2. märtsil 1940. aastal avaldati ajalehe Postimees kolmandal leheküljel teade Anton Hansen Tammsaare surma kohta. Järelehüüe lõppes nõnda: „Tammsaare surm on meie rahvuslikule kultuurile rängaks hoobiks, kuna on varisenud meie tänapäeva suurim kirjanik oma paremas loomisvõimes. Sügavas harduses ja tänutundes mõtleb kogu rahvas lahkunule, kes meile on jätnud nii suure ja kõrgeväärtusliku vaimse pärandi.“

Inimesi sureb iga päev. Pragmaatiliselt võttes on iga inimese surm tragöödia ja sama pragmaatiliselt on see paratamatus, sest kui poleks surma, poleks elu.

Igal inimesel on loetud arv lähedasi, kellest osade kirstu juures seisab ta ise või kes tema kirstu juures seisavad. Sugulaste, sõprade ja töökaaslaste kõrval leidub aga väga palju neid, keda me isiklikult ei tunne, kuid kelle lahkumine läheb meile samamoodi korda nagu Tammsaare kaasaegsetele läks korda suure kirjaniku ootamatu surm.

Viimaste päevade jooksul on märkimisväärselt suure osa eesti meediaväljast hõivanud surmad. Traagiliselt hukkus saate „Kodutunne“ juht Signe Lahtein, suri ajakirjanik ja poliitik Andres Ammas ning veidi kitsamas ringis hästi tuntud rahakoguja Allan Tohv.

Lahteini ma isiklikult ei tundnud ning „Kodutunde“ saadet ma ei vaata, aga kahju on ikkagi. Andres Ammasega olen kohtunud, meenutan teda hea sõnaga, ja mul kahju. Allan Tohvist kuulsin eile esimest korda elus, aga mul on ikkagi kahju. Kõik nad oleksid võinud veel elada ja tegutseda. Kuid sama võiks ju öelda väga paljude kurvastavalt vara surnud inimeste kohta, kelle nimi ei jõua kunagi võibolla isegi ajalehe surmakuulutuste küljele.

Avaliku elu tegelaste suremisel on tahes-tahtmata suur uudisväärtus ja kummalisel kombel muudavad just nimelt surmad meediaruumi positiivsemaks ja emotsionaalsemaks, inimlikumaks niikuinii. Halvad uudised müüvad alati paremini kui head, aga tuntud inimese surma jätku-uudised on loomult just nimelt head lood, sest meenutatakse lahkunu parimaid külgi ja sünnivadki artiklid, mida tema eluajal ei oleks keegi viitsinud ei kirjutada ega lugeda.

Keskmisest veidi kriitilisema meelega meediatarbijad on juba vaikselt hakanud mõõtma kuulsate inimeste kaalukust nende surmajärgse meediakajastuse põhjal ning leidnud, et midagi on paigast ära, et pika ja väärika elu elanud näitleja surm leiab kordades vähem kajastust kui ühe telesaatejuhi oma.

Muidugi, võibolla ongi see ebaõiglane, aga elu ongi ebaõiglane ja kui elu on ebaõiglane, on surmgi ebaõiglane. Kõik allub mõõdikutele, mis annavad eksimatult teada, kas surmauudis veel müüb või enam ei müü. Avalik elu toob kaasa avaliku surma. Eesti Teaduste Akadeemia liikme elu ja surm ei saa kunagi sama palju tähelepanu kui mõne juutuuberi oma. Imestada pole siin küll millegi üle ja osatamisest pole kasu.

Tean lugu ühest briti ajakirjanikust, kellele tema kodune televisioonikanal enam tööd ei andnud, ilmselt lootes, et rakenduseta mees laseb ise jalga. Aga tema ei lasknud ja hakkas hoopis ette valmistama järelehüüdesaateid veel elavatele tähtsatele ja kuulsatele inimestele, kelle surm kindlasti suurt tähelepanu pälvib. Nii ta seda tööd siis tegigi ning valmistas ette arhiivilõigud ja taustalood, sest ilmasambaks pole veel keegi jäänud.

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui igale kodanikule kirjutataks ilus ja aus järelehüüe juba tema eluajal ja antaks seda talle lugeda. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.