Setomaal Vasla külas toimetav Paul rääkis, et hää naabrimees Mart leiab oma põllutööde kõrval alati aega ka tema aiamaa harimiseks. Läti piiri ääres Haki külas elab aga Ahto, üle 80-aastane vanahärra, kelleta ei pääsevat ükski külamemm ei poodi ega arsti juurde.

Õigepoolest ei kujutagi keegi elu maal ilma hea naabrimehe või -naiseta ette. Täpselt nagu üheksakümnendatel, mil külaelanikud olidki teineteisest rohkem sõltuvad. See oli aeg, mil naabrinaine Helvi upitas hommikuti piima pukile ning kui autolavka sõitis kord nädalas kohale. Külas siis veel igal mehel oma autot polnud, telefonist rääkimata. See imevigur, tumepunane ja kettaga, oli meie külas ainult külavanemal Leol. Näib, et justkui oma staatuse kohaselt oli Leol ka  beež Žiguli, SATi pann ning telekamäng.

Minu jaoks ta muidugi mingi külavanem polnud, ennekõike ikka naabrionu Leo. Ta ei öelnud kunagi kellelegi ära. Isegi mitte mulle ja mu vennale, kui hommikul kell kuus tema ukse taga multikaid nõudsime. Rääkimata siis külameestest, kes kõik õhtuti Leo juurde kogunesid, et SATi pealt Star Warsi vaadata ning nii möödaminnes tumepunaselt kettaga telefonilt hädavajalikud kõned ära teha. Külanaised aga rõõmustasid, et said oma sõidud tehtud just tänu Leole. Abi saanud omakorda aitasid Leol heina ning vajadusel muidki töid teha.

Kõige selle valguses rõhutati me kodus, et linnas võib inimene üksi elada, aga maal üksinda ei saa. Nii õpetati meid ikka inimestega häid suhteid hoidma: vaenlased tulevat ellu nii ehk naa, head inimesed aga… neid tuleb hoida! Kuldne tarkus, mis näib aja jooksul järjest rohkem hinda minevat, olgugi et ühiskond liigub täiskäigul isikukesksuse suunas – mina lähen edasi, aga mis teistest saab, on nende endi asi. Või siiski mitte?

Kevadine sula meenutas teravalt, millised on inimeste tegelikud vajadused. Porimülgasteks muutunud külateed lõikasid pered oma kodudest ära. Mitte tasuta ühistransporti, vaid korda tehtud, aastaringselt sõidetavaid koduteid on maainimestele vaja. Kuni kõva põhjaga teed veel iga koduni ei vii, jääbki loota eelkõige iseendale. Ning muidugi naabrile.

Naaber võib toeks olla väga mitut moodi. Näiteks lubab sul oma krundile parkida auto, millega sa enam koju ei pääse. Juhul, kui naabril mõni mudakõlblik sõiduriist kuuri all, võib ta sinu auto ka „paela otsas“ läbi endise tee – praeguse mudamülka – tirida.

Aga see pole kõik. Nüüd on siis otsustatud. Põlva haigla sünnitusosakond suletakse esimesest oktoobrist, Valga haigla oma aga juba esimesest juulist.

Küsimus pole selles, kas maal elav, autota pere leiab lahenduse haiglasse jõudmiseks. Ikka leiab! Aga edaspidi, kui on vajadus beebiga arsti juurde minna või mitmeteistkümne kilomeetri taha poodi, on naabrite abi vältimatu.

Tõsi, naabrite ja tehnikaga jääb maal muidugi järjest kitsamaks. Seda kinnitab kasvõi juhtum „Maahommiku“ võttebussiga, mis Haanjamaal lumme kinni jäi. Heast harjumusest ja südame sunnist seadsin sammud lähima talu suunas, aga siis taipasin, et selles külas on küll palju elanikke, aga ei ühtegi põllumeest ja seega ka mitte ühtegi traktorit. Nii pidin helistama paar küla eemal elavale kohalikule kopamehele. Kuna ta on sedasorti hädakõnedega harjunud, ei läinudki kaua, kui ta meid (aitähi eest) kraavist meisterliku osavusega välja sikutas.

Veelgi ilmekam lugu juhtus Eesti ja Venemaa vahelise piiri ääres. Sedapuhku jäime kinni lausa ühte koduhoovi. Aga ei muret – peremees oli just elavalt kirjeldanud kohalike koostööd piirivalvega. Kõik koduaknast silma hakkavad vietnamlased ja kõiksugu kahtlase olekuga tüübid on piirivalvel niiviisi kohe teada.  Nüüd siis saabus meie tõttu hetk nn õigustatud vastuteeneks. Korrapidaja ütles vaid, et pole probleemi ning varsti oligi patrull taluhoovis. Meie buss vintsiti põhimõtteliselt nupuvajutusega mudast välja ning ühtegi kooskõlastust ega hanget polnudki vaja teha.

Kehtis maaelule omane käsi peseb kätt -loogika. Seesama, mis loob siin ääremaal turvatunnet ning annab lootust. Kui mitte keegi teine, siis naabrimees ikka aitab. Kuidas ta saakski teisiti? Kunagi ei või ju teada, kui tal endal on abi vaja, niisiis on parem ikka aidata.

Viimasel ajal tundubki tegelikult, et 1990ndad on selle heas tähenduses täiega tagasi. Nüüd on küll pea igal mehel oma telefon ja auto ja ka heina pole enam vaja teha, kuid see ei tähenda, et mured oleks kadunud. Need on nüüd lihtsalt teistsugused. Suure rutuga äärealadelt minema koliv riik on inimesi üksi jätmas. Nii ei jäägi inimestel muud üle kui rohkem kui kunagi varem toetuda üksteisele.

Seega on minu arvates igati teletulnud mõte, et nüüd, mil autot jääknähtudega juhtinud riigihalduse minister Jaak Aab ametist tagasi astus, kaotataks see koht üldse ära. Tekkinud vaba raha võiks suunata Eesti äärealadele, kus kohalikud saaks ise talupojamõistuse ja oma äranägemise järgi parandada külateid, arendada sõbratransporti, pakkuda sünnitusabi, aga arendada ka teisi eluvaldkondi, millega regionaal- ega ka haldusministrid pole seni toime tulnud. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.