"Dirigent Ilmar Tõnisson tõstab taktikepi Teatrisaal täitub piduliku "Võidumarsi" helidega ooperist "Aida". Teadustaja Grete Naaber lausub pärast kaunist uvertüüri soojad tänusõnad töökatele naistele ja helladele emadele, kelle silmade päikesesoojus saadab oma laste iga sammu. Partei linnakomitee sekretär Ernst Helemäe loeb rahvusvahelise naistepäeva tähistamise piduliku koosoleku Lydia Koidula nimelises Pärnu Draamateatris avatuks." Nõnda kaunisti kirjutati ajalehe Pärnu Kommunist esiküljel 8. märtsil 1968. aastal.

Kirjeldatud sündmus ei olnud millegi poolest erandlik. Samasuguseid aktuseid ja pidulikke koosolekuid toimus kõigis Eesti nurkades läbi mitme aastakümne ja nende vari langeb tänaselegi päevale nagu üks jube needus.

Väga tabavalt on naistepäevast ja sellesse suhtumisest tänapäeval kirjutanud Jüri Kolk oma samanimelises suurepärases novellis: "See oli jäle. See oli tõesti jäle. Kogu see naistepäevade värk on jäle. Roosi arvates oli see lilledesse uputatud revolutsioon. Naistepäev on meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu."

Täna on samuti naistepäev ja tõenäoliselt toimuvad mõnelgi pool Eestis samasugused pidulikud koosolekud nagu 1968. aastal Pärnus ja tunnevad osad naised end samamoodi nagu Jüri Kolgi novelli kangelanna Roosi.

Naistepäev on üks aasta erilisemaid tähtpäevi kindlasti ja muutub aasta-aastalt aktuaalsemaks ning sisulisemaks kui nõukogude-aegsed pateetilised aktused.

Naistepäeval kohtuvad paljud tänapäeval meelierutavad teemad nagu ahistamine, soorollid, võrdne kohtlemine, feminism, traditsioonilised pereväärtused ja vabadus. Naistepäev on samaaegselt nii jäänuk minevikust kui ka tuleviku ettekuulutus. Nii mehed kui ka naised mõtlevad, mida sel päeval teha tohib ja ei tohi ning kas sooneutraalseks muutuvas ühiskonnas üldse on kohane nimetada märtsikuu kaheksandat päeva naistepäevaks. Võibolla on see lihtsalt päev.

Naistepäeva tähistamist tasub siiski igal aastal tähelepanelikult jälgida, sest just sellel päeval pannakse paika järgmised verstapostid sugudevahelises suhtluses. Tegemist on sümboolse pööripäevaga ning võib üsna kindlalt väita, et järgmisel aastal on naistepäev juba hoopis teistsugune kui tänavu. Võibolla on järgmisel aastal naised naisemad ja mehed mehemad. Võibolla vastupidi - mehed naisemad ja naised mehemad, mine võta kinni, aga on, mida oodata.

Isiklikult ootan, et kunagi tähistaks naistepäev hetke, millest alates ükski mees ei karda enam ühtegi feministi. See oleks ühtaegu nii naistepäeva kui ürgmehelikkuse triumf.

Adun, et selle saavutamine võtab väga palju aega, aga aega on vähe. Ehk oleks abi sellest, kui iga kuu kaheksas päev oleks naistepäev. Nõnda saaks veelgi kiiremini ammendada teatavate päevakohaste - mitte just kõige teravmeelsemate - naljade varamu, suurendada lillede läbimüüki, mis aitab kaasa majanduskasvule ning põllumajanduse arengule, ja panna mehed ja naised südamest südamesse suhtlema. Sugudevaheline sõda asenduks kõikvõimsa armastusega, milleta ei saa läbi ei jörmid naised ega õrnad mehed.

Sedastan: Eesti Vabariik oleks parem, kui meil oleks rohkem naistepäevi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.