Elise Rohtmets | Kultuuri- ehk emadusfeminismist. Naisus ja selle väärtus
Nii kaua kui emadust karistatakse madalama palgaga, madalama sotsiaalse staatuse ja riskiga langeda isolatsiooni, ei ela me ühiskonnas, mis naisi aktsepteeriks. Naiselikkus vajab võrdset representeerimist, kirjutab Elise Rohtmets.
Kultuurifeminism (cultural feminism) on katustermin, kuhu alla kuuluvad käsitlused, mille järgi meestel ja naistel on essentsialistlikud ehk põhiolemuslikud erinevused ja naiselikkusel objektiivne sisu ning eriline moraalne väärtus. Vahel kasutatakse ka sõna "erinevusfeminism" (difference feminism), kuid viimase alla kuuluvad ka vaated, mis sugude essentsialismi eitavad. Erinevusfeminism on ka akadeemiliselt esindatud, kultuurifeminism pigem üldistav silt teatud ideede ja hoiakute kohta.
Kultuurifeministide jaoks on reeglina sõnal "naine" olemas universaalne tähendus. Naiselikkusesse on kätketud omadused nagu rahuarmastus, hoolitsus, empaatilisus ja altruism, aga ka vaprus ja tugevus panna teiste vajadused endast tähtsamale kohale. Naistele on naiselikkus loomult omane, mitte konstrueeritud. See vastandub otseselt feministlikele teooriatele, mis ei tunnista universaalse "naise" kategooriat, eitavad sugude essentsialismi või naine olemise erilist moraalset väärtust.
Naiselikud omadused kui heaolu suurendajad
Naiselike omadustega kaasnevad naiselikud väärtused, mis on kultuurifeministide sõnul meeste juhitud ühiskondades alla surutud. Kultuurifeministid propageerivad naiselikkust ja naiselikke väärtusi, sest usuvad, et nende aktsepteerimine ja võrdne representatsioon otsustusprotsessides suurendab kõigi heaolu.
Ühe arusaama järgi toovad naised poliitikas ja ühiskondlikus elus osaledes orgaanilise hoiakute muutuse, jäädes hoidma sellest kasvanud uut status quo"d ja tasakaalustavad maskuliinseid väärtusi. Alternatiivse arusaama kohaselt võtavad koos naistega mehed üle rohkem naiselikke väärtusi ja sood pole teineteise suhtes pelgalt tasakaalustavad, vaid toimub nn süntees. Viimast iseloomustab tänapäevane arusaam isadusest, mis võrreldes sajanditaguse ajaga on üdini naiselik, kuid mis nüüd maskuliinseks on mõtestatud.
Kultuurifeministid ei taotle revolutsiooni, samuti pole neil kindlat doktriini. Soov on suurendada ühiskonnas üleüldist mitmekesisuse aktsepteerimist ja hoolivamat õhkkonda. Nad usuvad, et naiste elukogemused rikastavad poliitikat, äri ja teadust. Naiste aktsepteerimine ja osalemine ühiskonnas mitte ainult ei taga naistele paremat elu, kuna nad on kaasatud nende elu otseselt puudutavatesse otsustesse, vaid on ka meestele kasulik. Näiteks usuvad kultuurifeministid, et naiste osalemine poliitikas vähendaks sõdu ja looks paremaid majandus- ja sotsiaalprogramme. Seda sellepärast, et naised märkavad inimest ja tema vajadusi paremini kui mehed.
Ühed varasemad feministid
Ajalooliselt on kultuurifeministlikud vaated (läänes) ühed kõige varasemad. Vahel võib kohata ka selliseid termineid nagu romantistlik või naturalistlik feminism, mis vastandus esimese laine ratsionalistlikule feminismile. Kõik need nimetused aga on kasutusele võtnud tagantjärele hilisemad feministlikud mõtlejad ja sageli just kriitikana.
Niisiis on kultuurifeminism olnud 20. sajandil pigem halvustav silt, mida on eelkõige sotsialistlikud/marksistlikud feministid omistanud nende jaoks feminismi sildi all levivatele tagurlikele vaadetele.
Kultuurifeminismi sünonüümina võidakse kasutada ka emadusfeminismi (maternal feminism). Sotsioloog Alena Heitlinger kirjeldab seda põhinevat mehe-naise komplementaarsusel ja erinevusel ning naiste erilisel moraalsusel ja vajadustel. Kanada esimese laine feminismi on samuti nimetatud emadusfeminismiks. See tähistas ideid, mille järgi naised kui emad peaksid osalema avalikus sfääris, sest nende ettepanekud ja elukogemus on meestest erinev. Naised kui kasvatajad kannavad niisiis paremini ka ühiskonna eest hoolt, rikastavad avalikku diskussiooni ja toovad esile uusi vaatepunkte.
Alternatiivse käsitluse järgi on emadusfeminism hoolitsejaid kaitsev ideoloogia, mis proovib lahendada nii emade kui ka isade probleeme ning propageerib kogu ühiskonnale emalikke väärtusi, mille kaudu saavutatakse võrdsus ja rollide ühtlustumisega jääb mõlemal sool (sex) aega eneseteostuseks. Praegusel ajal sisaldab emadusfeminism ka kriitikat, et feministid on jätnud emadusega seotu pigem kõrvale ja emaduse probleemidele ei pöörata piisavalt tähelepanu.
Kultuurifeminismi kriitika
Kultuurifeminismi kriitikat leiab ohtralt. Kaks kõige esiletükkivamat probleemi tekib seoses essentsialismi uskumise ja universaalse "naise" kategooria ehitamisega. Antropoloogid, kes on uurinud eelkõige võimu avaldumist, soorolle ja sugupoolte (gender) käitumist, väidavad, et universaalset naist ei ole võimalik kultuuriliste erinevuste tõttu defineerida.
Essentsialism on ehk veel problemaatilisem seisukoht. Naiste ja meeste olemuslikke ja ajatuid erinevusi on aastasadu kasutatud, et taastoota patriarhaati ja kinnistada soorolle, mis põhinevad koduse ja avaliku vastandusel ning kus avalikul on poliitiline võim koduse üle. Paljud teise ja kolmanda laine feministid ja praegusaegne queer-teooria on hoopis edukalt lammutanud essentsialistlike käsitlusi ja näidanud sugupooli pigem performatiivsena, millegi keeruka ja astmelisena. Postmodernliku feminismi pinge kultuurifeminismiga on selles küsimuses kõige intensiivsem.
Kolmas probleem on kultuuriline. Arvamused sellest, mis on naiselik, on paratamatult mõjutatud sotsiaalsest kontekstist, milles need arvamused sündinud on. Mis üldse on naiselik? Kuidas me seda teada saame, kui kirjalik ja poliitiline ajalugu on meeste käes olnud nii kaua? Eestis saab paralleeli tõmmata konservatiivsete naissoost poliitikute arvamustega, kes on omandanud kodanliku kristliku nägemuse naiselikkusest ja mehelikkusest ning kutsuvad üles seda mitte lammutama. Teine näide on kõiksugu new age-liikumised, mis konstrueerivaid nais- ja meesenergiate metafüüsikat, sugude komplemetaarsust ja "emakaga tunnetamist", kuid lõppude lõpuks ikkagi määravad naise alluma ja mehe valitsema.
Ka enamik uusvaimset suhtepsühholoogiat on kirjutatud meeste vaatepunktist ja suunatud naistele kui suhteharmoonia hoidjatele. Naine on ikkagi defineeritud maskuliinsete kategooriate kaudu, enamasti meeskujundi naisvastandina ja tema passiivset rolli mehe suhtes mõtestatakse sisemise jõuna.
Mõlemaid käsitlusi võib nimetada kultuurifeministlikuks – sest naised väärtustavad ja propageerivad nende jaoks õiget naiselikkust –, kuid kriitiliselt on mõlema puhul selgelt näha meeste konstruktsioone selle "naiselikkuse" taga.
Kultuurifeministlikud ideed ei olnud alguses intersektsionaalsed ja kriitiliselt võttes ei ole nad eriti siianigi. Mees ja naine on määratud eelkõige kehaliste olenditena, kelle erinevused algavad nende seksuaalsetest ja reproduktiivsetest erinevustest, mis tingivad omakorda erinevused soorollides ja väärtustes. Niisiis keskenduti paratamatult heteroseksuaalsete nn cis-meeste ja -naiste arhetüüpidele.
Teisalt on kultuurifeminismil potentsiaali olla väga laias mõistes intersektsionaalne. Saab vaielda, et naiste kommuunid, kuhu alla kuuluvad kõiksugu queer- ja lesbilised kogukonnad, on olemuselt kultuurifeministlikud projektid, kus luuakse uus naiselik ruum juba puhtalt enese naiseks identifitseerimise kaudu mistahes bioloogilise soo, klassi või nahavärvi korral. Sellegipoolest konflikt "naise" ja "naiselikkuse" kategooriate defineerimise üle jätkuvalt säilib.
Kultuurifeministlik kriitika
"Eitada bioloogiat, soosida androgüünsust ning eelistada ja väärtustada meeste saavutusi naiste saavutustele on kõik enesevihkamise vormid, mis õõnestavad feminismi eesmärki seista vastu vägivaldsele kultuurile." ("Reading Feminist Theory: From Modernity to Postmodernity").
Praegusajal on märgata kultuurifeministlike ideede sulandumist nn marksistliku feminismiga. Naise ajalooline ja bioloogiline diskrimineerimine käivad käsikäes. Naised ei saa kapitalismis meestega kunagi võrdselt võistelda, sest nende keha ei võimalda seda. Nende tugevused ja huvid ei ole keskeltläbi turul nii väärtuslikud. Et seda vahet tasandada, tuleks naisel ületada oma keha – kui ta loobub lastest ja karjäärist naiselikel aladel, saab ta mehega tasavägiseks, kes samas ei ole pidanud oma positsiooni nimel loobuma ei perekonnast ega oma traditsioonilisest sfäärist.
Kui liberaalfeminist ütleb, et see on igaühe oma valik, siis kultuurifeminist ei pea sellist valikut emantsipatsiooniks. See on naise kapituleerumine süsteemi, mis teda eos tõrjub. Nii kaua kui emadust karistatakse madalama palgaga, madalama sotsiaalse staatuse ja riskiga langeda isolatsiooni, ei ela me ühiskonnas, mis naisi aktsepteeriks. Naiselikkus vajab võrdset representeerimist. •
Artikkel on algselt ilmunud blogis Feministeerium. https://feministeerium.ee
Toimetaja: Rain Kooli