Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

On öeldud, et kes pole noorena sots, see on südametu, ja kes pole küpsena konservatiiv, on mõistuseta. Veel on öeldud, et kes on noorena konservatiiv, on oinas ja kes on küpsenult sots, on topeltoinas. Veel on öeldud, et kes pole mitte kunagi elus konservatiiv, see on ebemeke tuules.

Kõik need ütlused ei ole parteilised, need on elust endast pärit, ja igamees tohib selliseid mõisteid nagu sots, konservatiiv, oinas, ebemeke, südametu ja küps täita just nii lahja või nii tulise sisuga kui tahab.

Konservatiivsusest mõtlema ja kirjutama (justkui poleks varem kirjutatud ja mõeldud…) innustas mind praegu üks raamat, mille on kokku pannud soomlased Timo Vihavainen, Marko Hamilo ja Joonas Konstig. Selle peakiri on „Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid“ (tõlkinud Ene Kaaber). See siin ei ole raamatuarvustus, kuid üks tsitaat sealt kulub marjaks ära. Artiklist, mille autor on kirjanik Joonas Konstig:

„Vasta järgmise lühitesti küsimustele ja hinda, kas sa oled konservatiiv.

Kas inimloomus on pigem püsiv kui vabalt kujundatav?
Kas inimeses on pinna all peidus väike kiskja või on ta läbinisti hea?
Kas sa valiksid ennemini hea elu heas seltskonnas kui äärmusliku vabaduse teha, mis pähe tuleb?

Kui vastasid jaatavalt esimestele variantidele, oled maailmavaatelt konservatiiv. Selgitame. Konservatiiv tuletab meelde, et riiete ja tehnoloogia muutumisest hoolimata on inimloomus kui selline üsna püsiv, seda ei saa mistahes viisil mudeldada. Ühiskonda tuleb kujundada inimese, mitte inimest ühiskonna järgi: see oleks inimkatsete tegemine ja konservatiiv inimkatseid ei poolda. Lenini mõte „meist peavad saama inimhingede insenerid“ tekitab temas õudust. Konservatiivne vaatenurk on traditsiooniline – leidub kristlikus inimesekäsituses, mütoloogias, rahvapärimuses ja kirjanduses – ning järgib ka bioloogilist teadmust, mis rõhutab, et oleme vanade geenide looming ning et evolutsiooni mõõtkavas on kõik palju aeglasem kui indiviidi omas.“

Nende küsimuste ja vastuste järgi olen mina konservatiiv.

Aga selle asemel, et jätkata samas vaimus teoretiseerimist (sest ahvatlus on suur), tsiteerin siia otsa midagi hoopis ootamatumat, mis viib mõtted muu hulgas sellelegi, et vahel on kasulik aduda, kui (ühest küljest) mõttetud ja (teisest küljest) mõistust avardavad võivad olla ootamatud küsimused.

Reval Café keti kohvikutes leiab tassi alt, alustassilt, mõtteteradega paberkettaid, viimasel ajal koolilaste lausetega. Kui olin just alustanud selle loo sissetoksimist oma tahvli ekraanile, tõstsin tassi suu juurde, rüüpasin lonksu ja lugesin siis roosalt sõõrilt: „Mis saab Vabaduse väljakust saja aasta pärast?“ – Miia-Lotta, 4. klass. Kas ta on sots või konservatiiv? Praegu, neljandas klassis, mentaalselt varaküps? Või viiekümne aasta pärast? Kes ennustaks? Lollid küsimused, äärmiselt lollid, liiga konjunktuursed, liiga mängulised ja liiga demagoogilised!

Ent kui pisut järele mõtelda, siis on Miia-Lottaski korraga mõlemat, nii sotsi kui ka konservatiivi, sest ta valutab täna südant kõige ja kõigi pärast nagu sots, ehkki tema ajamõõduks on terve sajand nagu ehtsal konservatiivil.

Elus on palju põletavaid teemasid, mille puhul arutlus inimese liigitamisest mõne tunnuse järgi läheb sõlme. Näiteks raiskamine, saastamine ja konservatiivsus. Sest pole moodsamat asja kui end konservatiivi-sõnast kategooriliselt taandanud inimeste vapikilp „öko“, mis märgib ometi tõeliselt vanaaegset ehk rahvakeeles konservatiivset käitumist…

Kõik, mis puudutab ökoloogilist käitumist, viib mõtted klassikalisele vana ja uue suhtele ja vajadusele nii mistahes „vana“ kui ka mistahes „uut“ uurida tähelepaneliku, stambivaba pilguga. Stambid, klišeed ja sildistamine on kleepunud viimasel ajal aga kõigi teemade külge, millest rahvas räägib. Need kolm sõna on mentaalses sfääris täpselt sama nagu eluslooduses plasträmps, mis vallutab praegu aina suuremaid alasid ookeanides ja matab enda alla puhtaid liivarandu.

Veel üks vahemärkus uue ja vana asjus. Mulle, veendunud kohvikuinimesele 21. sajandil, jäi hiljuti silma Stefan Zweigi olupilt 19. ja 20. sajandi vahetuse Viinist („Eilne maailm“, Jaan Krossi tõlkes):

„…Ja muidugi mõista lugesime, lugesime kõike, mis kätte sattus. Igast avalikust raamatukogust tõime endale raamatuid, ja laenutasime vastastikku, mis keegi oli hankinud. Kuid meie parimaks eneseharimispaigaks kõige uue suhtes oli kohvik.

Et sellest aru saada, tuleb teada, et Viini kohvik kujutab endast täiesti isepärast ja maailmas mitte millegi sarnanevaga võrreldavat institutsiooni. Õigupoolest on see iselaadne demokraatlik, igaühele odava kohvitassi eest avatud klubi, kus iga külaline võib selle tillukese tasu eest tundide viisi istuda, mõtteid vahetada, kirjutada, kaarte mängida, oma posti kätte saada ja kõigepealt konsumeerida piiramatul arvul ajalehti ning ajakirju. Paremas Viini kohvikus leidusid kõik Viini ja mitte ainult Viini, vaid ka saksa, prantsuse, inglise, itaalia ning ameerika ajalehed ja sinna juurde kõik maailma tähtsamad kirjanduslikud ja kunstialased Revue’d Mercure de France’ist, Neue Rundschaust, Studiost ja Burlington Magazine’ist saadik. Nii teadsime kõik, mis maailmas toimus, otsesest allikast, olime informeeritud igast raamatust, mis ilmus, igast etendusest, mis kus tahes aset leidis, ja võrdlesime kõigi lehtede arvustusi: võib-olla ei soodustanud miski austerlase vaimset erksust ja rahvusvahelist orienteeritust nii palju kui see, et tal oli võimalus saada kohvikus maailmas toimuva kohta nii mitmekülgseid teateid ja ühtlasi arutada neid sõbralikus ringis. Me istusime seal iga päev tundide viisi ega lasknud midagi kõrvust mööda.“

Siingi lööb välja mu konservatiivsem pool, sest selliseid tsiviliseeritud linlikkuse oaase olen nõus kaitsma ka praegusel sajandil. Õnneks pole seda vaja teha praktiliselt, sest kohvikud kui sellised, ka enam-või vähem Viini tüüpi, ei kao, vaid paljunevad kõikjal. Kuid hämmastav sarnasus praeguse, nn moodsa maailmaga, mille asukate moehaigus sunnib neid edvistama modernsuse rinnamärgiga, seisneb lihtsas tõsiasjas: tänane internetne sotsiaalmeedia ja Stefan Zweigi Viini tüüpi kohvik on ju põhiolemuselt nagu kaks tilka vett!

Kordan: olgem ettevaatlikud siltidega, ei tea iial, millega keegi ajaloolises plaanis on või ei ole samastatav!

Konservatiivsusele püütakse – peamiselt kellegi poliitilistes huvides või siis lollusest või siis lihtsalt mõnuga valetades (sest valetamine on juba mitme hooaja tegevuste menüüs esikohal olnud) kaela määrida sadat surmapattu ja samastada seda äärmuslusega. Selles kontekstis ei saa ma vastu soovile esitada siin veel üks Joonas Konstigi tsitaat:

„Võrdsuse ja vabaduse paradoks on see, et kui inimestel lubatakse olla täiesti vabad, siis ei ole nad pea enam võrdsed, ja kui nad peavad olema võrdsed, siis ei saa nad olla vabad. /…/

Konservatiivid järgivad samuti vendluse põhimõtet, kuid rõhuasetused on teised kui äärmuslastel ja vasakpoolsetel. Nad eristavad siseringi välisringist, mille piiri määrab otsus: mida armastan, selle eest kannan hoolt. Universalistid niisugust põhimõtet sageli ei mõista, vaid tembeldavad selle isekuseks. Tegelikult on piiritu vendlus utoopia, mida järgida ei soovitata: välisringis kulutatakse energiat lähiringi arvel, kus sellest jääb sageli puudu. Ometi on just lähedaste armastamine kui harjutus, mis aitab õppida armastama ka kaugeid.“

Veel tuhandeid sõnu võiks lisada, et jätta verbaalseid maamärke vaimsele maastikule, mida ikka ja jälle püüdlikult ning innuga segi keeratakse ja läbimatuks muudetakse, nagu teevad seda Eestis parajasti moemasinaks muutunud harvesterid mõne metsateega. Aga ma panen seekord punkti ühe lausega noore eesti naise suust, lausega, mis ilma igasuguse teooriamürata lööb korra majja moodsuse ja konservatiivsuse niinimetatud konfliktis:

„Moderniseerige, paganad, oma kööke ja vannitubasid niipalju kui kulub, aga lipp, hümn ja laulupidu jätke rahule!“ •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.