Selle tagaukse kasutamine ei eelda keerulisi mahhinatsioone, sularaha kilekottides vedamist või tankistide leidmist. Asi on palju lihtsam.

Tagaukse nimi on sotsiaalmeedia - eelkõige Facebook, aga ka YouTube, Instagram ja mis kõik muu.

Erakondade rahastamise järelevalve komisjonil (ERJK) puudub igasugune võimalus kontrollida, kui palju kulutavad Eesti erakonnad ja kandidaadid sotsiaalmeedia kampaaniatele raha või kes tegelikult tasub sotsiaalmeedia reklaamide eest. Siiani pole see neid ka eriliselt huvitanud.

Tegemist pole sugugi vaid “taskurahaga”. Eelmise aasta kohalikel valimistel kulutasid erakonnad internetireklaami peale üle poole miljoni euro. See summa sisaldab piltlikult öeldes nii Delfis kui Postimehe veebilehel ostetud reklaamipindasid, aga ka Facebookis ja YouTube’is ostetud reklaami. Kui palju täpselt kulus sotsiaalmeedia peale, ei ole teada, sest detailsemat eristamist kui “internetireklaam” Eesti seadused ei nõua ja ERJK erakondadelt ei küsi, sest komisjoni huvitavad eelkõige parteide tulud, mitte kulud.

Ainuke erand on kandidaatide omast taskust tehtud kulude aruanded, mis annavad mõningase ülevaate, kui palju iga kandidaat ise kampaaniale kulutas. Ehkki erakonna üldkuludest on kandidaatide erakulud murdosa, leiab sealt sadu arveid, mis tasutud just Facebookile.

Kui enamasti jääb ühe kandidaadi Facebooki eelarve suurusjärku 50 eurost paarisaja euroni, siis näiteks Keit Pentus-Rosimannus reklaamis ennast sotsiaalmeedias enam kui 7000 euro ja Jevgeni Ossninovski ligikaudu 3000 euro eest.

Veelkord, need summad näitavad ainult, kui palju kulutavad kandidaadid isiklikust taskust. Kui palju aga lisavad erakondade keskkontorid - kõigi eelduste kohaselt kordades rohkem - ei pea parteid avaldama ja pole ka võimalik kontrollida mujalt. See on raha, mis liigub Eestist välja. Facebook ei tule ise ja vabatahtlikult kunagi avaldama, kes ja mis summa eest reklaame ostab.

Näiteks jätab tagauks sellised võimalused:

*kandidaat X reklaamib ennast Facebookis, aga tasumiseks kasutab kohaliku ärimehe Y krediitkaarti;

*erakond X töötab välja sotsiaalmeedia reklaamikampaania, aga laseb selle tasuda toetajatel, kes ei soovi ennast ametlikult erakonnaga siduda;

*mõni hea- või pahatahtlik isik tellib isiklikult erakonna või kandidaadi toetuseks või antireklaamiks kampaania. Väga vabalt võib see isik olla näiteks naaberriik, kellel on huvi Eesti valimisteks segadust külvata.

Viimane näide on Eesti oludes eriti huvitav, sest PPA on varasemalt otsustanud (kui Varro Vooglaiu juhitav SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks saatis laiali otsepostituse soovitusega valida EKRE poliitikuid ja hoiduda valimast kooseluseadust toetanud saadikuid ja parteisid), et esiteks polnud tegemist valimisreklaamiga, vaid valijate informeerimisega ning teiseks ei olnud tegemist ka ühegi erakonna varjatud annetusega. Nii et tegemist on täiesti seadusliku võimalusega manipuleerida Eesti valimistega.

Rääkisin hiljuti samal teemal ka Facebooki inimestega, kes tegelevad just sarnaste ohtude vastu võitlemisega ja kes muuhulgas on süvitsi sees USA presidendivalimistel Venemaa manipuleerimise uurimise, analüüsimise ja süsteemi muutmisega. Minu huvi oli, et Facebook suudaks suurriikidest kaugemale vaadata ja pööraks tähelepanu ka sellele, mis toimub NATO ja EL-i piiririikides, mis Venemaa mõjutusoperatsioonide vastu on kembelnud juba ammu enne seda kui USA ärkas 2017. aastal.

Absurdselt lihtne on tellida sugugi mitte kulukas kampaania Facebookis, mis võiks kallutada Eesti valimistulemusi märgatavalt. Näiteks sihtida pealinnas või Ida-Virumaal elavatele venekeelsetele elanikele reklaamid, mis räägivad, kuidas Jüri Ratase juhitav Keskerakond on venekeelse elanikkonna maha müünud ja selle asemel tuleks valida hoopis erakonna Y poolt. Kuna Facebook võimaldab reklaame sihtida ülispetsiifiliselt, on võimalik, et suur osa sellistest reklaamidest jääks avaliku tähelepanuta. Me lihtsalt ei tea, kes, mida ja kelle raha eest Facebookis reklaamib.

Facebooki inimesed lubasid, et USA vahevalimisteks tullakse välja poliitilise reklaami läbipaistvust puudutavate muudatustega, mis seejärel laiendatakse rahvusvaheliseks. Kas see ka päriselt juhtub, ei tea, aga seniks peaks ka Eesti järelevalve asutused teemat tõsiselt võtma ning miks mitte sotsiaalmeedia kanalitele mingitki survet avaldama.

Lätlased esimese sellise - ehkki selgelt blufitud - sammu astusid. KNAB-i, mille üks rolle on erakondade rahastamise kontroll, juht Jekabs Straume teatas eelmisel nädalal parlamendi ees esinedes, et kui Facebook jätkab nende päringute ignoreerimist, võidakse kanal valimiste ajal mingiks ajaks Lätis stepslist välja tõmmata.

Lõpetuseks nimekiri, milliseid andmeid sotsiaalmeedia kampaaniate kohta peaksid Eesti erakonnad minu hinnangul läbipaistvuse tagamiseks andma:

*sotsiaalmeedia reklaamikulude ülevaade kanalite kaupa;

*sotsiaalmeedias kasutatud reklaamid koos kujundusega;

*kasutatud reklaamide valitud sihtgrupid.