1924. aasta 26. jaanuari Postimees avaldas uudise Pariisi üleilmlise olümpiaadi alguse kohta. Ajaleht kirjutas järgmist: „Pariisi olümpiaadi ettevalmistused on prantslastel kestnud 1922. aastast, kuna praegu kõik kultuurriikide sportlised ringkonnad närvilikult eelolevatele rahvaste suurvõistlustele spordis endid ette valmistavad. Talispordi võistlused, mis 6. veebruarini kestavad, on ainult suvise olümpiaadi päevakavasse sissejuhatusena. Võitlusteks, millest 400 kahekümne rahvuse esitajat, on erilisesed liuväljad ja suusamäed ehitatud. Olümpiaadi suvine osa algab maikuu keskel jalgpalli ja rugby võistlustega. Kahetseda tuleb, et Eesti talispordi võistlustel esitatud ei ole.“

Prantsusmaal Chamonix’s 1924. aasta talvel toimunud võistlused kuulutati hiljem esimesteks taliolümpiamängudeks. 9. veebruaril algavad Lõuna-Koeras juba 23. taliolümpiamängud ning kui 1924. aastal teatas Postimees kurvalt juba leheloo alapealkirjas, et „Eesti puudub talivõistlustelt“, siis nüüd võib rõõmsalt kirjutada vastupidist: „Eesti ei puudu talivõistlustelt“. 

Objektiivselt võttes on taliolümpiamängud isegi mõttetumad kui suveolümpiamängud. Kasvõi selle pärast, et suvealasid võib viljeleda kõikjal maailmas - isegi Arktikas võib soovi korral kõrgust ja kaugust hüpata -, aga naturaalsel lumel suusatada laias laastus ainult pooles maailmas.

Sõdade lõpetamine olümpiamängude ajaks pole enam ammu realistlik. Samal ajal, kui ühes paigas kukuvad mäesuusatajad, kukuvad teises paigas pommid, selline see elu on.

Olümpiamängudele kulub tohutu hulk raha. Riigid saadavad võistlema oma sportlased, keda on vaja toita ja katta, parimal (või siis halvimal) juhul tuleb medali eest preemiat maksta või talu kinkida. Mängude ajaks ehitatakse hooneid, mida võib järgmine kord näha mõne aasta pärast ilmuvas veebimeedialoetelus: „Kümme kõige masendavamat mahajäetumat staadionit“.

Medalid, mis olümpiamängudel võitjatele kaela riputatakse, jagatakse samuti mõne järgneva aasta jooksul pärast dopinguproovide süvaanalüüsi ümber. Keemikud ja suurriigid võitlevad tulemuste eest sama raevukalt kui suusatajad suusarajal. Raevukamaltki. Sportlased teevad, mis neile öeldakse ja mis neil muud üle jääb, kui asjasse on segatud lausa taevased väed, kui meenutada, kuidas Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill hiljuti vene sportlasi jumalateenistusel õnnistas ning õigluse ehk Venemaa spordimasinavärgi võidust jutlustas.

Tervislikest eluviisidest on olümpiamängud kaugel. Selmet spordifanaatikutest inimesi suusarajale saata, sunnitakse noid teleri ees istuma ja võistlusi vaatama. Hea vähemalt, et Eestit ükski medal praeguste andmete kohaselt ei ohusta, sest vastasel juhul kukuks rahvas rõõmust hullumoodi jooma, mis läheb vastuollu ametliku alkoholipoliitikaga.

Objektiivseid põhjuseid, miks taliolümpiamängud on absurdi, mõttetu rähklemise ja ülemäärase kulutamise meistriklass, leidub kindlasti veelgi enam, aga just see teebki nimetatud spordipeo mõnusaks ja oluliseks, et see on nii võrratult ebaratsionaalne.

Töökultusest räsitud eestlastele on olümpiamängud tõeline kingitus. Võistluste teleülekanded on tehniliselt veatud ja visuaalselt kaunid. Tulemuste selgumine pakub põnevust neilegi, kes spordist midagi ei tea. Olümpiamängudel põimuvad seega esteetika ja emotsioonid, täiesti kasutud nähtused, mis kummatigi teevadki inimesest inimese.

Igaüks, kes homme algavatele taliolümpiale enam kui kahe nädala vältel andunult kaasa elab, levitab tervendavat ebaratsionaalsust ja võib õigusega uhkust tunda ning tervitada igal hommikul oma peegelpilti tiitliga: „Teie inimlik kõrgus!“.

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui rohkem inimesi taliolümpiamänge vaataks. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.