16. novembril 1988 hakkas Eesti lõpuks Moskvale vastu ({{commentsTotal}})

Ajaloolane Kaarel Piirimäe
Ajaloolane Kaarel Piirimäe Autor/allikas: Kuldar Jürma/ERR

Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi dotsendi ning Eesti sõjamuuseumi vanemteaduri Kaarel Piirimäe üks uurimisteemasid on lähiajalugu. Sellesse mahub ka 16. november 1988, kui Eesti NSV ülemnõukogu võttis vastu suveräänsusdeklaratsiooni, mis oli esimesi samme Eesti iseseisvuse taastamise teel.

Mida teie mäletate aastast 1988?

Episoodiliselt, nagu lapsed ikka...

On meeles Eesti lipu väljatoomine Toompeal [Pika Hermanni tornis], aga see oli juba järgmisel aastal, 24. veebruaril 1989. Jalutasime vanaema ja vennaga Kalamajast Toompeale. Oli hästi jäine talveilm ja võtsime vanaema kahe vahele, et ta ei libastuks libedal tänaval. Meeles on lipu heiskamise tseremoonia, kui vanaema pisaraid valas.

1987. aastast on meeles allkirjade kogumise kampaaniad, sai isegi Raekoja platsil allkiri antud. [Hilisem kuningriiklaste partei juht ja riigikogu liige] Kalle Kulbok on eredalt meeles, kui ta kogus Tartu Raekoja platsil allkirju. Oli see fosforiidi kaevandamise vastu? Seda ei mäleta. Aga mul on eredalt meeles, kuidas üks tänavakastmise auto sõitis mööda, kastis suure voolikuga lilli ja siis suunas oma joa vaese Kulboki suunas, kastis kõik need allkirjad märjaks.

Mis Kulbok tegi?

Ähmis oli. Venelasest autojuht kehitas õlgu ja sõitis edasi. Väga kummaline sündmus, mis eredalt meelde jäi. Ka väga palju tõlgendamise võimalusi, et mis siis toimus.

Kui ajaloolase pilguga vaadata, siis mis aasta see 1988 oli? Tartu rahu aastapäeval 2. veebruaril, iseseisvuspäeval 24. veebruaril või märtsiküüditamise aastapäeval olid miilits ja KGB valmis sekkuma, kohati sekkusidki, kuid siis tulid rahvalaulupeod lauluväljakul ja sini-must-valged lipud, suveräänsusdeklaratsioon, jõululaupäeva ametlik pidamine... Kõik muutus väga kiiresti.

Vastuoluline aasta, tõepoolest. Ajalukku läks see kui laulva revolutsiooni aasta.

Aga, oluline oli ka aprilli alguses toimunud loomeliitude ühispleenum, kus Eesti haritlaskond ja loomeinimesed tulid nende sündmuste keskmesse ning sealt edasi paljuski nemad seda [ühiskonna] agendat määratlesid ja juhtisid. Algas Rahvarinde loomine, Edgar Savisaar oma organisaatori võimetega haaras initsiatiivi ja ka Rahvarindes olid esirinnas loomeinimesed.

Siis ärgem unustagem Vaino Väljase määramist Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) juhiks [NSV Liidu liidri] Mihhail Gorbatšovi poolt. EKP suutis 1988 käia sündmustega kaasas, ta ei suunanud ega juhtinud neid sündmusi, aga käis kaasas.

EKP oli siis riigipartei staatuses?

See oli muutumas. Ajalooliselt ei olnud EKP iseseisev partei, vaid NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, toim) rakuke, kes sai suunised Moskvast, keda kontrolliti Moskvast, ka kõik olulised personali määramised kas toimusid Moskvas või vähemalt kinnitati Moskvas.

EKP oli NLKP käepikendus, kes siin kohapeal pidi "tõlkima" Moskva suuniseid kohalikku keelde ja vahendama Moskva poliitikat, ent pidi arvestama ka meeleoludega, mis olid liiduvabariigis. EKP juhtide roll ei olnud kerge, nad olid sel ajal kahelt poolt löögi all.

Oleksid nad võinud võtta sügisel 1988 teistsuguse hoiaku kui tegelikult võtsid?

Mõni teine inimene oleks Vaino Väljase asemel teistmoodi käitunud. Aga kuna Vaino Väljas oli Gorbatšovi usaldusisik ja üsna lähedane sõber, oli tal rohkem voli kui olnuks mõnel teisel. Ta suutis nii mõndagi Gorbatšovile seletada, mida mõni teine poleks suutnud ja rahustada Moskva võime. Kindlasti läks ta kaasa altpoolt tulevate rahva nõudmiste ja meelsusega, nii palju kui tal oli võimalik.

Septembri alguses 1988 ütles Vaino Väljas EKP Keskkomitee pleenumil, mida võib võrrelda praeguste erakondade volikoguga: "Täna näeb rahva absoluutne enamus väljapääsu kujunenud olukorrast ühtemoodi – selleks on vabariigi iseseisvus, tema suveräänsuse tagamine tema rahva ja maa asjade otsustamisel." Huvitav, millisena ta mõistis Eesti võimalikku iseseisvust?

See on väga hea tsitaat. Isegi üllatav, et ta mainis sõna "iseseisvus". Kuidas tema seda iseseisvust mõtles ja kuidas kuulajad seda mõistsid...

Mina ei oska öelda, kuidas on sõna "iseseisvus" sinna sisse lipsanud. Tookord kõneldi [Eestis] siiski suveräänsusest, ka suveräänsusdeklaratsioonis. Ka Rahvarinne ei nõudnud sel ajal [riiklikku] iseseisvust.

Rahvarinde ametlik nimetus oli ju "Rahvarinne perestroika toetuseks" nagu ka suveräänsusdeklaratsiooni ametlik pealkiri oli "deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest".

Ja et suveräänsusdeklaratsiooni mahendada, tehti Moskvale ettepanek sõlmida liiduleping, mis selgelt näitas, et ei nõutud iseseisvust, vaid uutmoodi Nõukogude Liitu, selle reformimist.

Ajaloos ei ole kohta sõnale "oleks", aga siiski – kui Moskva oleks toona pannud liidulepingu lauale, mis oleks juhtunud?

Ma arvan, et see oleks sõlmitud. Rääkides Gorbatšovi isikust, tema persooni traagikast – ta jäi alati hiljaks, käis sündmuste taga. Kui ta sai lõpuks aru, 1990. aasta lõpupoole, et liidulepingut ongi vaja, siis oli juba hilja. Kui 1988 oleks liiduleping lauale pandud, oleks – ma arvan – Eesti sellele alla kirjutanud. Aga Gorbatšov ei suutnud sellist initsiatiivi haarata, seetõttu haaras initsiatiivi keegi teine, näiteks Eesti või hiljem Venemaa, Boriss Jeltsin.

Kui oktoobri lõpus 1988 ilmusid NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi algatatud konstitutsiooni muudatused, mis andsid Moskvale veelgi suurema võimu ja tahtsid kinnistada totalitaarset unitaarriiki, kust isegi teoreetiliselt puudub välja astumise võimalus, siis miks need üldse tekkisid? See oli ju vastuolus isegi toonase retoorikaga demokratiseerimisest.

See oli kummaline, tõesti. Juunis oli NLKP 19. konverents, kus oli rõhk demokratiseerimisel, võimu andmisel allapoole, aga siis tulid konstitutsiooniparandused, mis viitasid soovile võim tsentraliseerida. Liiduvabariikidelt taheti võtta võimalus, ükskõik kui teoreetiline see ka oli, NSV Liidust välja astuda.

Kaarel Piirimäe Autor: Kuldar Jürma/ERR

Mida näitavad ligi 900 000 allkirja, mis Eestis koguti Rahvarinde algatusel nende konstitutsioonimuudatuste vastu?

See näitab kodanikuaktiivsust.

See oli väga suur rahva mobiliseerimine, mida olnuks raske ignoreerida. See näitab, kui suurt ohtu Moskva poolt tajus rahvas ja tajusid rahvuslikud liikumised.

Nende konstitutsioonimuudatuste aruteluks jäeti ainult kuu aega, eeldus oli, et kõik tööliste ja talupoegade nõukogud kiidavad need valjuhäälselt heaks. Siis selgus, et on üks liiduvabariik, kes ei kiidagi heaks ja esineb oma ettepanekutega.

See liiduvabariik oli Eesti. Millist rolli mängis suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmisel, et ülemnõukogu istungjärku juhatas Vaino Väljas?

Alguses juhtis seda keegi teine, Valde Roosmaa, kes... jättis ebaleva mulje.

Siis asus EKP Keskomitee esimene sekretär ise juhataja rolli. Kuna enamus ülemnõukogu liikmeid olid ka [kommunistliku] partei liikmed, siis see aitas tagada parteidistsipliini. Vaino Väljas kinnitas korduvalt, et need ettepanekud  on kinnitanud [liiduvabariigi tippjuhtkonnast koosnev] EKP Keskkomitee büroo, kõik on Moskvaga kooskõlastatud, see aitab kaasa perestroikale ja viiakse ellu 19. parteikonverentsi otsuseid. Samade argumentidega esineti hiljem ka Moskvas, kui [Eesti esindajatel] oli palju selgitamist.

Et kui EKP KK esimene sekretär tõstis poolt hääletades käe, seisis näoga saali poole ja ütles "Nüüd hääletame!", siis kõik said aru, kuidas tuleb hääletada?

Jah, nii nagu see tänapäevalgi käib, kui on vaja rakendada parteidistsipliini.

16. november on Eestis taassünnipäev. Mis siis uuesti sündis?

Seda on võrreldud 1917. aasta Maapäeva samalaadse otsusega, kus Maapäev kuulutas ennast kõrgeimaks võimuorganiks Eestis. Ülemnõukogu kuulutas 1988 põhimõtteliselt seda sama, et Eesti seadused on ülimuslikud Nõukogude Liidu seaduste ees ja viimased kehtivad ainult sel juhul, kui Eesti ülemnõukogu on nendega nõus.

Eesti NSV ülemnõukogu ei olnud ju legitiimne organ, ta ei olnud [vabadel valimistel] valitud, vaid oli okupatsioonirežiimi tööriist. Aga selle otsusega taassündis ülemnõukogu Eesti parlamendina, ta legitimeeris ennast Eesti rahva jaoks. Edaspidi see, mida ülemnõukogu tegi, osutus oluliseks ja ta muutus Eesti parlamendiks. Veelgi enam alates 1990. aasta kevadest, kui ta peaaegu demokraatlikult ümber valiti.

Võibolla see oli parlamendi taassünd... Aga neid taassünni hetki oli toona mitmeid ja ühte sündmust ettepoole seada on alati problemaatiline.

Aga kusagil pidi olema algus. Kas 16. november oli algus?

Neid alguseid oli palju.

Loomeliitude pleenum. Rahvarinde asutamiskongress. Loomulikult suveräänsusdeklaratsioon, mida on peetud kogu Nõukogude Liidu saatusele oluliseks.

Novembris jäi Eesti ainukeseks, sest Läti ja Leedu siis meiega kaasa ei tulnud, kuid tegid samasugused otsused järgmisel aastal. Aga 1990, kui liiduvabariikides valiti uued ülemnõukogud, ka Venemaal, kus presidendiks sai Boriss Jeltsin, siis Venemaa ülemnõukogu võttis vastu otsuse suveräänsusest ja seejärel tuli enamus liiduvabariike kaasa enda deklaratsioonidega.

Oli 16. november esimene seadusandlik vastuhakk NSV Liidus?

Oli küll. Otsene kindaviskamine keskvõimule. Kindlasti.

Kui võimalikud olid sügisel 1988 repressioonid Eesti NSV toonase juhtkonna suhtes –  tagandamine ametikohalt või isegi arreteerimine?

Raske öelda... Võimalus oli alati olemas, tollased tegutsejad sellega ka arvestasid.

Mälestustes räägitakse [1956. aasta] Budapestist, [1968. aasta] Tšehhoslovakkiast. Kui NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium ütles, et Eesti 16. novembri otsused on õigustühised, siis kardeti, et sellele järgneb [Moskva] nõudmine, et [Tallinn] peab tagasi pöörama, millel võinuks olla tagajärjed, ka inimeste vahistamised... Aga Gorbatšov pehmendas seda otsust, et arutame veel ja leiame kompromissi.

Moskvas tunnistati Eesti 16. novembri sätted küll kehtetuks, aga samas peeti vajalikuks laiendada ja kaitsta liiduvabariikide suveräänseid õigusi NSV Liidus.

Just.

Siis oli selge, et Gorbatšov tahab rahumeelset lahendust. See oli tema teine isikuomadus, et ta tõepoolest oli rahumeelne ega tahtnud verevalamist, kuigi seda juhtus tema ametiajal korduvalt. Lääne ajaloolased kiidavad teda liiga palju, unustavad verevalamised Kaukaasias ja [jaanuaris 1991] Vilniuses, millest Gorbatšovi ei saa ka täiesti puhtaks pesta.

See oligi üks suur laveerimise aeg. Arnold Rüütel ütles ju 26. novembril 1988 Moskvas, NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi istungil: "Ma kinnitan teile, et me oleme sotsialistlikul arenguteel ja meil ei ole pähegi tulnud, et see võiks olla kuidagi teisiti."

Eesti ülemnõukogu seadustas 16. novembril 1988 ka eraomandi, mille bolševikud olid keelustanud vahetult pärast oktoobrirevolutsiooni. Muidugi tekitas see [Moskvas] küsimuse, et kas sotsialismiga on nüüd [Eestis] kõik.

Tõepoolest, see [Rüütli jutt] tähendabki laveerimist. Jumal tänatud, et laveeriti. Me ei saa neid sõnu kontekstist välja rebida ja öelda, et Arnold Rüütel tahtiski sotsialismi päästa.

Kui suur oli siis Eesti NSV juhtkonnale oht, et liigse ettevaatlikkusega võivad nad leida end poliitilises isolatsioonis ja sündmused kulgevad ilma nendeta?

Jaa, see oli kindlasti oht. See oli sündmuste sisemine loogika, et kui Moskva midagi drastilist ette ei võta, siis sündmused muudkui radikaliseeruvad. Tulevad poliitilised jõud, kes seavad veel suuremaid nõudmisi ja kõrgemaid sihte.

Selleks, et vee peal püsida, pidi rahva nõudmistega kaasas käima. EKP-l tuli sein ette pärast suveräänsusdeklaratsiooni. Ühel pool oli Gorbatšov, keda ei saanud reeta ja teiselt poolt oli EKP-s tugev konservatiivne tiib, kes ei lasknud minna kaugemale. Kui EKP läinuks kaugemale, siis ta lõhenenuks, mis hiljem juhtuski. 1988 ja 1989 hoidis Vaino Väljas EKP-d koos, kuid oldi mõõdukamad, mis võimaldas Rahvarindel esile tõusta, määrata poliitilist agendat.

Meil ei juhtunud nii nagu Leedus, kus sealne kompartei radikaliseerus võidu Sajudisega?

Seal läks kompartei [Leedu iseseisvuse küsimuses] oluliselt kaugemale, see oli ka leedulaste partei ja nad eraldusid NLKP-st 1989. aasta lõpus.

Aga me unustame ära ERSP, endised dissidendid ja Kodanike Komiteede liikumise, mis algas 1989. Neid ei tohi unustada, nemadki aitasid kaasa järkjärgulisele radikaliseerumisele.

Nemad radikaliseerisid Rahvarinnet?

Jah.

Ajaloolane Kaarel Piirimäe Autor: Kuldar Jürma/ERR

Mida öelda neile, kes arvasid 1988. aasta 16. novembri õhtul, et nüüd on tee riikliku iseseisvuse suunas lahti?

Neid ei maksa üldiselt uskuda. Ka Juhan Liiv olevat ette kuulutanud Eesti iseseisvust...

"Ükskord on Eesti riik."

... aga päris kindlasti ei teadnud 1988 seda keegi ette. Riskiti päris paljuga, paljud olid kohvrid pakkinud, et võib jälle Siberisse minek alata. Mäletan oma isa, ka tema muretses väga. Inimesed, kes olid [1940-ndate aastate] küüditamisi näinud või ise kogenud, olid üsnagi ettevaatlikud.

Samas oli 1988 jõutud sinnamaani, kus arvati, et eesti rahva tulevik on väga tume, et paarikümne aastaga võidakse jääda [Eestis] vähemusrahvaks ja siis pole võimalik enam kuidagi iseseisvust saavutada. See oli üks käivitav kaalutlus, käivitav jõud. Selle nimel oldi valmis paljuga riskima.

Milline tähendus anda suveräänsusdeklaratsioonile 30 aastat hiljem?

Tähendus muutub ajas. Iga põlvkond annab talle oma tähenduse. Arvan, et see oli väga tähtis verstapost meie iseseisvuspüüdlustes ja kui Nõukogude Liitu tervikuna vaadata, siis oli see ühe lagunemisprotsessi algus, selle liitriigi lagunemisprotsessi algus.

Kas see näitas ka teistele, et tegelikult võib vastu hakata ja midagi enam ei juhtu?

Jah, kindlasti. Neid näiteid oli veel.

Suvel 1988, kui sinimustvalge välja toodi ja kellegagi ei juhtunud midagi kurja?

Jah, nii neid piire kombati kogu aeg. Ja nähti, et saab veel kaugemale minna. See oli hetk, kus Eesti lõi [16. novembril 1988] riigiõiguslikult oma jala maha ja asus konfrontatsiooni Nõukogude Liidu keskvõimuga. Õiguslikul alusel. Eestil olid tugevad argumendid.

Miks NSV Liit kokku vajus ja miks Eesti jälle iseseisvaks sai?

Sest Nõukogude Liidu uue põlvkonna liidrid olid hästi teadlikud oma riigi probleemidest, sügavatest majandushädadest. Neil oli võibolla isegi häbi selle mahajäämuse pärast. Nad ei tahtnud kellut nurka visata, et loobume kõigest ja anname alla. Vastupidi. Nad tahtsid Nõukogude Liitu moderniseerida, teha edukamaks.

Nad arvasid, et kui seni oli Nõukogude Liit rõhunud sõjalisele võimsusele, külma sõja vastasseisule Ameerika Ühendriikide ja läänemaailmaga, siis nüüd hakkab Nõukogude Liit näitama teistele teed perestroikaga, leiab tänu uutele ideedele liitlasi ja sõpru kogu maailmas. Uueks ideeks oligi Gorbatšovi perestroika, uutmine. Ega tal olnud plaanis sotsialismist loobuda, vaid leida inimnäoline sotsialism, nagu ta ise ütles, ja rakendada piiratult kapitalistlikke majandusvorme.

Tegelikult aga – nii kui Ida-Euroopa satelliidid said aru, et uks on lukust lahti, lõid nad ukse valla ja jooksid kiiresti minema?

See oligi Gorbatšovile šokk. Ta arvas, et Nõukogu Liit on atraktiivne ka Ida- ja Kesk-Euroopa riikidele. Kui aga nemad jooksid minema, siis jäid veel liiduvabariigid ja Nõukogude Liit oli endiselt kuuendik maakerast. Liiduvabariike ei olnud Gorbatšovil küll kunagi plaanis minema lasta.

Me ei saagi teada, et kui augustiputši 1991 poleks NSV Liidus olnud, siis mis oleks Eestis juhtunud.

Jah, ei tea tõesti. 1991. aasta kevadel ja suvel oli pilt väga ebaselge, tulevik paistis isegi tume. Kui Nõukogude Liidu vaikne hääbumine ja visisemine oleks veel kaua kestnud, siis me ei tea, mis oleks saanud Eesti iseseisvuspüüdlustest või oleks siis tõesti toimunud putš, aga siis juba korralik.

Õnneks seda ei toimunud.

Just.

 

Väljavõte 16.11.1988 vastu võetud Eesti NSV seadusest "Muudatuste ja täienduste tegemise kohta  Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses)"

 

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:

 

Teha Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses) järgmised muudatused ja täiendused:

 

Paragrahv 1.  Muuta Eesti NSV konstitutsiooni preambula viimane lõige ning sõnastada see järgmiselt:

 

"Eesti NSV õigussüsteemi lahutamatuks osaks on maailma riikide poolt üldtunnustatud ja NSV Liidu poolt ratifitseeritud rahvusvaheliste paktide "Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta", "Kodaniku- ja poliitiliste õiguste kohta" ning teiste inim- ja kodanikuõigusi kaitsvate rahvusvaheliste paktide ja deklaratsioonide sätted."

 

Paragrahv 2. Täiendada konstitutsiooni paragrahvi 4 lõikega 3 järgmises sõnastuses:

 

"Eesti NSV-s tagatakse kodanikele ja juriidilistele isikutele konstitutsiooniliste õiguste kohtulik kaitse."

 

Paragrahv 3.  Muuta Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 10 lõiked 1, 2 ja 3 ning kehtestada need järgmises sõnastuses:

 

"Eesti NSV majandussüsteemi aluse moodustab tootmisvahendite sotsialistlik omandus riikliku, kooperatiivse ning ühiskondlike organisatsioonide ja ühiskondlike liikumiste omanduse kujul.

 

Eesti NSV majandussüsteemi koosseisu kuuluvad ka isiklik, era- ja segaomandus.

 

Riik kaitseb omanduse kõiki vorme ja loob tingimused neile vastava vara rohkendamiseks."

 

Paragrahv 4.  Muuta Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 11 lõige 2 ja kehtestada see järgmises sõnastuses:

 

"Eesti NSV ainuomanduses on maa, maapõu, atmosfääriõhk, sise- ja territoriaalveed, mandrilava, metsad ja muud loodusvarad. Eesti NSV omandusse kuuluvad samuti põhilised tootmisvahendid tööstuses, ehituses ja põllumajanduses, transpordi- ja sidevahendid, riiklikud pangad, riigi poolt organiseeritud kaubandus-, kommunaal- ja muude ettevõtete vara ning linnade põhiline elamufond, aga ka muu vara, mis on tarvilik Eesti NSV ülesannete täitmiseks."

 

Paragrahv 5. Muuta Eesti NSV konstitutsiooni paragrahvi 74 ja kehtestada see järgmises sõnastuses:

 

"NSV Liidu seadused ja muud normatiivsed aktid jõustuvad Eesti NSV territooriumil pärast nende registreerimist Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt kehtestatud korras.

 

Eesti NSV Ülemnõukogul on õigus peatada või määrata kindlaks NSV Liidu seadusandliku või muu normatiivse akti rakendamise ulatus, kui selle aktiga on rikutud Eesti NSV suveräänsust või reguleeritud küsimusi, mis Eesti NSV konstitutsiooni kohaselt kuuluvad Eesti NSV võimkonda või ei arvesta vabariigi iseärasusi."

Allikas: ERR



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: