Neli aastat tagasi olite te valmisnimekirjas alles kolmas, nüüd, uutel valimistel esimene. Mis vahepeal muutunud on?

Neli aastat tagasi olin ma linnapea ja piirkonna esimehena töötanud vähem kui aasta. Piirkonna esimehe vastutus üldjuhul ongi selline, et erakonna piirkonda valimistel jõuliselt esindada ja ka valimistele viia.

Juhul, kui teid riigikokku valitakse, kas te siis lähete sinna?

Mu peamine ülesanne on, et Reformierakonna Tartu piirkond saaks parlamenti väga hea meeskonna. Riigikogusse ma ei lähe, mind on aasta tagasi valitud Tartu linnapeaks ja ma teen oma tööd edasi.

Aga kui teile Tallinnas ministrikohata pakutaks, kas te siis läheksite?

Me ei peaks nii kaugele spekuleerima, sest see on justkui karu nahast rääkimine, kui pole veel metsagi jõudnud. Kõigepealt on Reformierakonnal tarvis valimised võita. Ja kui see läheb nõnda, peame neid jutte edasi rääkima.

Räägime ka programmist. Reformierakond lubab 200-eurost pensionitõusu, 500-eurost tulumaksuvabastust ka rikastele ja 2000-eurost palka õpetajatele. Lisaks veel kaua oodatud teadusrahastuse tõusu. Aga mille arvelt võiks oluliselt raha kokku hoida?

Meil on programmi koostamisel Maris Lauri see kogenud inimene, kes peab valimislubaduste eelarvet, et kõik lubadused oleks ka realistlikud. Ja ta on mullegi öelnud, et pea hoogu, me peame tõsiselt mõtlema, kust lubadusele kate tuleb. Kõik lubadused on tõsiselt läbi mõeldud. Aga kindlasti on eelarvesse võimalik raha tuua kasvõi seeläbi, kui me mõtleme, kui palju raha on saamata jäänud või välja viidud ebapädeva aktsiisipoliitika tõttu.

Aga ikkagi, mille arvelt võiks riik kokku hoida?

Kõik investeeringud peavad olema tehtud nii, et me suudame ka tulevikus neid hooneid või ka teisi rajatisi ülal pidada. Ja me peame panustama energiatõhustesse hoonetesse. Aga ma usun ka seda, et on võimalik kokku hoida riigi valitsemise pealt. Ettepanekud ametnike armeed viiekümne protsendi võrra vähendada kõlavad loosungina väga hästi, aga me peaksime mõtlema, milliseid sisulisi ümberkorraldusi tuleb valitsusasutustes teha.

Reformierakond ka ise lubab vähendada riigipalgaliste inimeste arvu nelja tuhande võrra. Kes need inimesed oleks, kes lahti tuleks lasta?

Seda on kindlasti vara öelda ja ka programmi täpsustamine seisab ees. Küll ja küll on bürokraatiat, mis ei peaks vohama. Ma olen näiteks alati imestusega jälginud, milliste suurte jõududega käivad mõned ametkonnad maakohtades laatadel. Väikseid mahetootjaid kontrollitakse ja proportsioonid on sellised, et kontrolle on mitu korda rohkem kui ostjaid. Küllap selliseid kohti on teisigi.

Kallite lubaduste elluviimiseks tuleb ka lisaraha teenida. Ma nüüd tsiteerin Reformierakonna programmi: "Reformierakond loob Eestis toimetavatele ettevõtjatele võimalikult hea ärikeskkonna, ettevõtja peab end Eestis tundma oodatu ja vajalikuna." Kas pärast teie tselluloositehase vastast võitlust Aadu Polli, Margus Kohava, aga ka Aimar Varula, Toomas Mets ja Peeter Mänd tunnevad end oodatu ja vajalikuna?

See eriplaneeringu lugu on üsna hapu lugu. Ja ma ei ole kaugeltki õnnelik selle üle, et asjad nõnda on arenenud, nagu nad on arenenud. Tartu linna jaoks on loomulikult olnud väga tähtis elukeskkond ja oht selles, et nii Emajõe kui Peipsi järve looduslik tervis ei jää selliseks nagu nad praegu on. Väga kahju on sellest, et vabariigi valitsus ei konsulteerinud Tartuga, vaid eriplaneeringut algatades ja menetledes sõitis Tartu linnast üle. Meie jaoks on eriti halb see, et kohalik omavalitsus pidi enda õigust ja pädevust planeerida ja ka kohaliku omavalitsuse autonoomiat kaitsma kohtus. Sisulised arutelud kohtus seisavad veel ees.

Aga ikkagi, kas need ettevõtjad, keda ma nimetasid, tunnevad end teie hinnangul nüüd oodatu ja vajalikuna?

Loomulikult ettevõtja võib küsida ja tahta väga palju ja ettevõtja peabki olema initsiatiivikas. Kindlasti jäi vajaka vabariigi valitsuse poolset sellist tegutsemist, et investorid oleks võinud end kindlana tunda.

Tartu linn on tselluloositehasega seotud õigusvaidlusteks kulutanud üle 73 000 euro. Kas see raha on asja ette läinud?

Ei ole ühegi linnapea unistus käia kohut oma keskvalitsusega. Kahjuks ei ole midagi muud üle jäänud. Eriplaneeringu algatamine ja menetlemine seadis tõsiselt küsimärgi alla Tartu linna õiguse planeerida enda territooriumil. Meile ju öeldi selge sõnaga, et pidage suu. See on eriplaneering ja teie saate, kui soovite, vaidlustada seda alles päris lõpus. Siia vahele puistati lauseid, nagu Tartu linn oleks uuringute vastu ja püüti linna selliselt kallutada. Ka õiguskantsler ütles, et planeerimisseadust tuleb nõnda täiendada, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalik lasta kohtuvõimul kontrollida, kas eriplaneeringu algatamine on ikka õigustatud ka teistel põhjustel kui riigikaitseliste objektide rajamisel.

Linn on kohtus kahes asjas. Üks küsimus on, kas linnal on õigus vaidlustada eriplaneeringu algatamist, teine küsimus on, kas planeerimisseadus on kooskõlas põhiseadusega. Kas ka nüüd, kui eriplaneering on lõpetatud, plaanib linn mõlema asjaga kohtus jätkata?

Kindlasti tuleb nende vaidlustega edasi minna, sest Tartu linna jaoks on küsimus põhimõtteline. Me leiame, et kohalik omavalitsus peab saama oma territooriumil planeerimisvõimu teostada.

Mis te arvate, kui suureks see praegu 73 000-eurone summa veel küündib?

Ma ei oska seda ennustada, aga me peame seda vaatama kui investeeringut tulevikku. Loomulikult ma eelistan, et seadused oleks nõnda kirjutatud ja läbivaieldud enne vastuvõtmist, et ka kohalikud omavalitsused võiksid öelda, et jah, meist ei sõideta üle. Mõlemad vaidlused väljendavad seda, et keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste suhetes pole tasakaalu.

Võib-olla olnuks odavam tellida üks õiguslik analüüs ja kui rahvas teid päriselt toetab, siis minna juba pärast valimisi seadust muutma?

Me olime ju konkreetses olukorras, kus eriplaneering oli algatatud ja selle kooskõlastamiseks andis valitsus aega viis tööpäeva. Olukord kulmineerus nii kiiresti, et Tartu pidi oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduma ja õiguslikust analüüsist oleks vähe abi olnud. Ja ongi nõnda, et me vaidlemegi lõpuni, et selgus tuleks majja.

Olgu, aga kas te vähemalt riigihanke tegite, enne kui 73 000 eurot ühele ettevõttele andsite?

See on teema, millega on tegelenud meie õigusteenistus. Nii et mul ei ole põhjust kahelda, et Tartu linnakantselei oleks siin teinud midagi uisapäisa. (Riigihanget ei tehtud. Linnasekretär Jüri Mölder lisas, et õigusabiteenuse puhul on riigihanke korraldamine seaduse järgi küll võimalik aga mitte kohustuslik.- toim.)

Ja lõpetuseks, Reormierakond lubab plakatitel, et Kaja Kallas on parem peaminister? Kas ta on siis parem Siim Kallasest, Andrus Ansipist, Taavi Rõivasest või üldse parim peaminister läbi aegade?

Kaja Kallasel on kindlasti väga hea potentsiaal olla parem peaminister. Siim Kallas ühes telereklaamis ütlebki, et Kaja on kindlasti parem peaminister, kui oli tema.