Kai Vare: toome aga sisse ehk kolm pildikest Eesti tööturust ({{commentsTotal}})

Kai Vare on rahvusringhäälingu raadiouudiste toimetaja.
Kai Vare on rahvusringhäälingu raadiouudiste toimetaja. Autor/allikas: erakogu

Nii mõnedki Eesti tööandjad unistavad sellest, et saaks vabalt välismaalt odavat tööjõudu sisse tuua. Töö ümberkorraldamine on paljudele võõras mõte, sest see nõuab vaeva ja ka raha. Miinimumpalgaga valgevenelast tööle palgata on muidugi lihtsam, kirjeldab Kai Vare.

Pildike 1

Paarikümneaastasel Liisal on kool pooleli jäänud, aga nüüd käib ta täiskasvanute gümnaasiumis ja läheb selle kõrvalt tööle ühte toidupoodi. Ta pannakse lihaleti taha ja soovitakse head tööpäeva. Liisa ei oska vahet teha sise- ja välisfileel, ei tea, kuidas kaalu kasutada ega leia tootekoode.  Esimese päeva õhtul esitab ta lahkumisavalduse.

Koju jõudes loeb ta arvutist artiklit, kuidas noored on liiga nõudlikud ega tahagi mingit tööd teha ja kuuleb raadiouudistest ülevaadet tööandjate konverentsist, kus ettevõtte juht teatab kindlal toonil, et ta ei kavatsegi oma töötajaid koolitama ja juhendama hakata. „Milleks konkurendile tööjõudu koolitada!” teatab mees intervjuus. 

Pildike 2

Indrek seisab pimedas bussipeatuses ja ootab esimest bussi, et sõita oma esimesse töökohta autopesulas. Ta teab, et saab kohe tööle jõudes riielda, sest bussiga jõuab ta peatusesse täpselt tööpäeva alguseks, nii et üle tee pesulasse jõudes on ta jälle paar-kolm minutit hiljaks jäänud.

Ülemusi on tal kaks: kõrgem ülemus suhtub mõistvalt ja rahustab, et nagunii hakkavad kliendid tulema alles tund aega hiljem, lisaks on seitsme autopesija peale ainult viis pesulakohta, nii et väike hilinemine ei tee suurt kahju. Vahetu juht aga ähvardab palgast maha võtta, lisaks saavad kõik uued töötajad korduvalt sõimata, et teevad tööd liiga korralikult, mitte piisavalt kiiresti.

Indrek esitab kuu aja pärast lahkumisavalduse, imestades ise, miks ei tee kumbki ülemustest tema meelest ainumõistlikku ettepanekut, et kui varahommikul kliente pole, võiks kohale tulla ainult 1-2 autopesijat, kes saaksid siis selle eest ka pisut kõrgemat tasu.  

Pildike 3

56-aastast kõrgharidusega Heidit tabab täielik läbipõlemine ja ta lahkub töölt, kus ta teenis enam-vähem kahekordset Eesti keskmist palka. Õige pea selgub, et sellisele vananenud kõrgharidusega inimesele eriti tööd ei ole.

Ta käib töövestlusel, kus tööandja esindaja küsib tõsimeeli: „Kuidas teid senises töökohas tavaliselt karistati?”, kohtub tööandjaga, kes teatab, et nende töötajate peamine palk on klientide säravad silmad ning lõpuks võtab vastu 500-eurose palgaga töökoha hotellis, kus töö käib peamiselt pastaka ja paberiga, sest tööandja keeldub investeerimast infotehnoloogiasse.

Heidi tervis ei pea siiski öötööle vastu ja peagi on ta töötukassa klient. Töötukassa pakub talle kõigepealt võimalust end täiendada oma erialal (kust ta läbipõlemise tõttu lahkunud oli), seejärel saadetakse 56-aastase inimene meie kõigi töötukassasse kogutud raha eest eneseleidmise koolitusele. Lõpuks läbib ta veel algaja ettevõtja koolituse, mille lektor pole elus ühtki ettevõtet teinud, loeb materjale paberilt maha ja vastuseid küsimustele tuleb Heidil otsida ikkagi Google’ist.

***

Nii mõnedki Eesti tööandjad unistavad sellest, et saaks vabalt välismaalt odavat tööjõudu sisse tuua. Töö ümberkorraldamine on paljudele võõras mõte, sest see nõuab vaeva ja ka raha. Miinimumpalgaga valgevenelast tööle palgata on muidugi lihtsam.

Kuni ta lõpuks siia elama jääb. Siis peab maksumaksja kinni maksma tema ja tõenäoliselt ka tema abikaasa toimetulekutoetuse, eluasemetoetuse, sisseelamistoetuse ja mida kõike veel, lisaks kõigi nende ametnike töö, kes toetusavaldusi vastu võtavad, menetlevad ja lõpuks toetuse välja maksavad.

Et selleks raha jätkuks, tuleb tõsta makse ja sellega pole lõpuks rahul ka tööandjad ise. Lisaks on see valgevenelaste pere võib-olla ühel hetkel tänavatel mässamas, sest raha ei ole, elu on kole ja alati leidub abivalmis Poliitik, kes talle selgeks teeb, et teda diskrimineeritakse ja mingi muu riigikord oleks parem. 

Hiljuti avaldas tööandjate keskliidu juht Toomas Tamsar Postimehes taas emotsionaalse artikli sellest, kui vajalik on võõrtööjõud. Ta jõudis lausa selleni välja, et ilma võõrtööjõudu sisse toomata jäävad meie vähihaiged ravita ja õpetajad palgata.

Kuid võib-olla saaks siiski ka meie enda inimesi paremini ära kasutada? Eelkõige töötajaid – ja eriti madalama astme juhte – koolitada.

Siin võiks peeglisse vaadata ka riik, kes on valmis töötukassa koolituskaardi kaudu saatma inimesi näiteks geelküünte paigaldamise (hind 850 eurot, auditoorset tööd ja praktikat 118 tundi) või kundalini jooga õpetaja (hind 2600 eurot/ligi 300 tundi) koolitusele. Räägime ja kirjutame IT-oskuste põuast, vananenud haridusest ja üle 45-aastaste raskustest töö leidmisel, aga IT-alaseid koolitusi tuleb töötukassa otsingust välja ainult kolm: kaks koolitust dokumenditöö korralduse alal ja tarkvara testimise algõpe.

Samuti võiks muuta suhtumist ka haridusse. Kui ikka noorel pole võimeid ega tahtmist õppida kaugemale kui põhikooli lõpuni, siis milleks talle kutsekoolis veel kolm aastat püüda haridust peale suruda. Eriti kui saja tunniga on võimalik ta geelküünte paigaldajaks või mõneks muuks lihtsama töö tegijaks koolitada ja tööturule saata.  

Ja tegelikult peaksime me kõik peeglisse vaatama. Kõik algab suhtumisest. Miks on meie keeles sõnad tööandja ja töövõtja? Vaesed tööandjad muudkui annavad ja annavad, töötajad aga ahnelt võtavad ja võtavad. Kui tööandjal ei oleks töötajaid vaja, ei annaks ta mingit tööd.

Miks on meie keeles sõnad ülemus ja alluv? Tegelikult peaksime ju töötama kõik ühise (firma, riigi jne) eesmärgi nimel, olenemata ametinimetusest. Ja meid kõiki on vaja.

Tean üht bakalaureuseõppe lõpetanud noort, kes pärast ministeeriumis peaspetsialisti kohale saamist enam ei tereta oma gümnaasiumiõpetajat, kuna leiab, et õpetaja peaks esimesena „Tere!“ ütlema, sest „ministeeriumiametniku positsioon on ju kõrgem“.

Ma tean ka ühte meditsiiniasutust, kus arstid nõuavad endale eri värvi riideid, et patsiendid neid mingil juhul õdedega segamini ei ajaks. Arsti kolleegiks lubatakse aga nimetada ainult teist arsti, kuigi see arst ei saaks õdede ja hooldajateta kuigi hästi hakkama.

Miks me põlastame müüjat või ettekandjat, kes saavad küll väikest palka, aga kelle tööd on meil tegelikult vaja? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



Tiit Ojasoo

Tiit Ojasoo 104 kirjast: rünnati ka neid, kes ei ole üldse milleski süüdi

Eesti vabariigi kontsertlavastuse üks lavastajatest Tiit Ojasoo märkis Äripäeva raadio saates "Persoon", et 104 kiri kindlasti mõjutas lavastuse ettevalmistusprotsessi ja tegelikult mõjutas ka täiesti süütuid inimesi. Sealhulgas tema ja Ene-Liis Semperi lapsi, mistõttu tõstatas Ojasoo küsimuse, et kas see kiri nende allkirjadega üldse täitis oma loodetud eesmärki.

ERR-i kirjutusvõistlus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: