Vastutuseta: õudusfilmilikel paanikatubadel vanusepiirangu kohustust ei ole ({{commentsTotal}})

{{1516872720000 | amCalendar}}
"Tapamaja" paanikatoas ripuvad kotid kujuteldavate inimliha tükkidega. Autor/allikas: Escape Room Estonia

Eelmisel nädalavahetusel sai üht Tallinna paanikatoa aktraktsiooni külastanud algklassilaps kogetust šoki. Erinevalt õudusfilmidest õudustemajadel Eestis vanusepiiranguid pole ning sotsiaalministeerium ei pea nende kehtestamist ka vajalikuks.

Paanikatoa atraktsioon on nagu õudustemaja, kuhu grupp mängijaid siseneb ühiselt lahendama ajalise piiranguga ülesannet, mida nad ette ei tea. Eesmärk on pakkuda mängijatele adrenaliinirikast elamust ning nõnda on need kogunud populaarsust ka ka laste sünnipäevade korraldamise võimalusena.

Nädalavahetusel käiski üks Tallinna algklassilaps klassikaaslase sünnipäevapeol, mis korraldati Escape Room Estonia paanikatoas. Paanikatoa kogemuseta ema saatis lapse pahaaimamatult peole, ent peolt tagasi tuli kogetust täiesti šokeeritud laps.

"Hämaras ruumis poolikute veriste inimkehadega kotid, kõikvõimalikud äralõigatud jäsemed ja piinamisriistad, seintele verega kirjutatud meeleheide, asja elavdamiseks veel kõlarist tulevad sosinad ja karjed. Mida pidi tundma siis laps, kellele öeldakse, et kui te tunni ajaga ülesandeid ära ei lahenda, siis „tuleb teie sõber psühhopaat“, ja ajamõõtja helendavad numbrid seinal muudkui loevad minuteid vähemaks…" kirjeldab ema Katrin lapse kogetut "Tapamaja"-nimelises õudustetoas, kus ei "tapetud" mitte loomi, vaid inimesi.

Katrin leiab, et niisugustel atraktsioonidel peaks olema vanusepiirang, nii nagu on õudusfilmidelgi. Mõlemad on küll "mitte päris", ent emotsioon, mis neist saadakse, on siiski päris.

"Paljudel täiskasvanutel on vist endale pideva uue ja ägedama stimulatsiooni otsimisega igasugune piiritunne ja adekvaatsus nii paigast ära, et näiteks põneva raamatu lugemine või filmi vaatamine ei tekita enam piisavalt adrenaliini ning siis on vaja midagi „kangemat“ ja nad teevad endale „mängutoa“, kus tunda ennast päriselt. Aga asi läheb täiesti käest ära, kui me täiskasvanutena ei tee enam vahet, mis on sobilik lastele ja mis mitte. Paljud filmid ja teatrietendused on ju siiski määratletud, alates millisest vanusest on publik oodatud. Miks põgenemistubade puhul seda ei tehta? Kas meie lastel on veel vähe hirme?" ei mõista ema.

Filmidel ranged piirangud

Filmilevitajatel on kohustus hinnata, kas nende näidatav teos on lastele sobilik, ning kui on, siis alates mis vanusest. Eestis on kasutusel "alla 12-aastastele mittesoovitatud/keelatud" ja "alla 14-aastastele mittesoovitatud/keelatud" klassifikatsioonid, ent kõige verisemad õudusfilmid, näiteks "Saag", on olnud keelatud ka alla 16-aastastele.

Eesti filmilevitaja Timo Diener ütleb, et filmide vanusepiirangud määratakse alati kohapeal ja see on levitaja vastutus. Eestis on piirangud üldjuhul kas samad või isegi rangemad kui filmitootja ette näeb.

"Kui film saab mujal maailmas valmis, siis ta saab külge filmi sünnimaal omistatud vanusepiirangu ja sellest tulenevalt toome selle Eesti konteksti. Mõnikord muudame piirangu karmimaks ja mõnikord jätame samaks. Kui näiteks USA-s tehakse verdtarretav film, mis on mittesoovitatav alla 12-aastastele, siis mõnikord oleme sunnitud minema karmimaks ja panema keelureitingu peale," toob ta näiteks.

Ehkki Dieneril endal kogemus paanikatubadega puudub, peab ta võrdlust õudusfilmidega kohaseks ning vanusepiirangut õigustatuks.

"Kirjelduse järgi on see ikkagi nagu virtuaalne õudusfilm. Vanusepiirang ja sisuhoiatus võiks olla," kommenteerib ta Katrini kirjeldust nähtud paanikatoast.

"Jah, lapsed on kalestunud igasugustest sotsiaalmeedias ringlevatest asjadest, aga kas me peame seda protsessi kiirendama?" küsib Diener retooriliselt.

"Me ei näe iga lapse pähe, mis neid šokeerib ja mis mitte. Tihtilugu pole see ka vanuses kinni. Õudusfilmide juures on tihti ka hoiatus, et mittesoovitatav nõrganärvilisetele, mis ei ole vanusega seotud. Ka 50-aastane võib olla nõrganärviline. Nii et viisakas oleks seda reguleerida," leiab Diener.

Vanusepiirang on vabatahtlik

Praegu on paanikatubades vanusepiirangu kehtestamine meelelahutuse korraldaja enda otsustada - kas loobub osast oma võimalikust tulust mingi sihtrühma äralõikamisega või ei. Teisisõnu, kas vastutus kaalub üles ärihuvid.

Mõni paanikatuba on vanusepiirid oma teenustele pannud, ent kõik mitte. Escape Room kaalub seda nüüd ka, kuigi tõdeb, et niisugune tagasiside on neile esmakordne.

"Oleme praegu tegevjuhiga seda teemat lahkamas. Kuna varem kahe tegutsemisaasta jooksul pole ühtki sellist porbleemi olnud kellelgi, siis nüüd vist tuleb seda teha. Kuna turul on ka veel sarnaseid pakkujaid, kellel on antud teemaruumid loomisel, siis peaks see ühine liigutus olema," leiab Escape Room Estonia turundusjuht Markko Künk, et see eeldab turukokkulepet. "Aga käed rüpes me istuma ei jää," lubab ta siiski.

Nende paanikatubades tohivad alla 12-aastased minna õudustetuppa vaid koos täiskasvanud saatjaga, kes aitab selgitada, et mängus toimuv pole päris.

"Enne tutvustatakse reegleid, öeldakse, et kui hakkab halb või hirmus, saab mängu katkestada," ütleb Künk.

Ehkki Künk peab õudusfilmidele vanusepiirangu kehtestamist absoluutselt põhjendatuks, ei soovi ta paralleeli õudustetoaga tõmmata. "Me oleme selgitanud, et see on mäng," põhjendab ta, hinnates, et paanikatoas toimuv pole kindlasti hirmsam kui õudusfilmis. "See on pinge tekitamine, ükski asi ei näe realistlik välja. Väike närvikõdi on igas teematoas," selgitab ta.

Teine elamus, mida Escape Room paanikatubade kõrval pakub, on Emotion Factory, mis on analoog Ameerikas pakutavatele haunted house ehk kummitusmaja atraktsioonile. See on õudustemäng koos näitlejatega ning kuna see kogemus on paanikatoast verdtarretavam, on sellele ka vanusepiirang kehtestatud: alla 16-aastaseid mängu ei võeta.

"Nüüd tõstame seda piirangut ilmselt veelgi. Kui tuleb uus teema välja, siis ilmselt paneme piiranguks 18+," ütleb Künk.

Näitlejatega kummitustoa elamust hakkab ettevõte pakkuma ka oma asutatavas Eesti esimeses põgenemiskeskuses.

Lastekaitseliit: vastutus lasub vanemal

"Hetkel ei ole seaduseandja tõepoolest määratlenud alaealise kaitseks teenuste osas eraldi seadusesätteid, välja arvatud meediateenused, mida reguleerib meediateenuste seadus. Siiski võiks teenusepakkuja eneseregulatsiooni abil määratleda oma teenuse sisu arvestades selle sobivust erinevatele vanusegruppidele, mis omakorda annaks ostjale märku kaalutlemisevajadusest," leiab lastekaitseliidu kommunikatsioonijuht Grete Landson, ent rõhutab, et esmane vastutus lapse heaolu eest lasub siiski lapsevanemal.

"On väga oluline, et vanem teaks, missugusesse kohta läheb laps kas sõpradega aega veetma või sünnipäevale. Enamasti jagavad teenusepakkujad vastavat informatsiooni kas veebilehel või sotsiaalmeedia kaudu ja esmase ülevaate saamine võtab vaid mõne minuti. Ka sünnipäeva või muud lastekogunemist organiseeriv täiskasvanu peaks tutvuma ostetava teenuse sisuga ja informeerima üritusel osalevaid lapsevanemaid, kes saavad saadud info põhjal langetada otsuse, kas korraldatu sobib konkreetselt tema lapsele," soovitab Landson.

Võrdlus õudusfilmi vaatamisega peab Landson kohaseks sõltuvalt toa sisust. "Kuna filmi puhul toimub tegevus ekraanil, kuid paanikatoas kohalolija ümber, võib saadav kogemus olla isegi tugevam," ütleb Landson.

Sotsiaalministeerium ametlikku piiramist ei poolda

Sotsiaalministeerium ei pea vajalikuks sellise meelelahutuse ametlikku reguleerimist.

"See, millist materjali või kogemust peaks lapsele keelama ja millist lubama, oleneb konkreetsest juhtumist ja konkreetsest lapsest. Arvutimängude osas on levinud soovituslikud vanusepiirangud, mis aitavad lapsevanematel mängu olemusest aimu saada. Samuti on ka kinos näidatavatel filmidel juures vanusepiiride soovitused. Kõikvõimalikele muudele erinevatele meelelahutustegevustele pole selliseid vanusepiirangute süsteeme kujunenud ning tõenäoliselt ei ole kõiki elulisi olukordi võimalik erinevate täpsete vanusepiirangute süsteemidega hõlmata," tõdeb ministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Elise Nikonov.

"Peamine vastutus lapse heaolu eest on lapsevanemal – iga lapsevanem tunneb oma last kõige paremini ning oskab aimata, milline kogemus võib lapsele kahjulikult mõjuda. Iga lapse areng on individuaalne ja see, millist kogemust võiks lapsele pakkuda ja milliste kogemuste eest teda hoida, võib kahel samaealisel lapsel olla väga erinev," näeb Nikonov vastutust ikkagi lapsevanematel.

Samuti leiab ministeerium, et olenemata sellest, kas teenusepakkuja on seadnud konkreetseid vanuselisi piiranguid või soovitusi, peaks iga lapsevanem niikuinii olema kursis, millega laps tegeleb ning  mõtlema ja tunnetama, kas see on lapsele sobiv või mitte.

"Oluline on, et ka teenusepakkuja mõtleks sellele, et pakutav teenus ühtegi last ei traumeeriks ega muudmoodi kahjustaks. Kui pakutav meelelahutus on selline, et see võib mõjuda lastele liiga hirmutavalt, peaks teenuseosutaja pöörama erilist tähelepanu sellele, et nii laps ise kui ka lapsevanem või muu last saatev täiskasvanu oleks kursis sellega, mida see kogemus endast kujutab," leiab Nikonov.

Toimetaja: Merilin Pärli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: