriisid need, kus peame väga tähelepanelikult silmad lahti hoidma.

Ja lõppude lõpuks Venemaa. Venemaa tegevus julgeoleku ja kaitse küsimustes on alati ettearvamatu. Seal võetakse otsuseid vastu ootamatult, tihtipeale ka arusaamatutel motiividel või lähtudes puhtalt sisepropaganda kaalutlustest. Meil tuleb arvestada, et sel aastal on Venemaal rida olulisi sündmusi, millest kõige tähtsamad on presidendi valimised. Kuidas need mõjutavad Vene välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, seda on praegu väga raske öelda. Aga praktika on näidanud, et mõjutavad.