Tartu linn on seisukohal, et riigi eriplaneeringu kasutusala ja suur riiklik huvi ei ole seaduses üheselt mõistetav, eriplaneeringu regulatsioon riivab omavalitsuse enesekorraldus- ja otsustusõigust oma arengu planeerimisel ning on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega, teatas linnavolikogu pressiteenistus.

Seetõttu otsustas volikogu neljapäeval esitada riigikohtule taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks planeerimisseaduse mitmed sätted, mis käsitlevad riigi eriplaneeringu koostamist ja finantseerimist.

Augusti lõpus, kui linnavalitsus riigikohtusse pöördumise ettepaneku välja käis, ütles Tartu linnapea, reformierakondlane Urmas Klaas, et riigi eriplaneeringu regulatsiooniga sisenetakse  nii selle omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusse, mille territooriumile riigi eriplaneeringuga ehitise rajamist kavandatakse, kui ka naabruses asuvate omavalitsusüksuste enesekorraldusõigusesse, kui ehitisest lähtuvad mõjud avalduvad naaberomavalitsuse territooriumil.

Selline sekkumine mõjutab Klaasi hinnangul planeerimisvõimu teostamist laiemas mõttes ehk nii mõju majanduslikule, sotsiaalsele ja kultuurilisele arengule, kui ka territoriaalplaneerimise valikuid. "Leiame, et riigi eriplaneeringu regulatsioon riivab kohaliku omavalitsuse otsustusõigust omavalitsusüksuse arengu planeerimisel ja selline riive on suur," sõnas Klaas augustis.

Tartu linnavalitsuse hinnangul ei ole riigi eriplaneeringu kasutusala planeerimisseaduses üheselt mõistetavalt reguleeritud. Segasust saab ette heita eelkõige selles osas, milliseid ehitisi võib riigi eriplaneeringu alusel kavandada. ""Suure riikliku huvi" mõiste on seaduses hägustunud," märkis Klaas. "Sellises olukorras on omavalitsusüksusel väga raske oma seadusest tulenevaid planeerimisalaseid kohustusi ette näha ja omavalitsusüksuse ülesannete täitmine, eelkõige planeerimisvõimu teostamine, on oluliselt takistatud," lisas Klaas.

Tartu linnavalitsus leiab, et planeerimisseaduse vaidlustatavad sätted raskendavad huvide tasakaalustamise põhimõtte järgimist. Kui huvitatud isik rahastab riigi eriplaneeringu tellimist ja mõjude hindamist, tekib kohe küsimus, kas planeeringu menetlus tervikuna on objektiivne ning arvestada kõiki asjakohaseid huve ja kaalutlusi.

Planeerimisseaduse regulatsioon võimaldab realiseeruda riskil, et huvitatud isik saab rahastamise kaudu planeeringu koostamist oma huvides kallutada. Sellisest regulatsioonist tuleneda võivad probleemid süvendavad ka riigi eriplaneeringu regulatsiooniga kaasneva kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse riive põhiseadusvastasust.