Mihkel Kunnus | Palgalõhe ja kuidas seda võita ({{commentsTotal}})

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Palgalõhe kaotamine eeldab parima tahtmisegi juures lahendusi, mis küll lisavad võrdsust, kuid kahandavad nii töötamise kui ka lastekasvatamise efektiivsust, kirjutab publitsist Mihkel Kunnus.

Palgalõhe on üks õige hiline tsivilisatsioonipahe. See saab kohe selgeks, kui pilk ajalukku heita. Selleks, et saaks üldse eksisteerida selline asi nagu palgalõhe, mida saaks kenasti mõõta ja arvuliselt väljendada, on esiteks vaja raha – see on kõvasti noorem nähtus kui inimliik. Teiseks on vaja üldist palgatööd ja see on lausa verinoor nähtus.

Näiteks Virginia Woolf mainib feminismi kullavaramusse kuuluvas essees „Oma tuba“ (1929, e.k. 1997), et sellest pole veel poolt sajanditki kui naine võis hakata seaduse järgi üldse isiklikku raha omama.
Selles punktis on veel eraldumatult koos kaks probleemi, millest üks on enam-vähem täielikult lahendatud, aga teine – sugugi mitte vähem oluline – märkamatuks unustatud.

Esimene on sooliselt diskrimineerivad seadused. See probleem on enam-vähem täielikult lahendatud (soolised eristused on jäänud veel vaid sõjaväe ja abieluga seonduvas).

Teine on palju üldisem ühiskondlik protsess. Nimelt see, mil määral on tehtava töö tulemus rahaliselt vahendatud. Ega inglise naised ju 19. sajandi lõpuni käed rüpes istunud! Nad tegid kõvasti tööd, aga see ei konverteerunud toona (otseselt) rahaks (nende endi kätte). Ometi on just selles protsessis väga palju tänapäeva probleeme. Üldisemalt siis selles, mil määral inimese elufunktsioonid vahendatud rahaga. 

Kui heidame nüüd pilgu kodumaale 19. sajandi lõppu, näiteks A. H. Tammsaare isatallu, siis näeme, et isegi maksukoormusest tasuti vaid näpuotsake rahas, muidu ikka teopäevades ja talusaadustes. Vaid väga väike osa toonase (maa)inimese elutoimingutest oli vahendatud rahaga.

Veel: kuigi raha ise on väga vana nähtus, siis palgatöö, ammugi üldine, normiks saanud palgatöö, pole seda teps. Raha on ajalooliselt olnud eelkõige kaubavahetuse hõlbustamise vahend. Samuti on raha selline tehnoloogia, mis võimaldas üha võimsamalt keerustuva tööjaotuse, tähendab, siiani käiva protsessi, mis kätkeb endas üha suuremat spetsialiseerumist, efektiivsuse tõusu ehk kokkuvõtlikult majanduskasvu.

Ei ole möödas veel kuigi palju põlvkondi sellest ajast, mil enamus inimesi elas maal ja raha eest osteti peamiselt mõningaid tööstuskaupu – toit, kodusoe, riietus jms oli suuresti hangitud rahalise vahenduseta (küllap vargamäelastele kõlanuks mõiste „tasustamata majapidamistööd“ sama pentsikult nagu „magamistasu“ või „seedimispalk“). Tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas on aga enam-vähem kõik eluvajadused ja -toimingud rahaliselt vahendatud (isegi keha füüsilise koormamise eest maksame spordiklubides).

Seepärast sai põline linnainimene George Bernard Shaw öelda juba 1905. aastal, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Selles inimkonna suurprotsessis, kus eluvajaduste ja -toimingute naturaalmajanduslik ja käsitöölik rahuldamine muutub üha enam mehhaniseerituks, robotiseerituks, tööjaotuslikuks, spetsialiseerituks ja rahaliselt vahendatuks, on siiski üks valdkond, kuhu see protsess laieneb väga vaevaliselt. Kummatigi on see üks elu kesksemaid valdkondi. Nimelt paljunemine ja kasvatamine, uute täisinimeste „tootmine“.

XX sajandil on see protsess siiski väga jõudsalt ka sellesse valdkonda tunginud, täpsemalt siis on väga suur osa kasvatusfunktsioonist läinud kasvatusinstitutsioonide ja kasvatusspetsialistide kätte. Lapsed viibivad üha rohkem kasvatusasutustes, lasteaedades, koolides ja ka trennides ja huviringides.

Üks asi, mis takistab selle protsessi veel kaugemale arenemist, on see, et laste kasvatamine on miski, mille puhul lapsevanemad ise ei taha seda liiga palju, saati täielikult spetsialistidele delegeerida, vaid vähemalt mingil määral ka ise n-ö põlve otsas nokitseda (see on valdav, aga mitte universaalne).

Ja siin on ka selge sooline disproportsioon, bioloogiline asümmeetria, mida üks spetsiifiline hilisuusaegne õhtumaine moraalinägemus ebaõiglusena tajub – naise osa reproduktiivfunktsioonis on kehvemini spetsialistidele delegeeritav, mistõttu paljunemine tekitab naise elus suurema ajalise katkestuse rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessis (st spetsialiseerumiskarjääris). Üks selle kaasnähtudest ongi see, mida kutsutakse sooliseks palgalõheks: naised on vähemal määral integreeritud rahaliselt vahendatud tööjaotusprotsessi.

Need, kes tajuvad seda ebaõiglusena, peavad leidma lahendusi, kuidas minimeerida katkestusi selles protsessis ehk teisiti öeldes naise karjääriredelil.

Lahendused sõltuvad tihti kaasmotivatsioonidest. Kui selleks on näiteks häiritus mehe karjääri katkestamatusest, siis tuleks kuidagi kohustada või vähemasti soodustada seda, et mees tegeleks lapse kasvatamisega (seda teed on näiteks läinud Rootsi). Selle valiku miinus on vähemasti mingil määral see, et sellisel juhul ei pühendu kumbki täielikult ei lapsekasvatamisele ega tööle. Seega tähendab see meetod sammukest vastassuunas võrreldes selle üldise ühiskondliku suundumusega, kus tööjaotus ja spetsialiseerumine üha võimenduvad.

(Samuti on muidugi võimalus üldse mitte lapsi saada või palgata pereväline kasvatusspetsialist (lapsehoidja). Nende lahenduste miinused ja plussid on üsna ilmselged, nii üksikisikule kui ühiskonnale tervikuna).

Ameerika ettevõtja ja publitsist Penelope Trunk kirjutab: „Reaalsus on see, et täiskasvanud jaotuvad üldiselt järgmistesse kategooriatesse:

  1. need, kes on pühendunud lastele;
  2. need, kes on pühendunud oma tööle;
  3. need, kes pole pühendunud ei perekonnale ega tööle. Nad ei ole nii head ei töötajate ega vanematena kui esimesed, sest nad keelduvad valimast ühte teed (või nad on pühendunud millelegi, mis ei hõlma ei raha ega perekonda, näiteks maalimisele).“

Pole ka Trunki tõdemus ju tegelikult midagi muud, kui osutus sellele, et spetsialiseerumine tõstab tehtava kvaliteeti. Ja see printsiip kehtib ka peresiseselt. Peresisest spetsialiseerumist on üldiselt kutsutud soorollideks ning seda spetsialiseerumisjaotust on põlvest põlve edasi antud. Taas ökonoomia huvides – et ei peaks alatasa uuesti leiutama.

Muidugi on sellisel spetsialiseerumisel ka varjuküljed: jäikus ja vähene paindlikkus. Ja lisaks ürginimlik tunne, et sulle on kehvem töö sattunud. Nagu Uku Masing on sapiselt öelnud, et üks surmatõbine peab oma haigust teise surmatõbise omast ikka hullemaks. Nii lasebki lapsevanem tihti spetsialiseerumise asemel lastel erinevaid kodutöid teha kordamööda – seekord peseb üks nõusid ja teine koristab, järgmisel nädalal vastupidi.

Olgu. Mida siis teha, kui Exceli-tabeli õiglustunne ei anna kuidagi rahu? Kuidas hajutada soolise asümmeetriaga spetsialiseerumist rahaliselt vahendamata lastekasvatamisel (mis korreleerub omakorda karjäärikatkestustega jne)?

Mehaaniliselt vaadatuna on siin kaks varianti – teha naise reproduktiivtöö rahaliselt vahendatuks, tähendab, kehtestada raseduspalk, sünnitamispalk, imetamispalk jne (tänu lutipudeli leiutamisele saab imetamispalka teenida ka mees). See aga ei kaota karjäärikatkestust. Seega teine variant oleks naine võimalikult kähku tööle tagasi torkida või meelitada.

Võib uhkelt tunnistada, et torkimise teed pole Eesti läinud (erinevalt maadest, kus sünnitoetus on nii väike, et pole võimalikki lapsega koju jääda), aga ka meelitamisele töötatakse vastu, sest lapsega kodus olemine on tehtud rahalises mõttes väga mugavaks. Ja see on hea, sest me oleme väljasuremise äärel vaakuv väikerahvus.

Küllap oleks üks variant ka umbes taoline, mida Rootsis rakendatakse: et n-ö riiklik vanemapalk hakkab kahanema, kui seda ei võta vähemalt osaliselt välja ka teine lapsevanem.

Siin on muidugi tegu maailmavaateliste asjadega, sellega, kui palju peetakse heaks võrdsuse nimel efektiivsuse vähendamist (kordamööda jaotuse korral ei pühendu kumbki ei lapsele ega tööle samal määral kui siis, kui üks teeb üht, teine teist. Ja väga harva on ka töö- ja kasvatusanded võrdselt jaotunud).

Võib muidugi öelda, et efektiivsus on kõigest raha. Aga seda on ka palgalõhe. Pealegi rahaga on nagu toiduga – selleta elada ei saa, aga see ei mõtesta su elu. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: