Kaljulaid: ka mind on diskrimineeritud
President Kersti Kaljulaid ütles intervjuus ETV saatele "Pealtnägija", et ka teda on diskrimineeritud. Samuti ütles riigipea välja seisukoha vaktsineerimise küsimuses ning tunnistas, et pole veel otsustanud teiseks ametiajaks kandideerimist.
Loole lisatud videointervjuus kõlavad ka need küsimused, mis telesaatest välja jäid.
Oleme umbes 500 meetri kaugusel Venemaa piirist, Tartu Ülikooli Narva kolledži fuajees ning siia majja olete te teinud enda ajutise peakorteri. Aga lepime kokku – see on ju ikkagi suhtekorraldustrikk. Heal eesmärgil, aga siiski?
Kelle suhte... Ei, aga kelle suhtekorraldus, kas minu oma või Narva linna oma?
Eeskätt teie?
Mina olen näinud seda niimoodi, et mingil põhjusel on Narva eestlaste käiguradadest eemal olnud. Me teame, psühholoogid on seda uurinud, meil on oma sisse kujunenud rajad ja teed, kus me käime.
Reede õhtul mõtled perega, kuhu sõita laupäev hommikul. Ja millegipärast ei tule inimestele meelde Kurtna järvistu või Narva promenaad. Paljud ei ole seda üldse näinud, väga ilus on, tulge vaadake! Et minu mõte oli näidatagi Narvat kui tavalist Eesti linna.
Paraku viimased uudised Narvast enne teie saabumist olid seotud korruptsiooniga. Umbes pool kohalikust volikogust sai kahtlustuse. Mis näoga te neile tegelastele otsa vaatate?
Ütleme selle kõigepealt ära, et see on kahtlustus, õiguskaitseorganid menetlevad ja kohtuvõim on Eestis sõltumatu. Aga minu suhtumine korruptsiooni on laialt teada, kindlasti on teada ka Narva linna juhtidele ja volikogu liikmetele.
Korruptsioon on see, mis hävitab arenguvõimaluse tegelikult. Sellepärast ei tohi olla korruptsiooni. Me rääkisime sellest volikoguga. Rääkisime sellest volikoguga pikalt. Muu hulgas tõin ma välja, et Narva volikogu liikmed on pikki aastaid küsinud, miks nad seda tööd tegema näiteks eesti keeles. Et noh me kõik ju tegelikult oskame paremini vene keelt, et kas ei võiks nii olla, et me töötame vene keeles.
Ja minu meelest on hästi oluline mõista - ja mulle tundus, et volikogu liikmed ka mõistsid seda - et Eestis on üks riigikeel, see väljendub muu hulgas ka selles, et meie seadusloome ja meie avaliku sektori kultuuri keel on eesti keel. Ja kas või selleks, et olla osa sellest ja tajuda ja taibata, mida siin võib ja mida siin ei või, on äärmiselt oluline. Suuta vähemalt lugeda Eesti Vabariigi seadusi, eks ole.
Ja kui volikogu pidevalt läheb kergema vastupanu teed, laseb tõlkida endale omaenda otsuseid, siis neil ei kujunegi välja seda suutlikkust olla osa Eesti avaliku sektori komberuumist.
Kohe saab täis teil kaks aastat ametis. Mis siiamaani on olnud teie jaoks kõige raskem?
Vaat, ei olegi kohe mõelnud, hästi tore on tegelikult. Mul on olnud väga põnev teha seda tööd, mida iga väikeriigi pea peab tegema hästi suure intensiivsusega. Ja see on olla oma riigi kindlustuspoliis rahvusvahelises keskkonnas, suhelda oma kolleegidega, olla tuntud oma kolleegide hulgas, olla arvestatud selles mõttes, et kui sa midagi ütled, siis inimesed teavad, et seda tasub kuulata.
Olla ka nähtav mitmesugustes mõttekodades, rääkida Eestist. Sest väikesel riigil on tuntus üks oluline täiendav julgeolekugarantii. Me kõik oleme väga mures, piltlikult öeldes, kui kusagil midagi halba juhtub mõne pandakaruga, sest me teame, milline on pandakaru ja et ta on nunnu. Aga kui kusagil midagi halba juhtub tuvi või kajakaga, keda me ei tea, siis see ei ületa isegi uudiskünnist.
Ehk et meie ülesanne julgeoleku keskkonnas on mitte ainult olla siil, et kui meid hammustatakse, et siis on valus ja suhu ei jää suurt midagi. Vaid olla ka lärmakas siil või tuntud siil, et igal juhul see ületaks igal pool uudiskünnise. Ja meile, meie peale mõeldaks, kui midagi peaks minema valesti, olgu see siis looduskatastroof või mõni muu õnnetus. See töö on tohutult põnev.
Ehk et siia ametisse astumist ei ole te hetkegi kahetsenud?
Ei!
Vahetult enne ametisse saamist lubasite Eestile empaatiavõimelist presidenti ja üks teie presidentuuri läbivaid jooni ongi olnud nõrgematele tähelepanu pööramine, nende aitamine. Te tõstsite hästi jõuliselt fookusesse ka perevägivalla. Ma küsin nii – kas teie ise olete kunagi kogenud ahistamist või diskrimineerimist?
Diskrimineerimist ikka olen, jaa! Läksin küsima, et tulevad valimised ja meil Kontrollikojas olid kõikide auditikodade juhid valitud ametites. Ja siis oli uus kolleeg tulnud majja ja me keegi ei olnud temaga tuttavad. Ja ma läksin ta käest küsima, et kas ta toetaks mind. Ta isegi ei tahtnud üldse rääkida – ütles, et ma toetan teist kandidaati, sest et ta on mees. Nii et ikka olen.
Nii et isegi n-ö vanas heas Euroopas?
Absoluutselt. Selle vastu ei saa, et aeg-ajalt meid keegi kitsarinnaline inimene mingisuguse tunnuse põhjal diskrimineerib.
Ma tean, et teile ei meeldi, kui rõhutatakse, et te olete Eesti esimene naispresident, aga ebavõrdsust kirjeldab kas või see, et naisriigipea puhul kõiksugused moeeksperdid ja etiketigurud analüüsivad kingadest kõrvarõngasteni. Meesriigipea puhul seda ju ei ole üldjuhul?
Jaa, mul on neist väga kahju, nemad ei saagi teada, kas nemad käivad ka hästi riides ja on kenad või ei ole.
Hüpates täitsa teisele teemale. Hiljuti tekitas tohutu furoori kohtunik Leo Kunmani lahkumisintervjuu, kus ta rääkis väidetavast prokuratuuri ja kohtu kallutatusest ja nn süvariigist. EKRE taob seda sama trummi. Kui seda retoorikat uskuda, siis teie olete ka ju selles süvariigi osa. Mis te sellisele jutule vastate?
Ma tean seda, et Eesti inimesed usaldus kohtusüsteemi suhtes on kõrge. See peab ka millelgi põhinema. Seda ei nulli kellegi üksikud väited mitte kuidagi.
Ma tean ka seda, et Eesti kohtusüsteem on tegelikult üks kiiremini toimivaid Euroopas. Muidugi ei tähenda see kõik seda, et meie kohtusüsteem on valmis ja maailma parim. Aga vaadates puhtalt statistikat ja usaldades taas kord Eesti inimeste arvamust, siis tegelikult meil on sõltumatu kohtusüsteem, mis seejuures toimib ilmselgelt inimestele arusaadavalt, vastasel korral inimesed ei usaldaks kohtusüsteemi.
Te olete ikkagi suhteliselt otsese tekstiga kritiseerinud EKRE-t. Ometi naudivad nad arvamusküsitlustes üha kasvavat populaarsust.
Kui te viitate sellele Päevalehe väljatõstele, siis seal oli kahe erineva küsimuse vastused kokku tõstetud, millest kujunes mulje, et ma ütlesin midagi ühe erakonna kohta, mida ma ei ole teinud.
Nemad igal juhul ise küll kogevad, et ...
Jaa, sest neile see sobib.
Te kogu aeg niiviisi torgite neid ja kritiseerite neid. Me näeme, et fakt on, et selline paljude meelest marurahvuslik või populistlik partei naudib suurt populaarsust Eestis või kasvavat populaarsust.
Lihtsate lahenduste pakkujatel on tihti lihtne saavutada see populaarsus, aga tegelik võim sunnib alati tegema kompromisse. Oleks päris huvitav ja tore kuulda praktilisematest ettepanekutest, et mis siis teha.
Aga mis mulle ei meeldi kunagi – ükskõik milline erakond seda siis teeb – on hirmutamine. See mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi ka see, kui öeldakse, et õige rahvuslane on ainult see, kes realiseerib oma rahvuslikku uhkust selle kaudu, et ta ei ole salliv teiste rahvaste ja rahvuste suhtes.
Me tahame, et nendel inimestel on samasugune naeratav Eesti, nagu meil endal on. Mitte altkulmu põrnitsev Eesti. Ja see ei puuduta sugugi ainult mujalt tulijaid, ka üksteise põrnitsemine altkulmu mingisugusel põhjusel selline läbiv viha. Ma ei saa sinna midagi teha, mulle see tõepoolest ei meeldi.
Tuntud teravkeel Indrek Tarand ütles, et te olete Kadrioru mesinik ja kelle ainus roll on käia laste päid silitada ja kontserte avada. Tema jutu mõte on siis see, et kas presidendi ametit on üldse vaja või vähemasti peaks see olema siis otse valitav. On teil mingisugune vastumõte?
Vaat sellega on nii, et me põhiseaduses on võimude tasakaal ja lahusus kirjeldatud ja presidendile on antud ka põhiseadust kaitsev roll ja loomulikult seda rolli ei saa täita iga päev. Seda võitlust ei ole meil iga päev. Me ei tea, millal see võitlus tuleb ja kuidas sa siis oled valmis seda võitlust võitlema. Aga sa pead seda võitlust olemas valmis võitlema. Seni kaua põhiseaduse kaitsmise rollis ei ole igapäevaselt tõepoolest väga palju toimetamist, see on täiesti arusaadav.
Samal ajal ei saa öelda, et see sellepärast on ebaoluline. Kui ühel hetkel on ikkagi vaja kaitsta demokraatlikke vabadusi siin riigis, siis ma olen valmis seda tegema. Igal hetkel.
Teine asi, mul on väga kurb, kui Indrek Tarand tõepoolest ei mõista seda, et Eesti presidendil on palju rohkem aega ja võimalust just nimelt teha seda rahvusvahelist positiivse hõlvamise tööd. Mille jaoks peaministril ei jää kas või juba sellepärast aega, et ta on ikkagi täitevvõimu juht.
President on palju vabam oma ajagraafikut kujundama. Ja toimima tegelikult koos välisministri, välisministeeriumi, peaministri, kaitseministri, kaitseministeeriumiga Eesti huvide eest välismaal. Ja ma võin öelda, et see koostöö on meil suurepärane. Nii et ma ei tunne ise, et minu päevad oleksid tühjad ja sisutud. Mitte kuidagi ei tunne seda.
Praegu hakkab kooliaasta, hästi aktuaalne on taaskord vaktsineerimine. Teie ise olete vaktsineeritud? Lapsed lasete vaktsineerida?
Jah.
Aga mis arvate nendest, kes ei tee seda?
Mina olen selle enda jaoks ammu selgeks mõelnud selle teema. Oletagem, et teil on haige laps, keda ei saa vaktsineerida põhjusel, et tema tervislik seisund seda ei võimalda. Ja te tahaks, et ta käiks koolis ja lasteaias nii nagu teised ja põhimõtteliselt on ta seda täiesti võimeline tegema. Ainult et teda ei saa vaktsineerida. Tõesti ei saa.
Ja kui nüüd ümberringi ülejäänud populatsioonis on vaktsineeritute arv väga väike, siis hakkavad need rasked nakkushaigused uuesti levima. Ja see haige laps on esimene ohver, kes saab pihta ja kes tõenäoliselt ei parane sellest haigusest või paraneb palju raskemini kui terved lapsed. Ma olen seda kunagi niimoodi enda jaoks mõelnud. Võttes ka täiesti arvesse selle, et tõepoolest on ebameeldiv, kui sinu laps on saanud süsti ja tal on pärast palavik ja ta nutab ja võib tekkida tunne, et ma võib-olla ei oleks pidanud seda tegema.
Aga terve laps seda vaktsineerimist siiski talub, ta on ise kaitstud, ta on tulevikuks kaitstud ja meie rahvas ise on tervikuna ka kaitstud.
Kas te olete valmis kandideerima ka järgmiseks viieks aastaks?
Mina ei saa aru, mis asi see on. Et kunagi, kui ma olin peaministri nõunik, siis kõik küsisid, mis pärast saab ja siis ma läksin Iru Elektrijaama. Isegi siis küsiti, mis pärast saab ja siis ma olin kaks perioodi Euroopa Kontrollikojas. Siis küsiti ka kogu aeg, et mis pärast saab. Ma ei tegele sellega, mis pärast saab. Siis ei tegelenud ja keeldun ka praegu tegelemast. Mul on veel kolm aastat seda tööd ees ja ma kavatsen seda teha täie pingega. Ja sinna kõrvale ei mahu mõtisklused selle üle, mis pärast saab.
Proua president, oli au ja rõõm teiega rääkida. Jõudu tööle! Aitäh.
Toimetaja: Priit Luts