Kuhu reisivad banaanikoor ja koorepakk? Video: Sander Koit / ERR

Kui keskkonnaminister Siim Kiisler peaks panema Eesti jäätmemajandusele hinde, annaks ta kaks eraldi hinnet: ladestamise vähendamise eest nelja, aga ringlussevõtu poole liikumise eest kolme kahe pika miinusega.

Euroopa Liit leppis mullu Eesti juhtimisel kokku, et iga riik võtab aastaks 2020 ringlusse 50 protsenti prügist, viis aastat hiljem 55 protsenti, veel viis aastat hiljem 60 ja aastaks 2030 juba 65 protsenti. Eesti on sellest eesmärgist kaugel: juba pikemat aega oleme võtnud ringlusse umbes 30 protsenti jäätmetest ning keskkonnaministri sõnul on osakaal viimastel aastatel pigem langenud. Kui taaskasutuseks loetakse ka prügi põletamine ehk kasutamine energiana, siis ringlussevõtt tähendab, et jäätmetest peavad saama uued tooted.

Eesti prügimajanduse peamine häda on Kiisleri sõnul see, et ladestamine ja põletamine on liiga soodne ning enne jäätmete ringluseni ei jõuta, kui ladestamise ja põletuse keskkonnatasud ei tõuse. "Kuskil on murdepunkt, millest alates tasub ringlussevõtt ära: kui sul on odavam vedada prügimäele või ajada ahju, siis seda tehakse. Selle koha pealt on turg vaba, et kui jäätmekäitleja paneb omale kodu juures konteineri autosse ja viib ära, siis on tema enda otsus, kuhu ta selle viib," selgitab minister.

Praegu põletatakse Iru elektrijaamas üle poole Eesti jäätmetest. Põletusjaam alustas tööd 2013. aastal ning aitas vähendada kõige keskkonnakahjulikumat jäätmekäitluse praktikat ehk prügi kuhjamist mägedesse. Samas on nii Eesti kui ülejäänud Euroopa Liidu eesmärk põletamise asemel prügi ümber töödelda. Just viimast on Kiisleri sõnul soodsate põletushindade juures keeruline soodustada.

Iru on tegelikult viimasel paaril aastal põletushindu juba tõstnud, kuid jäätmete ringluse asemel on see toonud pigem stagnatsiooni: tõusma on hakanud ladestatava prügi osakaal. Kui paremal ajal jäi ladestuse osakaal alla kümne protsendi, siis viimase kahe aastaga on see kahekordistunud. Keskkonnaministri sõnul on lisaks põletuse kallinemisele jäänud ladestamise keskkonnatasu lihtsalt ajale jalgu. Praegu on see 30 eurot tunnist, kuid riigikogu keskkonnakomisjonis on arutlusel jäätmeseadus, mis soovib ladestamise keskkonnatasu tõsta 60 euroni tunnist.

Kiisler möönab, et Iru põletustehas sai Eesti olusid arvestades pisut liiga suur. Praegugi ei põle seal üksnes Eesti prügi, vaid 25 protsenti jäätmeid kogu põletusmahust tuleb välismaalt. Et tehast käimas hoida, peame ministri hinnangul ka tulevikus jäätmeid importima. "Kui meil on põletamisvõimsus üle poole sellest mahust, kui palju meil Eestis olmejäätmeid üldse tekib, ning samal ajal oleme võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse, et aastal 2020 peab minema 50 protsenti jäätmetest ringlusse ja sealt edasi iga viie aasta pärast viis protsenti juurde, siis tekib küsimus, et mida me seal siis põletame ja mis sellest põletustehasest saab. Võrrand ei jookse kokku – arvuta, kuidas tahad," osundab Kiisler, olgugi et olmejäätmete hulk kasvab elatustaseme tõusuga kindlasti samuti.

Olenevalt jäätmekäitlejast võib mõni koorepakk jõuda hoopis Iru elektrijaama. Video: Aurelia Minev, Sander Koit/ERR

Eesti jäätmeringlust takistav eripära on ka väike turg, mistõttu on meil vähe siinseid ringlusega tegelevaid ettevõtteid. Pakendiringluse lõpp-punkte on Eestis vaid mõni üksik, näiteks klaasitehas Järvakandis, kus tehakse ümbertöödeldud materjalist uusi klaaspakendeid.

Kiisler toob välja ka EstPaki, kes teeb plastikhelvestest uusi toiduainete pakendeid – helbeid toovad nad praegu aga Lätist, kus puhastatakse ja jahvatatakse plastikjäätmeid. Olukord on nukker ka tekstiili ja biojäätmete väärindamisega. Praegu tehakse biojäätmetest eelkõige kompostmulda, kuid ka sellel on piir, kui palju komposti üks väikeriik vajab.

Kiisler toob näite, et Tallinna Vesi on olnud hädas suure koguse mudaga, mida praegu saavad soovijad tasuta võtta ja kasutada, aga jätkusuutlikku ja kasumlikku otstarvet sellele seni leitud pole. Minister näeb ühe lahendusena riigihangete suunamist selliselt, et kui firma osaleb näiteks liiklussõlme ehituses, peab ta selle haljastuseks kasutama Tallinna Vee jäätmeid.

Suuremamahuliseks ja jätkusuutlikuks jäätmete realiseerimiseks on ettevõtetel vaja ilmselt ka nõustamist, mis on maailmas kasvav trend, aga Eestis samuti täitmata nišš. Kiisler räägib, et isegi kui ettevõtted sooviksid oma jäätmeid taaskasutada, ei soovi nad üldjuhul oma põhitegevusest väga palju kõrvale kalduda. "Kui sa tegeled näiteks veemajandusega, siis sul on suhteliselt keeruline minna teistele turgudele, näiteks energiaturule või mulla müügile, sest need pole sinu tüüpilised tegevused," selgitab ta. "Suured firmad otsivad üha enam lahendusi, kus nad suudavad jäätmetest saada iseenda tootmistsüklisse uuesti tooret, sest see on lihtsam kui hakata jäätmeid kuskil realiseerima."

Kiisleri kinnitusel proovib riik soodustada ringlussevõtu investeeringuid eurorahade toel, meelitades sinna rohkem taotlejaid. "Samas peab investeeringu teinud ettevõttel igapäevaseks toimimiseks äriplaan kokku jooksma – ta peab nägema jäätmevoogu, mis talle tuleb," kurdab minister väikese jäätmeturu takistusi.

Kuhu jõuavad sorteeritud pakendid? Video: Aurelia Minev, Sander Koit/ERR

Majanduslikke hoobasid püüab riik lähiaastatel kasutada ka üksikisikute käitumise mõjutamiseks, kuigi väga mõjuvõimsaid vahendeid selleks pole. Uue jäätmeseaduse eelnõus on punkt, et sorteeritud jäätmete äravedu peab olema vähemalt 50 protsenti odavam kui sorteerimata jäätmete oma ning arvel tuleb kumbki eraldi välja tuua, et inimesed näeksid sorteerimise reaalset majanduslikku kasu.

Kiisleri sõnul on konks aga selles, et Eestis on prügi äraandmine "kuratlikult odav". "Loomulikult on inimese jaoks väga meeldiv, kui ta maksab prügi äraveo eest väga vähe. Mõni majapidamine maksab kaks eurot, mõni lausa ühe. Rahaliselt on aga kodanikku väga keeruline motiveerida, kui kogu see sorteerimine ja erinevate konteineritega möllamine tähendab viitekümmet senti siia-sinna," kirjeldab ta. "Majandusraskustes olevatele inimestele on ka see suur summa, aga teiselt poolt ei hakka väga suur osa inimestest sellepärast oma harjumusi muutma."

Seega tuleb keskenduda teadlikkuse kasvatamisele, milles on haridussüsteem teinud ministri hinnangul päris head tööd. "Eestis on tavaline, et laps läheb koolist koju ja õpetab vanemale, mida teha, aga siis on juba küsimus, kas lapsed muudavad vanemate harjumusi või jäävad vanemate harjumused peale," arutleb Kiisler.

Kuidas prügi õigesti sorteerida? Video: Sander Koit/ERR

Eesti suurim jäätme-häbiplekk on Kiisleri arvates miski, mis on puhtalt harjumuste küsimus: et biojäätmeid visatakse endiselt massiliselt teiste jäätmete sekka. "Kui juba peedisalat ja kartong on korra juba kokku pandud, siis neid lahutada on väga keeruline, praktiliselt võimatu." Ta soovitab üksikmajapidamistes ja väiksemates aiaga kortermajades biojäätmeid kompostida. Ka ministril endal on juba aastaid koduaias kaks kompostrit, kuhu saab jäätmed tasuta sisse visata ja komposti tasuta välja võtta.

Et sorteerimisega algust teha, soovitab ta lisaks kompostimisele uurida igaühel kuhuviia.ee portaali, sest kogumisvõimalusi on tema sõnul üha juurde tulnud ja inimesed elavad valikute osas suuresti teadmatuses. "Mõni aeg tagasi oli tõesti niimoodi, et toppisid pappi mingisse rauast konteinerisse: lappisid prügi plekist servade vahele, nii et käed olid pärast verised. Läksid koju ja said rõõmu tunda, et said oma sorteeritud jäätmed ära anda,“ naerab minister. "Aga tõesti on see asi palju paremaks läinud. Läheb, aga väga vaevaliselt."

Kiisler tunnistab, et liigiti kogumise konteinerite kättesaadavus on piirkonniti väga erinev, kuivõrd see on omavalitsuste reguleerida. Samas ei leia ta, et riik saakski jäätmenõudeid omavalitsustele väga tugevalt ette kirjutada. Pigem loodab ta, et kui sorteeritud ja sorteerimata jäätmete äraveole tuleb hakata tegema eraldi arveid, paneb see ka korteriühistuid mõistma, et liigiti on kasulikum koguda.

Samuti möönab minister, et Eesti on jäänud tugevalt maha sorteerimisvõimalustega avalikes kohtades. Näiteks Põhja- ja Kesk-Euroopas on bussipeatustes, üritustel, lennujaamades ja muudes avalikes kohtades mitme sektsiooniga prügikastid, samas kui Eestis on endiselt tüüpiline vaid üks kast.

Eesti Pakendiringluse sorteerimiskeskus. Fotod: Aurelia Minev/ERR 

Mõned riigid on kehtestanud sorteerimata jäätmetele trahvid, kuid Kiisler sellist lähenemist ei poolda. Äsja käis Eesti jäätmemajandusega tutvumas Malta keskkonnaminister: sealne tohutusuur asustustihedus ja seitse protsenti aastas kasvav rahvastik on toonud omajagu keskkonnaprobleeme, seega ongi riik kehtestanud sorteerimata prügile trahvid. "Kui ma küsisin ministrilt, et kas te siis trahvite ka, jäi ta palju sõnaahtamaks. Omavalitsusel pole väga kerge minna inimesi trahvima, eriti kui nad on näiteks pensionärid, kelle sissetulek pole võib-olla nii suur," arutleb Kiisler, kes näeb Eesti teed pigem motiveerimises, mitte karistamises.

Trahv või vähemalt rikkumismenetlus ootab ka Eestit, kuna on kindel, et aastaks 2020 me oma jäätme-eesmärke ei täida. "Õnneks pole me selles mures üksi. Tähtis on ka see, kas me näitame, et me võtame riigina selleks midagi ette," rõhutab Kiisler. "Sellepärast ongi tähtis ladestustasu tõstmine, et me saame öelda, et oleme reaalselt midagi ette võtnud, et olmejäätmete voogu rohkem ringmajandusse suunata."