Mirjam Nutov: elu ongi igavene võitlus
Peaminister Jüri Ratas teatas vabariigi sünnipäeva eelses kõnes, et praeguse ja loodetavasti ka tulevaste valitsuste tähtsaim eesmärk on suurendada Eestimaa rahvaarvu. Muu hulgas tuleks peaministri arvates selle saavutamiseks panustada sündimuse suurendamisse.
Nüüd, veidi vähem kui kuu aega hiljem tekitab selline sõnum aga Valga ja Põlva sünnitusosakonna sulgemise uudise valguses ajus täieliku lühise. Riik, mille peaminister teatab, et tuleks panustada sündide suurendamisse, võtab samal ajal naistelt ära võimaluse kodulähedal sünnitada ning ütleb, et ühed peavad pereplaneerimiseks panustama rohkem aega ja ressursse kui teised. Seejuures nimetavad otsuse autorid, haigekassa juhatuse liige Maivi Parv ja Põlva ning Valga haiglate nõukogude esimees Mart Einasto, seda parimaks võimalikus lahenduseks Kagu-Eesti sünnitajatele. Millegipärast leiavad endised ja tulevased Kagu-Eesti sünnitajad aga hoopis vastupidist, nimetades seda otsust viimaste aegade kõige rumalamaks.
Ühel poolel on tugevad argumendid: aastatega aina vähenev sünnituste arv, mis jääb justkui kiuste maha maagilisest numbrist 300. Just nii palju oleks otsustajate arvates minimaalselt vajalik, et ära majandada. Teenus on aga kallis, ööpäevaringses valves tuleb hoida vähemalt viit inimest. Lisaks peavad alati töökorras ja valmis olema ka aparatuur, ravimid ning operatsioonituba. Küsimus pole selles, kas see kõik on hetkel tagatud ja tipp-tasemel – jah on küll ja seda ei vaidlusta keegi. Küsimus on teenuse jätkusuutlikuses ja sellesse enam otsustjatel usku pole. Ebamugava tõsiasjana tuuakse välja ka fakt, et tegelikult kolmandik tänastest Kagu-Eesti sünnitajatest on juba ise valinud võimaluse minna Tartusse.
Teisel poolel on aga tugevad emotsioonid. Eks see sünnitamine olegi läbi ja lõhki üks igavesti emotsionaalne akt. Sestap on ka üsna mõistetav, et inimese eluringi ühe olulisema pidepunkti kallale tungimine on põhjustanud lausa tormilise vastukaja. Sotsiaalmeedias loodud grupid Põlva ja Valga sünnitusosakondade kaitseks leidsid vaid mõne päevaga tuhandeid toetajaid. Lisakas on algatatud petitsioonid, kus kogutakse mõlema sünnitusosakonna säilitamiseks allkirju. Kohalikud omavalitsused on juba teatanud, et nad ei plaanigi võitluseta loobuda.
Ka on kuulda, et sellist tormilist reaktsiooni ei osatud oodata. Viimane paneb muidugi imestama. On ju Põlva ja Valga inimesed karastunud. Alles nad võitlesid selle eest, et ARK jääks. Siis võideldi selle eest, et Telia jääks. Näib, et just neid kaht piirkonda iseloomustab kõige täpsemalt see kulunud väljend: elu ongi üks pidev võitlus. Õigepoolest ütlevad asjaosalised kurbmuigega näos, et muuks neil ei jäävadki enam aega, kui pidevaks võitluseks selle eest, et eluks vajalikud teenused kodu lähedale alles jääks.
Senini on otsustajad rääkinud sellest, et hullu muutust ei tule – Põlva inimesed peavad edaspidi sõitma 27 kilomeetri kaugusel Võrus asuvasse Lõuna-Eesti haiglasse. Valga inimesed aga Tartusse, kuhu on 86 kilomeetrit. Seejuures ei paista aga kellelegi otsustajatest meenuvat, et inimesed elavad ka veel mujal kui vaid Põlva ja Valga linnas. Maale elama kampaaniate käigus on kasvõi Värska kanti kolinud elama omajagu noori peresid. Nende jaoks jääb nüüd sünnitusmaja märksa kaugemale kui vaid 27 kilomeetrit. Aga asi polegi niivõrd vahemaades, kui selles, et miks pannakse Kagu-Eesti elanikud ebavõrdesse seisu ning öeldakse, et nemad peavad samade teenusete kättesaamiseks, mis linnas, läbima pikemaid vahemaid ning planeerima rohkem aega. Makse maksame ju võrdselt nii Tallinnas, Tartus kui ka Põlvas. Sellised reformid saadavad välja sõnumi, et ühed on võrdsemad kui teised. Lõhestavad juba niigi lõhkist riiki. Annavad teada, et noortel peredel siia perifeeriasse asja pole.
Teema teine pool on valikuvabadus, kas sünnitada suures haiglas nii öelda konveiermeetodil või väikeses haiglas rahulikumas õhkkonnas. Ühel juhul, nagu naised kirjeldavad, võib sünnituse jooksul ämmaemand kolm korda vahetuda, kiirustatakse pidevalt tagant, on palju rahvast ning sagimist. Hea õnne korral on lootus saada perepalat, aga võimalik, et kohti siiski pole ning värske isa saadetakse öösel teise linna koju. Teisel juhul on aga sünnitaja päralt kogu personal, aega on ning perepalateid ka. Põlva näitel on näha, et seda valikut on vaja – 35 protsenti eelmise aasta 245 sünnitajast tulid Põlvasse väljaspoolt Põlvamaad.
Hetkel on teada, et TÜ Kliinikumi sünnitusosakond ei laiene enne paari aastat. Seega jääb täiesti ebaselgeks, miks tekitada ühes kohas veel suurem ülekoormus, selmet luua esmalt tingimused suurema hulga sünnitajate vastuvõtmiseks ja alles siis hakata väiksemaid kohti sulgema. Exceli tabelid näitavat muide, et suurem sünnitajate hulk tähendavat kliinikumi jaoks keskmiselt igas päevas ühte sünnitajat lisaks. Seejuures ei taheta aga mainida, et ka sünnitamisel on oma kõrg- ja madalhooaeg. Mis saab siis, kui kõrghooajal lööb Tartu täiega umbe?
Ehk ootaks laienemise ära. See tähendaks umbes kahte kuni kolme aastat. Sel juhul oleks ka üleminek valutum ning naistel oleks teadmine, et ka suures haiglas on võimalik mõnusas atmosfääris sünnitada. Raha on ju selleks olemas. Keegi ei plaani haiglate eelarvet sünnitusosakondede sulgemisega vähendada. Sünnitustele mõeldud raha tahetakse suunata hoopis teiste valdkondade arendamisse.
Praegused otsused tulid aeglase ja rahuliku eestlase jaoks natuke ootamatult. Tuli nii, et tekitas taas palju trotsi, pettumust ning inimesest ülesõitmise tunnet. Neid väiteid on peetud küll üleforsseerituks, kuid naised on juba öelnud, et kodulähedase sünnitusosakonna kadumine mõjutab nende edasist pereplaneerimist ning vähendab turvatunnet. Kas seda peaminister mõtleski, kui rääkis oma kõnes sellest, et peame panustama sündimuse suurendamisse?
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi