4. aprillil avaldas ERRi portaal Mihkel Kunnuse loo „Palgalõhe ja kuidas seda võita“. Loo argumentatsioon on järgmine: sugudevahelist palgalõhet ei saa mõistlikult vältida olukorras, kus rahaga tasustatakse (lihtsustatult öeldes) kõiki muid töid peale laste sünnitamise ja kasvatamise. Kuna bioloogilise tööjaotuse tõttu on naine väikelapsega rohkem hõivatud, tähendab see, et tekib suurem katkestus tema rahaliselt tasustatud töösse. Palgalõhe ongi selle tagajärg.

Kui me peame seda probleemiks ja tahame kaotada, siis oleme käesolevaga tuvastanud probleemi põhjuse ja saame hakata otsima lahendusi. Võimalus A on jagada laste hooldamise töö sümmeetrilisemalt isa ja ema vahel, et karjäärikatkestusi esineks mõlemal. Võimalus B on määrata laste hooldamisele kindel rahaline väärtus ja tasuda see riiklikult. Kunnus, küll rühmitades neid võimalusi natuke teisiti, jõuab järeldusele, et kumbki ei toimi: A on ebaefektiivne, B ei kaota palgalõhet pikemas perspektiivis (sellest allpool lähemalt). Tulemus on, et palgalõhe on paratamatu.

Niisugune arutluskäik on muidugi mitmes mõttes lihtsustatud, skeemiks taandatud. Vaieldamatult on selline karjäärikatkestus palgalõhe oluline põhjus, on koguni leitud, et lõhe emade ja mitte-emade vahel on suurem kui lõhe meeste ja naiste vahel. Probleem pole mitte niivõrd ühes või mitmes lapsepuhkuses eneses, suuremal skaalal on karjäärikaare hakkimine seotud naiste vähese esindatusega juhtivatel, kõrgemini tasustatud töökohtadel.

Samas ei ole see ainuke põhjus. Näiteks tervete valdkondade erinevat tasustamist ei saa põhjendada karjäärikatkestusega. Kaaluda tuleb, kuivõrd on pealtnäha isiklikud ja spontaansed puhkuseotsused ja valdkonnavalikud mõjutatud ühiskondlikest ootustest. Lisaks moodustab osa palgalõhest veel nn selgitamata palgalõhe, mida ei põhjenda ei erisused ametipostis, valdkonnas ega töökoormuses.

Kuid Kunnus ei esinegi niivõrd sotsioloogi kuivõrd filosoofi-esseistina – ta püüab võimalikult elegantselt esitada üht kitsast argumentatsiooniliini ühe kitsa probleemi kohta. Pigem sellistelt alustelt tahangi tema arutluskäiku kommenteerida, minnes n-ö kaasa tema reeglitega.

Kõigepealt pean oluliseks rõhutada, et ei seda arutlust ega ka vaetud lahendusi ei saa nimetada iseenesest antifeministlikuks. Tõsi, antud tekstis Kunnus feministidele otsesõnu vaenukinnast ei heidagi. Vastupidi, kelmika nükkena viitab ta hoopis Virginia Woolfi esseele „Oma tuba“ kui autoriteetsele allikale. Arvestades aga nii Kunnuse isikuloolist tausta kui ka tema senist esseistikat, võib arvata, et feminism sõnana on välja jäänud retoorilistel kaalutlustel, kuna üritatakse liikuda puhta mõistuse toel argumendilt argumendile ja vältida ühiskondlikke silte. Samuti on tema järeldus vastuolus tänapäeva peavoolufeminismi seisukohaga, mille kohaselt on palgalõhe likvideeritav ja tuleb likvideerida.

Tahan aga näidata, et suhtlus eri poolte vahel on ja peaks olema võimalik.

On omaette küsimus, kas feminismi sisse annaks teoreetiliselt ära mahutada samasuguse järelduse, et palgalõhe on paratamatu. Feminism on nii lai ideede komplekt, et ilmselt annaks küll. Kuid olulisem on see, et Kunnuse arutlused ennekõike lahenduskäigu B probleemide teemal on väga lähedal arutlustele, mida täiesti reaalselt peetakse n-ö „feminismi sees“.

Lahenduskäik B on Eestis praegu jõuliselt kasutusel: pikk rahaliselt kompenseeritud puhkus väikelapse hooldamiseks. Kunnus osutab, et see iseenesest ei likvideeri katkestust ennast ja seega palgalõhet pikas perspektiivis (võib-olla koguni suurendab seda). Nii tuleks naised ikkagi ka rutem tööle tagasi suunata, kas meelitades või sundides. See aga tekitab uusi probleeme või toob meid tagasi vanade juurde. Esiteks ei taha naised tihti laste eest hoolitsemisest loobuda, teiseks peab keegi seda tööd ikkagi tegema, mis jälle tõstatab spetsialiseerumise küsimuse.

Need ei ole probleemid, mille feministlik ühisrinne maha vaikiks. Vastupidi, kuivõrd feministliku liikumise südameasi on olnud naiste elu ja tegevused, on selle huviorbiidis otse loomulikult ka sünnitamine ja lastekasvatus kõigis oma detailides. Ka ei ole sellele probleemipuntrale olemas ühest „feministlikku vastust“ – on täiesti olemas feministlikud argumendid niihästi pikema kui ka lühema vanemapuhkuse kasuks.

Kuna feminismile on tõesti omane kõnelda „õiguste“ keeles, nagu Kunnus mõnikord irooniliselt on märkinud, siis võib kohata juttu nii naise õigusest lapsega kodus olla kui ka naise õigusest väikelapse kõrvalt tööle minna. Siin taga heiastuvad erinevad feminismisisesed vastaspoolused: nn võrdsusfeminism ja erinevusfeminism, praktiline naiste olukorra parandamine ja teoreetiline ideaal jm.

Võib-olla tuleks (selgitatud) palgalõhega ikkagi leppida, kui tuleb välja, et see vastab paljude naiste tegelikele huvidele? Eks just neid võimalusi eri riigid, sealhulgas Eesti, parasjagu katsetavadki, vastavat seadusandlust timmides. Nagu suured eksperimendid ikka, nõuavad need aega.

Kuid Kunnuse kriitika lahenduse B aadressil jääb tegelikult kosmeetiliseks, kuna ka B suunab lõpuks tagasi A ehk sümmeetrilisema sugudevahelise tööjaotuse juurde. Kunnuse arutluse põhituum on aga see, et on lihtsalt kõige efektiivsem, kui (väike)lapsi kasvatavad ainult naised. Pole otstarbekas seda kohustust mõlema vanema vahel võrdselt jagada ja seega katkestada ka isade karjääri – teguviis, mille olulise motivatsioonina esitab ta kättemaksuhimulise „häirituse mehe karjääri katkestamatusest“. Spetsialiseerumine tõstab tema meelest niihästi töö tõhusust kui ka kvaliteeti.

Selline väide ei mõju nii absoluutsel kujul usaldusväärselt. Spetsialiseerumine tõesti tõhustab tööd teatud olukordades, näiteks siis, kui tööline terve auto otsast lõpuni kokkupanemise asemel teeb konveierilindi taga üksnes üht kindlat liigutust ühe kindla detaili kallal. See on üks kogu tööstusrevolutsiooni eeldusi või tõukejõude (Kunnuse koduväljakul mängides tuleb tingimata märkida, et üheskoos naftaga). Kuid on väga kahtlane, kas see toimib ka teistsuguste tööde puhul.

Veel osutab Kunnus, et lastekasvatuse võrdsem jagamine on vastuolus üleüldise ühiskondliku suundumusega spetsialiseeruda. Seda spetsialiseerumist aga ei tervitata sugugi üksmeelselt, näiteks teadustöös on seda hakatud pidama suureks probleemiks. Ka kõikvõimalikud muud ametid nõuavad eripalgelisi oskusi ehk ühendavad eneses mitu tööd: näiteks õpetaja peab niihästi tundma ainet kui ka olema hea pedagoog, äriajamisel on tarvis niihästi matemaatilist nutti kui ka psühholoogilisi teadmisi.

Veel vähem on spetsialiseerumist peetud õigeks teeks harmoonilise inimarengu seisukohalt. Nn renessansiinimese ideaal seisneb spetsialiseerumise vastandis. Ka seisukoht, mis leiab, et väikelapsega tegeleda võiksid mõlemad vanemad, ei lähtu ainult kättemaksuhimust isadele, kelle karjäär jääb katkestamata. Oluline põhjendus on muu hulgas see, et vanemale õpetab lapsega tegelemine väga palju – kui soovite, teeb temast parema ja õnnelikuma inimese.

Õieti on tihti kombeks ka neid kaht asja – harmoonilist inimarengut ja efektiivsust pikas perspektiivis – omavahel siduda. Ideed, et üht tööd tehes puhkab inimene teisest, omistatakse muu hulgas ühele Kunnuse enese autoriteetidest, keda ta ka palgalõhe-tekstis tsiteerib – Uku Masingule. Uuemas diskursuses kasutatakse harilikult motivatsiooni sõna: motiveeritud töötaja, kelle elus töine ja isiklik sfäär on tasakaalus, töötab paremini.

Eriti aga lastekasvatus kombineerib tingimata mõlemat aspekti: oleks vaja võimalikult efektiivselt kasvatada võimalikult harmooniline inimene, kusjuures kaalul on lisaks kasvatatavale ka kasvataja isiku harmoonilisus. Seda kahtlasem on, kas spetsialiseerumisest on siin tolku.

(Olgu vahepeal igaks juhuks meenutatud, et selle arutluskäigu eeldus ei ole meeste ja naiste täielik sarnasus. Vastupidi, kui peame sugupooli erinevaks, on meil ehk isegi rohkem põhjust uskuda, et lapsele on kasulik, kui teda kasvatavad mõlemat tüüpi inimesed – muidu oleks ju ükskõik. Samasoolistest lapsevanematest rääkides võib see argument „vaenupoolte“ vahel hoopis teistpidi aktiveeruda.)

Muidugi on efektiivsusele taandamine jälle üks Kunnuse teadlikke lihtsustusi. Oma essee lõpus võtab ta ka ise jutuks vana hea idealismi ja pragmatismi vastanduse. Jah, kui leiba ja peavarju ei ole, pole tõesti kellelgi mahti kõnelda harmoonilisest isiksusest, silmad taeva poole pööratud.

Kuid on iseloomulik, et oma spetsialiseerumisideed toestab Kunnus muu hulgas ettevõtja ja blogija Penelope Trunki väitega, et inimene saab keskenduda ainult kas lastele või tööle, mitte mõlemale. Trunki puhul tuleb arvesse võtta, et tegu on USA kodanikuga, kelle seisukohti mõjutab väga tugevasti sealne süsteem, mis toetab töö ja kodu jäika lahusust. Niisugustes tingimustes on kahe valdkonna kombineerimine tõepoolest eriti ebaotstarbekas ja väga ebamugav.

Ameerika süsteem on rahaga vahendatud elulaadi äärmuslikemaid väljendusi, mida aga kõik sugugi pimesi ei kiida. Sealne (feministlik) töö-kodu-lahususe kriitika ongi väga lähedalt seotud kapitalismikriitikaga. Sellele ei pruugi muidugi igaüks alla kirjutada; Kunnuse poliitilise paigutumisega vasak-parem-skaalal ei ole ma täpselt kursis.

Igatahes rõhutab ta oma essee alguses, et praegune, rahaga vahendatav süsteem (mis on palgalõhe kui probleemi eeldus) on väga noor ja nii teatud mõttes sattumuslik. See on ka feministlik-kapitalismikriitiline eeldus. Tundub aga, et essee lõpus võtab Kunnus seda juba antusena, millenagi, mille vastu ei ole mõtet võidelda. Igasugune ühiskonnakriitika eeldab, et süsteeme siiski saab mingil määral muuta. Bioloogilise tööjaotuse rõhutamisega tahab Kunnus minu meelest taas esile manada süüdistust (kuigi antud essees päris seda sõnastust kasutamata), et feministid ja teised „õiguslased“ tahtvat minna looduse vastu. Rahaga vahendatud süsteemi kirjeldamine sattumuslikuna aga osutab, et tegelikult on kriitika all ühiskonnakorraldus. Idee muuta ühiskondlikku süsteemi võib tunduda radikaalne – kuid ei tohiks tunduda absurdne.

Lõpetuseks: miks ma üldse hakkasin seda esseed kirjutama? Sellepärast, et minu moraalne intuitsioon (filosoofilises, mitte esoteerilises tähenduses) osutab Penelope Trunki omale pigem vastassuunas: nii laste kasvatamine kui ka ametitöö tulevad inimesel paremini välja siis, kui ta on kogemust ka teise valdkonnaga.

Siin tulevad paratamatult mängu isiklik elukogemus ja ideoloogilised veendumused. Minu kogemus on kallutatud ja võib olla ebaiseloomulik – nii nagu ka kõigi teiste oma. Samuti on tegu teemaga, mis tekitab keskmisest tugevamaid emotsioone. Kuid ka seda subjektiivsust ja neid emotsioone saab teatud määral analüüsida ja hallata. Selle kohta kaks märkust.

Esiteks, mõnikord leitakse, et kui feministid protesteerivad soolise tööjaotuse vastu lastekasvatuses, ilmutavad nad sellega lapsevihkamist ning avaldavad põlgust emaduse vastu. Selle näiteks tuuakse häirivat retoorikat „sünnitusmasinaks taandamisest“, „emaka rentimisest“ jne. Need kõnekujundid on muidugi emotsionaalsed ülevõimendused, nagu kõnekujundid alati. Kuid need ei viita emaduse halvustamisele, pigem väljendavad need hoopis vastureaktsiooni emadusest kõnelemisele ainuüksi efektiivsuse terminites (millele on mõnikord kohmakalt ilustuseks peale kleebitud pühaduse kullasära, emamedaleid jm butafooriat).

Teiseks, meil kõigil on omad uskumused (eelarvamused, ideaalid), mida ei anna lõpuni põhjendada. Maailmavaatelised konfliktid tulenevadki nende uskumuste erinevusest ja seetõttu ei saa konflikte ratsionaalse aruteluga päris lõpuni „maha rääkida“. Kuid tuleks püüelda koherentsuse poole vähemalt omaenese maailmavaates. Nimelt: ei ole aus rääkida ainult soolise tööjaotuse puhul efektiivsusest, kui nii paljudes teistes küsimustes peame implitsiitselt olulisemaks midagi muud, näiteks indiviidi harmoonilist arengut. (Taas kord võttes arvesse Kunnuse ideesüsteemi: võimalik, et sedagi võimaldab meil ainult nafta, ja võimalik, et pidu pole pikk, kuid hetkel on see ometi nii.)

Sõnavõtja peaks tingimata vaatama enesesse. Kas on päris kindel, et ta parimat maailmakorda visandades lähtub tõepoolest ideaalist, olgu efektiivsuse omast või mõnest muust, ja mitte sellest, mis talle enesele mugavam tundub? Kas kellegi sund lastega koju jääda tunduks niisama vältimatu ka John Rawlsi teadmatuse loori tagant? Aga kellegi sund tööle minna? Kogu spetsialiseerumissund – koos palgalõhega? •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.