Kuigi Läänemeres suuri prügisaari või plastiksuppi ringi ei uju, on probleem tõsine. Plastic Soup Foundationi innovatsioonijuht Harmen Spek ütles "Aktuaalsele kaamerale", et vaja on mõttemuutust.

"Poliitikud peavad paika panema reeglid, aga väga palju oleneb tööstusest. Iga tööstus, kes kasutab plastikut, peab tegema kõik endast oleneva selle vähendamiseks. Plastiku kasutamine tuleb ümber mõtestada, see on võtmeküsimus," rääkis Spek.

Euroopa Komisjoni andmetel tekib Euroopas aastas 25 miljonit tonni plastjäätmeid, millest taaskasutusse võetakse 30 protsenti. Osa jäätmetest jõuab erinevaid teid pidi merre ja ookeani.

Läänemeri maadleb kolme liiki plastjäätmetega. Kõige silmatorkavam on makroprügi ehk plastpudelid ja -pakendid, ühekordsed nõud.

Sügisel lõppeb suur projekt BLASTIC, mille käigus uuriti, kui palju ja millist prügi kannavad merre jõed ja sadeveed.

"Küllaltki suure osa prügist või plastjäätmetest, mis Eestis merre jõuab, moodustab ehitusmaterjalina kasutatav isolatsioonivaht, seda oli üllatavalt palju ja palju rohkem kui Soomes või Rootsis," tõdes SEI Tallinna programmijuht Harri Moora.

Lisaks makroplastikule on palju plastprügi ka esmapilgul inimsilmale nähtamatu.

"Teiseks on prügi mere põhjas ja siin on olulisemaks allikaks mahajäetud kalavõrgud. Need on nimeks saanud ghost nets ehk kummitusvõrgud. Kolmas probleem on palju keerulisem ja globaalsem ja see on mikroplastik," rääkis HELCOM-i valdkonnajuht Dmitry Frank-Kamenetsky.

HELCOM ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon otsib võimalusi mirkorplastiku teaduslikuks jälgimiseks. Mahajäetud kalavõrkude kokkukorjamiseks ja ohutuks ümbertöötlemiseks käib 2014. aastast spetsiaalne programm MARELITT.